Esimene, teine… vabalt!

Millest siis selline sarnasus? Teadlaste ja psühholoogide seas on sünnijärjekorra teema läbi aegade pinget pakkunud. Järgnevalt ülevaade teooriatest.

Tähtis on vanemate suhtumine

Austria psühholoog Alfred Adler oli üks esimesi, kes 20. sajandi algul pööras tähelepanu seostele lapse sünnijärjekorra ja isiksuse vahel. Sünnijärjestus ei anna tema arvates küll inimesele automaatselt teatud isiksusejooni; oluline on see, mis tähenduse omistab laps oma positsioonile ja millised on vanemate ootused talle.

Õe-venna sündides hakkavad vanemad esimeselt lapselt tavaliselt hoopis rohkem nõudma. Esiklaps peab õppima asju jagama, talle antakse palju vastutust ja oodatakse, et ta näitaks nooremale head eeskuju. Seetõttu võib esimesest kujuneda autoritaarne ja karm inimene. Teisalt – kui ema-isa seda soosivad, võib vanima positsioon suunata teda olema helde ja abivalmis. Võib juhtuda, et teise lapse sünni järel saab esimesest rohkem “isa laps”.

Teist last ootab juba sündides teenäitaja. See võib tekitada temas soovi esimesest mööda minna või vähemalt rinda pista. Teisest lapsest võib kujuneda enda maksma panija või reeglite vastu mässaja. Kui perre sünnib veel lapsi, muutub teine “keskmiseks”, kes on surutud kahe vahele. Selles positsioonis võib tal kergesti tekkida tunne, et ta pole tark nagu esimene ega armas nagu viimane. Adler arvab, et taoline asend võib tekitada oskamatust leida oma kohta, kuna laps tunneb end erinevana. Lapsest võib sirguda kõhkleja, temast võib tulla kas pere must lammas või revo­lutsionäär.

Noorimal lapsel on mitu kasvatajat. Ta tahab olla nagu suuremad, temast võib saada tegudekauge unistaja, ta võib tahtlikult pikaks ajaks “väiksekeseks” jääda. Pesamuna võib kasvada ka julgeks ja enesekindlaks, sest on saanud titana palju tähelepanu, eriti kui on vanade vanemate laps või juhtub olema teisest soost kui suuremad lapsed.
Adleri järgi avaldab sünnijärjekord seda suuremat mõju, mida võistlevam on õhkkond kodus. Ehk: mida koostöövõimelisemad peres ollakse, seda vähem sünnijärjekord lapsi mõjutab.

Kaasnevad mõjutajad

Sünnijärjekord üksi ei määra niisiis midagi. Vanemate suhtumise kõrval on oluline ka see, mitu last peres on, kes moodustavad leibkonna, kas lapsed on pärit ühest või mitmest kooselust.

Väikeses peres saavad lapsed rohkem vanematega eraldiolemise aega, suures perekonnas jõuavad ema-isa vaevalt igaühele eraldi piisavalt palju tähelepanu pöörata. Samas õpivad suure pere lapsed andma oma osa igapäevaelu sujumiseks, saavad varakult kanda vastutust, õpivad arvestama teiste tunnetega.

Peretüübist olulisem on kodus valitsev üldine õhkkond – see, kuidas suhtutakse lastesse, kuidas jagatakse kodutööd, kuidas riieldakse, milline on vanemate suhe teineteisesse ja igasse lapsesse eraldi. Laps, kes saab vanematelt turvatunnet ja armastust, suudab seda jagada ka teistele. On selge, et ühe lapse eelistamine tekitab teistes pahameelt. Üks võib sattuda vanemate soosingusse kas andekuse või haiguse, aga ka näiteks pesamuna seisuse pärast. Seega võib tänu sünnijärjekorrale lapses esile tulla teatud omadusi, mida vanemate käitumine ja ootused veelgi rõhutavad.

