Järgneva paari aasta jooksul on pea iga poeskäik paras katsumus nii vanemate närvidele kui ka rahakotile. Samas ütlevad emad-isad, et ka suuremad lapsed võivad poes ootamatult jonnakaks muutuda. Kuidas siis ohjeldada tarbimis­paradiisi sattunud võsukesi?

Eri pered, eri nipid

Kui selle loo tarvis vanematelt poeskäigunippe küsisime, pakuti välja hulk ideid, kuid kõigi eeltingimus oli: lapsega poodi minnes tuleb varuda aega ning vanem peab ise olema marurahulik.
Nelja tütre, 13aastase Merlini, kuueaastase Meribeli ning nelja-aastaste kaksikute Helena ja Hanna ema Heidi Paabort (38) ütleb, et tema püüab poeskäigud teha ilma lasteta. “Kui ma siiski lähen lastega, lepime kokku, et igaüks saab valida ühe asja. Seni on see toiminud ja lapsed on õnneks eelistanud pigem soodsaid oste, näiteks batoonikese komme.”

Heidi lisab, et isegi ühe pere lapsed võivad olla käitumiselt väga erinevad – ühele piisab ei ütlemisest, teisele tuleb enne poodi astumist iga kord reeglid üle korrata, kolmas ostude valimisse kaasata. “Peamine on, et ema tunneks oma lapsi ning käituks sellele vastavalt.”

Kolmese poja Juhani isale Jaan Väljaotsale (45) on poes abiks lugu päkapikust, kes elab väikeses majakeses poe küpsiseriiulil, kuhu pääseb nöörredeliga. Öösel, kui pood kinni, käib seal vilgas elu, sest ellu ärkavad ka mänguasjad. “Tegelikult on see osa me unejuttudest, aga poes on võimalik siis vaadata, kas tegelastest on ka päevaks jälgi maha jäänud. Päkapiku sõber varblane lendab näiteks üsna sageli lae all ringi,” seletab Jaan, kuidas ta lapse tähelepanu müüdavalt kraamilt kõrvale tõmbab.

Lisaks valivad Jaan ja Juhan poodi minnes alati lipuga käru ning võtavad kaasa ema kirjutatud nimekirja. Siis ei tule ka kommid-mänguasjad jutuks, sest neid pole ju kirjas!

Poeskäimist  tuleb õppida

Karmel Eikner, kes on ajakirjanikuga kohtumiseks tulnud tütar Karoliinaga Stockmanni, räägib, et poes käitumist tuleb õpetada pisikesest peale.

Kuigi poeg Karl oli väiksena poes pöörane, leiab Karmel, et ­tegelikult on väikseid lapsi isegi lihtsam üle kavaldada. “Kõige raskemad on hoopis 8.–9. eluaastad. Siis on lapsed juba osavad argumenteerijad ja nõudmistes järjekindlad, mõni teema võib
püsida päevakorras aasta.” Nüüdki alustab Karoliina ammust kõneainet – lemmiklooma tahaks –, kui fajanssjänest märkab.

Karmel leiab, et lihtsam on poes käitumist harjutama hakata toidupoes. Kui Karl ja Karoliina olid väiksemad, võisid nad seal iga kord valida ühe asja, kuid tingimus oli, et valitu pidi olema kas või natuke tervisele kasulik.

“Näiteks ei ostnud me Karlile pruuni pähklivõid, sest selle koostisosadeks olid vaid rasv, suhkur ja pähklid – ehk ei ühtki kasulikku asja! Mõni hetk mõelnud, valis ta jäätise, mis teeb luud tugevaks, või suhkruga jõhvikad, kus on vitamiine,” meenutab Karmel. “Kommi ostsime kiiruse peale. Lastel oli aega valida viis sekundit ja eelistatud olid Eesti kommid.”

Väärtuslikud ja väärtuseta asjad

Kommidest järgmine suur ahvatlus on mõistagi mänguasjad. Kuidas teha nii, et igal poeskäigul ei satuks korvi mõttetut värvilist plastvidinat?

