Esimene semester koolis käidud!

Merle Soosaar (38), Kristo Heero (36) ja Sulev Iva (43) on ­sarnased selles mõttes, et nad valmistasid oma seitsmeaastast jütsi õppimiseks ette ja valisid kooli teadlikult. Kuid koolid, kus Merle tütar Lotta Liisa, Kristo poeg Iko ja Sulevi tütar Hellä nüüd käivad, erinevad nii suuruse kui ka metoodika poolest.

Mis laadi rõõme-­muresid esimesed koolikuud peredele pakkusid?  Kuidas te kooliminekuks valmistusite?

Merle Soosaar: Panime Lotta Liisa eelkooli, et ta saaks aimu, mis see kool üldse on: et seal on distsipliin, paigal istumine jmt. Hea oli ka see, et ta sai juba enne kooli tuttavaks klassijuhatajaga.

Kristo Heero: Meie panime Iko eelkooli, sest meie kõik lapsed on kodused ja lapsel oli vaja saada mingi ettekujutus koolist, et esimene september ei tuleks šokina.

Sulev Iva: Waldorfi koolis polnud eelkool mitte lastele, vaid lastevanematele, kellele räägiti kooli ajaloost, laste arengust jne. Lapsed samal ajal kas mängisid või tehti nendega midagi asjalikku: joonistamist ja jutuajamist. Peale Hellä olid seal vahel ka pere ­teised lapsed.

Waldorfi kooli valisime kolm aastat tagasi, kui vanem poeg hakkas esimesse klassi minema. Meile meeldisid selle kooli põhimõtted ja see, et poeg sai väikese mõnusa klassi.

Kuna olen ise keeleinimene (Sulev on võro keele uurija ja õpetaja – toim), meeldis väga see, et Waldorfi koolis ­hakatakse kohe esimeses klassis õpeta­ma inglise ja vene keelt. Ühes teises koolis, millega tutvusime, algasid võõrkeeled alles kolmandas või neljandas klassis. See oli otsustamisel suur pluss. Mis mõtet on oodata niikaua, kui lastel varases eas esinev loomulik ja vaevatu keelte omandamise võime on juba taandunud, ja alles siis hakata võõrkeelt õpetama?

Kristo: Waldorfi kool oli ka meil tõsine kandidaat, aga lõpuks otsustasid väikesed nüansid, näiteks logistika, miks valisime Tartu Erakooli (TERA). Mõtlesime, et on väga abiks, kui saab paljud otsad käia jala ära ega pea sõitma autoga.

Kooli valik algas sellest, et me ei tahtnud panna last mammutkooli. Tahtsime väiksemat seltskonda, kus õpetajal ei pea kuluma palju aega kor­ra­hoidmisele, vaid ta saab tegelda õpetamisega. Iko klassis on 16 last.

Merle: Meile oli tähtis see, et kool oleks kodu lähedal. Loomulikult mõtlesime selle peale, et Kivilinna Gümnaasium on mammutkool, ja kaalusime, kas panna laps hoopis väikesesse maakooli. Kivilinna Gümnaasiumis on neli esimest klassi ja klassis 24 õpilast.

Kuna Lotta on hästi suhtlev ja tal on palju energiat, siis me ei kartnud, et ta ei saa suures seltskonnas hakkama.

Kui kool oli paar kuud kestnud, läksin kord Lottale varem järele ja küsisin raamatukogust, kas Lotta on seal. „Ei ole,“ vastati mulle. Imestasin, et koolis on küll 700 last, aga raamatukogujuha­taja juba teadis mu last. Nii et ei saa öelda, et suur kool on anonüümne.

Tegime enne kooli ­väikese uurin­gu õpetajate kohta ja valisime klassi õpetaja järgi. Õpetaja isiksus on hästi ­määrav, sest õpetajaga veedab ta suurema osa oma päevast. Üks meie kriteerium oli see, et õpetajal endal oleksid kindlasti lapsed. Lotta klassijuhataja on lastekeskne: oma tugeva ja jõulise häälega jõuab ta nendeni hästi ning lastel on temaga huvitav. Mulle ­tundub, et tegime õige valiku.