Vahel räägitakse nn keskmise lapse sündroomist. Keskmise lapse rollipingeid leevendab see, kui ta juhtub olema teistest erinevat sugu. Kui sugu ei päästa, võib keskmist aidata tema eneseteadlik loomus. Tagasihoidliku lapse puhul peaksid vanemad eriti teadlikult läbi mõtlema viisi, kuidas jagada järglastele tähelepanu nii, et kõik saaksid seda võrdselt. Sest eneselegi märkamatult võime lapsi kohelda eri viisidel: oodata esimeselt suuremat küpsust, kui tal tegelikult on, võtta keskmist kui igavest teist ja noorimat kui titat.

Sünnijärjekord mõjutab sotsiaalselt

Mõni aasta tagasi tekitas USAs elevust teooria, mille järgi tulevad majanduslikult ja sotsiaalselt elus paremini toime pere vanim ning noorim laps. Põhjus pole järglaste iseloomudes, vaid selles, kuidas vanemad nende arengusse panustavad, väidab USA sotsioloog Dalton Conley. Meest innustas tegutsema uuring, kus selgus üllatuslikult, et USAs, maal, kus sissetulekute vahe on inimeseti väga suur, on see suur ka peresiseselt – ehk ühe pere lapsed saavad täiskasvanuna äärmiselt erinevat tulu.

Kui küsida, mis on ühe pere laste erinevate eluteede taga, pakutakse tavaliselt, et geenid ja sünnijärjekord. Conley pole kummagagi nõus. Ta arvustab geneetikute järeldusi selle kohta, kuidas geenid mõjutavad isiksust ja elus hakkamasaamist. Ta palub unustada kõik sünnijärjekorra ja iseloomu või majandusliku edukuse vahelised seosed – nii konservatiiv kui mässaja võib tänapäeva ühiskonnas olla edukas.

Conley uuringute ja analüüside järgi mõjutab sünnijärjekord laste majanduslikku toimetulekut sotsiaalsete, mitte psühholoogiliste mehhanismide kaudu. Tema tehtud pikaajalised küsitlused 5000 pere hulgas näitasid, et Ameerika peres ei jagata raha võrdselt. Ühe ja kahe lapsega peredes pole vahet, aga kodudes, kus lapsi on kolm või enam, saavad rohkem ressursse esimene ja viimane.

Esimesse järglasse investeerimine tundub loogilisena. Ja kui suuremad lapsed on juba koolis või kodust läinud, jääb vanematel aega ja rahalisi võimalusi panna viimane paremasse, seega ka kallimasse erakooli.

Põhiloomust ei mõjuta, arengut küll

Ühe kaasaja usaldusväärsema isiksuseteooria järgi saab inimene olulisemad isiksusejooned sündides kaasa ja keskkond neid suurt ei mõjuta. 1996. aastal esitas käitumisuurija Frank Sulloway idee, et isiksuse seadumused sõltuvad sünnijärjekorrast.

Sulloway järgi satuvad lapsed, kes sünnivad teisena, kolmandana jne, peres hoopis teise olukorda kui esimesed või üksikud lapsed. Neil on vajadus võidelda oma koha eest kodus. Seetõttu on esiklapsed sageli oludega rahulolevad konservatiivid ja noorematest tulevad mässajad. Kui rääkida viiest baasomadusest, siis selle teooria järgi on esmasündinud suletumad, meelekindlamad, neurootilisemad ja ekstravertsemad, hiljem sündinud aga sotsiaalsemad.

Samu baasomadusi otseselt mõõtvad isiksusetestid seda teooriat siiski ei kinnita. Eestiski on tehtud taolisi teste, kuid ka sealt saadud andmed ei näita, nagu avaldaks sünnijärjekord isiksusele selget mõju. Näiteks täitis need testid mõne aasta eest 707 keskkooli lõpetanud noort – ja tulemus näitab, et baasseadumused ehk neurootilisus, meelekindlus, sotsiaalsus, ekstravertsus ning avatus on esma- ja hiljem sündinutel enam-vähem samal tasemel.

