Ema pahandab| Kui vanemad peavad ise oma lapsi õpetama, siis milleks kool?


Ema pahandab| Kui vanemad peavad ise oma lapsi õpetama, siis milleks kool?
Foto: Unsplash

Minu jaoks on koolisüsteemis koer maetud sinna, et “õpetaja ei jaksa 25 õpilasele õpetada”. Asi ei ole mitte koolipäeva pikkuses, vaid et algklassides on liiga suured klassid. Paras oleks poole vähem — 10 kuni 15 last, kokku võiks klassid panna näiteks alates 4. klassist. Väga palju probleeme jääks olemata.

Viimasel ajal on populaarseks läinud väikeklassid. Lapsed, kes varem lihtsalt erikooli saadeti, saavad nüüd Rajaleidja spetsailistide toel nõuda koolis väikeklassi, mis sisuliselt tähendab seda, et üks erivajadustega laste õpetaja võtab oma tiiva alla nii umbes 4 erinevate taustadega õpilast.

Minu noorima poja näitel sattusid aga ühte sellisesse harjakapi suurusesse ruumi kokku 4 last, kellest 3 oli mu pojast klass nooremad ja üks ilmselt suuremate vaimsete probleemidega, mis väljendus karjumises ja maas rullimises.

Minu pojal tuvastati 1. kooliaastal leebe aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Kui lasteaias oli tavaliselt kohal 10-15 last (sest oluline hulk lasteaialapsi on alati haiged), siis 1. klassi astus 27 õpilast. Minu poeg muutus selles keskkonnas üliaktiivseks, hakkas mööda klassi ringi jooksma ja kõiki häirima. Eriti muidugi õpetajat, kes oli vanem naisterahvas ja ilmselgelt ei olnud suuteline korraga haldama nii paljude laste vajadusi, arvestades, et üks neid tahtis tavapärasest rohkem tähelepanu.

Enne väikeklassi määramist sain osaks avalikule hukkamõistule nii õpetaja kui ka mõne lapsevanema poolt. Nimelt tekkisid pingeolukorras ka füüsilised kontaktid ja loomulikult oli selles süüdi minu kasvatus ja see ,et ma meelega, teiste kiusamiseks varjasin tõsiasja, et mul on erivajadustega laps. Minu lapsega tegeles pingeolukordades kooli psühhloog, kellele mu poeg ilmselgelt meeldis, kes andis talle lisaülesandeid matemaatikas ja tuvastas, et tegu on toreda ja nutika lapsega. Lõpuks avanes alates 2. klassist ka väikeklassi võimalus. Õpiraskusi mu lapsel pole, kui ta on väiksemas seltskonnas, pigem aitas siis juba ise väiksemaid.

Seotud lood:

Kõik see viis mõttele, mida meie koolisüsteem võidab nendest väikeklassidest? Tegelikult on meil ikka vaja rohkem õpetajaid, aga osa lapsi tehakse lihtsalt sotsiaalselt sildistatuteks — suuremate erivajadustega lapsed suunatakse varem või hiljem spetsiaalkoolidesse, aga ATH laste jaoks piisaks täiseti vaid väiksematest klassidest, kus oleks õpetajal aega nendega tegeleda.

Loe veel

Sama süsteem on juba ammu kasutusel keeleõppes — uue võõrkeele õppimisel jaotatakse klassid kaheks, sest keeleõpetaja otse loomulikult ei jõua 30-pealisele karjale ühekorraga keelt selgeks teha. Aga miks on eesti keel ja matemaatika teistsugused? Miks me ikka elame nõukogude ajas ja kui lugeda netikommentaare, siis peaksid kõik vanemad ise oma lapsi õpetama. Milleks siis kool? Meil pidavat olema tööjõupuudus, lapsi sünnib vähe — aga samas leiavad paljud (nais)kommentaatorid, et kogu see koormus peakski olema vaid ema kanda - õpetada kõiki oma lapsi aastate jooksul töö kõrvalt ise lugema, kirjutama, arvutama jne.

Kuna koolis ei jõua õpetaja kõikide lastega tegeleda ja seetõttu langeb lapse õpetamine vanema õlule, siis viib see ju selleni, et kui sul on harimatu ja pedagoogiliselt andetu lapsevanem, siis sa ei saagi korralikku haridust? Suurem osa inimesi ei ole pedagoogiliselt eriti võimekad. Kooliharidus peaks tulema 95% ikkagi koolist. Kodu on koht väärtsuhinnangute ja moraali lisamiseks, aga isegi siin peaks kool tegelema taseme ühtlustamisega — sest nii mõneski kodus võib esineda puudujääke.

Lapsed on meie tulevik, ka teiste inimeste lapsed. Tänased tegematajätmised maksavad kätte meie oma lastele sel teel, et nemad peavad lahendama probleeme, mida toob kaasa puuduv haridus, oskused, moraal.

Nelja lapse ema