Millised olid teie ootused ja hirmud enne kooli?

Merle: Lotta Liisa on suur ­mängija ja me ei teadnud, kuidas talle ­hakkab ­õppimine meeldima. Kas ta peab ­õppimist huvitavaks ja kas tal tekib ­tunne, et ta tahabki häid hindeid saada? Kartsime ka hommikust ärkamist. ­Lasteaeda minemise asemel jäi Lotta ­vahel koju või läks vanaema juurde, aga koolis nii teha ei saa.

Kristo: Selles osas, kas Iko saab ­õppimisega hakkama, meil hirme polnud. Ta on piisavalt hakkaja. Ta teadis palju ning tal oli rohkelt huvisid, näiteks juba enne kooli tahtis ta vanaisa juurest tuua metalli ja rakette ehitada. Pigem oli meil kartus, et esimene klass jääb talle liiga lahjaks ja kipub igavaks minema.

Sulev: Hellä on väga aktiivne tüdruk. Juba lasteaias oli ta kambajuht, kes teisi kamandas. Samal ajal on ­huvitav see, et täiskasvanutega ta peaaegu ei kõnele. Lasteaiakasvatajatega rääkis ta väga vähe. Meie põhihirm oli, kas ta hakkab üldse õpetajale vastama, kas tal on julgust seda teha?

Meil on lapsed kakskeelsed, räägivad eesti ja võro keelt, kuid keele pärast me ei kartnud. Kui laps on kakskeelne, on Waldorfi koolis hea käia, sest saab mõlemat keelt kasutada. Näiteks kui vanem poiss pidi koolis lugema päeva­salmi, palus õpetaja see võro keelde panna. Terve klass luges seda salmi siis võro keeles.

Kuidas laps kooliga kohanes?

Sulev: Alguses Hellä ikka ütles, et ta tahaks hoopis lasteaeda edasi jääda, aga nüüd on ta koolis hästi kohanenud ja õnnelik. Nagu lasteaias, on ta ka koolis pioneerijuhitüüp, korraldab kõike ja ­seletab, mida teised peavad tegema. Kuid tunnis on ta siiani väga vaikne. Õpetajatega ta kõnelema ei kipu, kuid lühikeste lausetega vastab juba küll. See on tema puhul suur edasiminek.

Kristo: Kui kodus on väiksemad lapsed haigeks jäänud, siis suurem laps üritab varem magama minna, et mitte haigeks jääda, sest tal jäid klassikaaslastega asjad pooleli ja ta tahab järgmine päev kindlasti kooli minna. See on kõige parem indikaator, mis näitab, kuidas laps tajub kooli õhkkonda ja oma suhteid teistega.

Merle: Lotta pinginaabriks on ­kõige parem sõbranna lasteaiast. Lotta saab teiste lastega hästi läbi, kuid tundis end varem ebakindlalt, kui pinginaaber puudus. Nüüd seda enam ei ole.

Kas mängimine on unustatud?

Merle: Lotta tahab siiamaani hirmsasti mängida. Pärast kooli on ta vaimselt väsinud, kuid mängimiseks jätkub ikka energiat. Ka kooli üritab ta smugeldada kaasa igasuguseid mänguasju, mida vahel kotist avastan. Juba esimesel kuul ta ütles: „Nii, nüüd ma olen koolist tüdinenud, ma rohkem ei viitsi seal käia!“ Ega teda esimestel nädalatel väga ei huvitanud ka kleepsud, mida ta ­ilmeka lugemise või tubli olemise eest koolis sai.

Sulev: Mängimise energia ei ole muidugi kuhugi kadunud. Lapsed ei taha kuidagi koolist ära tulla. Pärast kooli mängitakse tundide kaupa nii klassis kui kooliaias.

Kodus käivad Helläl sageli klassiõed külas. Ükskord leiti kooliaiast õunapuu otsast mõned koolikotid. Lapsed ise olid kadunud. Pärast selgus, et tüdrukud olid ühele klassiõele külla läinud ja oma kotid puu otsa unustanud.