Seega on sünnijärjekorral oma mõju, kuid seda ei saa kokku võtta tõdemusega à la “vanemad lapsed on juhid ja nooremad hellikud”. Pigem avaldab mõju see, kuidas vanemad ja õed-vennad on lapsesse suhtunud. Ühiskonnas on palju ettekirjutusi, milline üks suur vend-õde peab olema. Need tekitavad vanemates ootusi, mis omakorda saavad normiks pere teistele lastele, ja nii võibki teooriast saada reaalsus. On tavaline, et emad-isad kasutavad vanimat palju ära ja hoiavad liialt noorimat.

Keegi pole sõltuvalt sünnijärjekorrast halvem või parem, kuid usutavasti areneb laps selle alusel veidi erinevalt, valib teistmoodi elukaaslase ja ameti. Meie, vanemate osa on õppida märkama oma suhtumist lastesse, et osata vältida vigu. Me ju teame, et ka vanim laps tahab olla väike ning noorim vajab võimalust võtta vastutust, et endasse uskuma hakata.

Allikad: Jüri Alliku, Anu Realo ja Kenn Konstabeli “Isiksusepsühholoogia”, Frank Sulloway Born to Rebel, Jorunn Hanssoni ja Christina Oscarssoni “Õnnelikud lapsed”.
 
Oleme teinud ka vigu

Liia Kilp, Geidi (12), Helena (11) ja Triinu (9) ema:

“Meie peres joonistub välja üsna klassikaline mudel: kui rivaalitseti, siis vanim ja keskmine omavahel, tavaliselt algatatuna vanima poolt. Varem olid stabiilsemad sõbrasuhted keskmise ja noorima ning vanima ja noorima vahel, nüüd selget vahet pole.

Oleme teadlikult püüdnud vältida lapsevanemate tüüpilisi vigu – nõuda vanimalt lapselt liiga palju, jätta keskmine tähelepanuta ja hellitada väiksemat liigselt. Sellest hoolimata on ette tulnud eksimusi. Teise lapse sündides tundus loomulik võtta vanemat tütart kui suurt, kuigi ta oli tollal alles poolteist aastat vana.

Kuigi nüüd oskan tähelepanu võrdsemalt jagada, on osa tegusid juba tehtud. Tunnistan, et teadmatusest ja vanemlike kogemuste puudumisest olid ootused vanimale tütrele liiga kõrged. Samas – eks ole ta tänu meie nõudmistele ka karastunud ja läbilöögivõimelisem.

Asjades, milles vanim õde on tugev, on tema loomulikult õdede juht. Ent kui ta püüab juhtida asju, millega teised nõus pole, tõstab keskmises ões iseteadvus pead. Vanim on väärikas, oskab endast lugu pidada ja leiab kergesti kontakti väikeste lastega, kuid temas on ka kõige rohkem isekust (noorimas seevastu kõige vähem). Keskmine on iseteadlik: on algusest peale teadnud, mida tahab. Ta oskab hästi enda eest seista, samas ka teistega arvestada ja suhetes kompromisse leida.

Kolmas on pesamuna. Õrnahingeline, tahab ja püüab alati tubli olla ning võtab väiksemaidki ebaõnnestumisi südamesse. On hoolitsev ja abivalmis. Selle pesamuna-pildi oleme ilmselt tekitanud ühelt poolt meie mehega, aga ka õed, kes omavahel konkureerisid, kes saab noorima lemmikuks. Eks mina püüan nüüd teda sellest pesamuna-pildist välja tuua.
Oleme abikaasaga arutanud: kõik lapsed on ju tublid – tublimad, kui me ise samas vanuses. Aga igapäevarutus unustad selle vahel ära, ootad ja nõuad enamat. Nii me siis koos õpime ja areneme.”