Karmeli sõnul on kõige keerulisem tunda ära eakohased asjad, millega laps tõesti ka mängima hakkab. “Hiljuti tahtis Karoliina pikkade plastjuustega nukku, kellele saab rulle pähe keerata. Kui arutlesime, mitu korda oleks tore rulle keerata, mõistsime mõlemad, et see nukk polegi nii huvitav. Teine nukk, kellele saab riideid selga ja mähkmeid alla panna ning pudelist süüa anda, pakub tegevust hoopis pikemaks ajaks.”

Karmel märgib, et mänguasju on nende peres ostetud eelkõige tähtpäevadel. Siis on valitud neid koos ning alati arutatud, mida ühe või teisega teha saab. “Olen oma lastega palju rääkinud, mis on väärtuslik ja mis mitte.” Kõige tähtsamaks peab Karmel aga põhimõtet – elamused ja kogemused on olulisemad kui asjad.

Seda on Karmel rõhutanud ka siis, kui küsimuse all on laste endi taskuraha. Karmeli poeg on “teeninud” taskuraha ka taara tagastamisega, hästi tehtud tasemetööde ja kontrolltöödega. “Selle raha on ta saanud ise kulutada, kuid oleme hoidnud ikka silma peal, et ta ei kulutaks mõttetutele asjadele.” Karmel on uhke, et poiss kasutas viimati oma raha hoopis sukelduja litsentsi hankimiseks. “Nii saab ta uue oskuse, hobi, elamuse, näeb veealust maailma,” sõnab Karmel. Ka nende pere isa Rait Killandi (46) on suur sukeldumisfänn.

Kokkuvõttes ütleb Karmel, et laste soovidele on poes tihti kahju eitavalt vastata, aga ta teeb südame kõvaks. Laps ei pea kõike saama! “Leian, et on suur viga, kui selgituste asemel ostetakse lapsele tegelikult tarbetu ese.”

7 soovitust lapsega poodlemiseks

1. Võta poeskäiku meeldiva sündmusena, mitte tüütu kohustusena. Tegelikult on see ju suurepärane, kui saad teha kahte asja korraga: osta vajalikke asju ning veeta lapsega aega.

2. Varu aega. Kui poeskäik ei toimu kiirustades, oled sina ja on ka laps rahulikum. Mõnikord aga on poeskäigu aeg siiski piiratud. Sel juhul tasuks poodi minna ostunimekirjaga. Nii jääb ära sihitu ja aeganõudev tiirutamine poes.

3. Kutsu laps endale appi. Enamik lapsi on vaimustuses, kui nad saavad aidata. Neile meeldib riiulitelt asju võtta, neid kärusse ja kassalindile asetada. Kui laps oskab juba lugeda, teeb talle palju rõõmu, kui tal on oma väike nimekiri, mille järgi ta peab asjad ­leidma.

4. Küsi nõu. Kui võimalik, lase lapsel kahe sarnase toote vahel v­alida. Mudilased tunnevad end väga tähtsana, kui saavad ise ­ostude üle otsustada.

5. Tunnusta lapse soove. Kui poes algab magusa lunimine, anna lapsele mõista, et sa kuuled tema soove; ent kui sa neid täna täita ei plaani, väldi etteheitvat tooni.

6. Kuidas hoiduda mangumisest? Anna lapsele juba enne poodiminekut teada, mida kavatsete täna osta. Lase tal valida üks kasulik asi oma soovi järgi. Kui seda tava järgida, päästab see sind asjade mangumisest iga riiuli juures.

7. Reeglid peavad alati samad olema. Mõistlik on paika panna 5–6 põhilist poeskäimise reeglit ning neid alati enne poodiminekut korrata.
Allikas: lastekasvatusraamatute autor Elizabeth Pantley

3asja, mida mitte teha

1. Ära mine tipptunnil lapsega poodi. Kui vähegi võimalik, väldi aegu, kus pood on rahvast täis ning kassajärje­korrad pikad.

2. Ära mine poodi väsinud lapsega. Väldi poeskäike, mis toimuksid lapse uneajal või uneaja lähenedes.

3. Ära mine poodi näljase lapsega. Kui see ikkagi juhtub, võib olla abi mõnest küpsisest, mille laps saab sealsamas poes ära süüa. Aga loomulikult tuleb avatud paki eest kassas maksta.