Kristo: Paratamatult on lapsel huvisid, mida peab tegema enne, kui kirja­tähti töölehele kribada. Kooliasju on Iko teinud hommikul ja õhtul ja vahel on jäänud mõni asi ka tegemata.

Kui on näha, et laps on väsinud või ei taha, pole mõtet sundida. Pigem valida parem aeg ja läheneda asjale loominguliselt. Siis hakkab lapsele õppimisprotsess meeldima ja ta saab vähehaaval aru, kuidas see õppimine käib.

Kuidas siis õppimine sujub?

Kristo: Õpetaja on maininud, et äkki võib Ikol igav olla, sest tal olid paljud asjad selged. Ega koju pole eriti õppi­da jäänud, vaid mõned töölehed lõpe­tada. Õpetaja rääkis, et õppimine ei olegi ­algul prioriteetne. Pigem tegeleb ta hea kollektiivi moodustamisega: et suhted oleksid head ja lapsed teeksid meelsasti koostööd. See on eeldus, et saaks mõnusasti õppida. Paistab, et Iko klassi on hästi lahe punt kokku sattunud.

Merle: Õppimisega on pidanud loo­mulikult harjuma. Kui Lotta on puhanud ja värske, siis läheb ka õppimine lennates. Nüüd tundub, et juba on ka hasart tekkinud. Meie koolis on ikka tulemused olulised. Esimese klassi lapsed käisid matemaatika ja ­looduse olümpiaadil, tegid „Kuldvillakut“. ­Novembriks oli juba paks kohustusliku kirjanduse raamat vaja läbi lugeda.

Kord oli Lottal mure, et ta ei oska enam matemaatikat. Tegelikult tegi õpetaja testi, et näha, kes on matemaatikas hästi tugev, ja pani sinna natuke raskemad ülesanded. Õpetaja oleks pidanud seda seletama.

Sulev: Üks päev Hellä ütles: „Ei ole aus, et Jakole antakse kodutööd, aga mulle ei anta. Tahan ka!“ Nüüd natuke antakse. Waldorfi koolis ei nõuta, et laps peaks enne kooli lugema, ja osa alles õpib seda. Hellä oskas lugeda juba enne kooli.

Millised üllatused on teid tabanud?

Merle: Mulle oli šokk see, et ühel päeval oli kooli paigaldatud automaat, kust saab osta magusaid jooke. See oli pandud nii, et algklassi lapsed lähevad sealt iga päev mööda. Helistasin direktorile ja kutsusin teisi lapsevanemaid ka kaasa. Sellest kohast viidi automaat küll ära, aga alles on see ikka. Ka koolipuhvetis on müügil üllatusmunad ja šokolaadid. Selles osas olen küll natuke pettunud.

Kristo: Meie koolis kaasatakse lapsevanemaid tugevasti kooliellu ja muresid-probleeme lahendatakse kooli ümarlauas, kus on igast klassist üks lapsevanem. Side kooli ja lapsevanema vahel on väga tugev. Pole seda probleemi, et kui mõni mõte tekib, siis räägi nagu seinaga.

Sulev: Sama lugu meil. Mina ei jõua nii palju reageerida, kui palju võimalusi on koolielus osaleda ja kaasa rääkida.

Merle: Meie klassijuhataja reageerib alati, kui on küsimusi. Kui on aga asjad, mis puudutavad tervet kooli, siis peab rohkem vaeva nägema. Klassiprobleemide lahendamisel loeb aga õpetaja isik palju. Näiteks rääkis õpetaja, et ­lapsed nutavad koolis, kui neil on mingi mure. Lotta on ka seda korra teinud, kui sõbranna sai enne teda kodutöö valmis ja tahtis ära minna. Õpetaja aitas last selles olukorras.

Kristo: Palju on kooli teha, milline suund seal on. Kas püütakse selle poole, et laps käiks rõõmuga koolis, või pigem vaadatakse, et on vaja programmid läbida ja kõik. Väiksemates koolides on rohkem lapsekeskne suund ja soojem keskkond. See on ka põhjus, miks ­paljud otsivad alternatiive suurele koolile.

Merle: Olen ise õppinud väikeses maakoolis, kus pluss oli see, et sind küsiti palju. Õppimata jätmise võimalust ei olnud. Lottat iga päev ei küsita, aga ­nädalas paar korda ikka. Vahe­tundidel võib suures koolis küll nii olla, et kellelgi on kulm lõhki või joostakse peadpidi kokku. Meil tuli välja, et Lotta ei käi vahetunnis saalis, sest seal on kisa ja lärm. Ta on klassis, kus on pinkide taga tugitoolid, raamaturiiul ja vaip. Laps saab seal mängida.

Kristo: TERAs ja Waldorfis on samuti nii. Mul on mulje, et nad kõigi tundide ajal ei olegi pingis, vaid vahel neil ongi mõnusad olemised pinkide taga. Kui on mingid tähtpäevad, isadepäev, sõbrapäev, krõbistavad nad seal küpsiseid ja räägivad juttu.

Millised probleemid on ilmnenud?

Merle: Mulle meeldib, et õpetaja väga pingsalt jälgib, kas on kiusamist või narrimist ja mida lapsed üksteisele ütlevad. Olen kuulnud, et koolis narritakse ka selle pärast, milline kiri on koolikotil.

Sulev: Hellä klass on natuke liiga suur ja võtab veel aega, enne kui sellest kujuneb harmooniline kollektiiv. Seal on päris palju rüblikuid poisse, kellega õpetaja peab rohkem tegelema. Helläle oli see algul väike šokk: kuidas nii, et õpetaja on nii tark ja hea, aga need poisid segavad teda ega taha sõna kuulata?

Väikese kooli mure on ka see, et pole korralikku spordisaali ja majas on ruumi vähe. Õnneks on ilus suur viljapuuaed ümber kooli ja vahetunnil õpetaja julgustab lapsi välja jooksma minema.

Merle: Minu arust on koolikott ­liiga raske. Kui laps sellega trepist üles läheb, tõmbab kott ta alla. Mina viin Lotta koti klassiukseni, et lapsel ei ­tuleks seljaprobleeme. Raamatud ja töövihikud võiksid olla kas või kolmes-­neljas osas, et nad oleksid ­väikesed ja kerged. Kindlasti tasuks kooli­koti soetamisel vaadata, et juba kott ise oleks võimalikult kerge, eriti kui laps käib jala kooli. Meil trükib õpetaja ­palju töölehti juurde – õpe võikski olla ­rohkem töölehepõhine.

Sulev: Waldorfi koolis on õpe jutustamispõhine. Neil pole õpikuid, vaid lapsed ise teevad endale vihiku igas ­aines. Raamatu asemel õpetaja kõneleb. See mulle hästi meeldib.  

Mida soovitate teistele, kes oma pisikese kooli panevad?

Merle: Kõige olulisem on, et oled ise huvitatud koolist ja sellest, mida sinu laps teeb kodus ja koolis. Tähtis on, et õpetajaga oleks hea suhe. Kui vähegi võimalik, siis tasub õpetajat valida.

Kristo: See, kuidas lapsel hakkab minema, on ennustamatu. Kõigeks tasub valmis olla. Kindlasti võiks aga enne maad kuulata ja käia erinevates koolides vaatamas, mida kuskil tehakse. Hea õpetaja valik on võib-olla isegi määravam kui kooli metoodika.

Merle: Kui uurisin teistelt õpetajatelt, millisesse klassi Lottat panna, siis õpetajad rääkisid samuti, et kõike ei ole võimalik ette näha. Klassikeemia hakkab toimima siis, kui seltskond on koos.

Küsimus on, millised lapsed ­satuvad kokku, ja veelgi olulisem: millised on nende laste vanemad? Kui on vanemad, kes tunnevad koolielu vastu huvi ja teevad koostööd, saadakse ka probleemidest lihtsamini jagu. Kui ­vanematel on väga erinevad arusaamad elust ja koolist, on väga raske.

Sulev: Mulle endale meeldivad väiksemad riigid, rahvad, keeled ja koolid. Väikses koolis on hea, et lapsed kõik tunnevad üksteist hästi, siis on ka kiusamise võimalus väiksem. Ka riiklikud koolid võiksid meil Ees-tis väiksemad olla.