Hääletu karje

See lugu algab nagu tavaline perevideo ükskõik kelle koduriiulilt. Armas heledapäine plikatirts astub ema käe kõrval, roosa seljakott seljas, alla kodumaja trepist ning siirdub avatud autoukse poole. Enne tagaistmele ronimist vaatab ta tagasi ja lehvitab isale, kes seisab kaamera taga. Lapse pilgus on elevust ja õige pisut ärevust. Perekond on uhke oma võsukese üle, kõik naudivad uut etappi tema arengus. Kool, vastsed klassikaaslased, õpetaja, kes on kindlasti nagu ema - julgustav, õiglane, lahke…

Esimesed kuud ongi nagu oodatud. Siis tuleb aga muutus. Pealtnäha märkamatult, ent pöördumatult. Pilgud, reaktsioonid, tõrjuvad toonid, üksijäetud pisike inimene kooli söögisaalis… Midagi läheb totaalselt viltu paljude laste jaoks nii Rootsi kui ka Eesti koolides. Väike inimene jääb suurde maailma üksi, sest ta ei sobi gruppi. Kool pole mõeldud indiviidile. Selliseid lugusid võiks jutustada sadu, need on tuttavad kõigile, kes lapsevanema või õpetajana on õppeasutustega kokku puutunud.

Valisin oma artikli raamiks ühe Põhjamaade kogenuima filmimehe Jan Troelli dokumentaalloo, mis teeb suures plaanis lõikava üldistuse. Et koolielule teist suunda anda, oleks vaja ette võtta midagi otsustavat. See samm maksaks raha ja eeldaks sotsiaalset närvi. Otsused tehakse aga meist kaugel, mõttelisel 102. korrusel. Üksiku ohvri ahastus on nagu hüüdja hääl kõrbes.

Dokumentalisti silmaga

Troelli looming meenutab avatud õpiraamatut Põhjamaade mentaliteedist. Olles sündinud 1931. aastal, on ta paras tänaste laste vanaisaks. Tema sotsiaalne närv kõnnib kaugelt üle tavalise filmihuvilise valuläve. Ta räägib ebapopulaarsetest asjadest ning teeb seda nagu silmakirurg laseroperatsiooni abil.

Miks võtab ta korraga 2003. aasta loos "Johanna/Yohanna" (Rootsi-Taani ühistöö) luubi alla omaenda tütre traagilise koolitee? Ohtlik samm - isiklikud asjad pole Rootsis populaarsed. Film oligi algselt mõeldud koduvideona, kuid kasvas sotsiaalses kontekstis kunstiks.

Troell ei kommenteeri, ta dokumenteerib Johanna retke gümnaasiumi lõpetamiseni. Üheksa aasta jooksul ei kuule tüdruku hääletut karjet keegi peale vanemate. Ei psühholoogid, õpetajad ega direktor - inimesed, kelle esmane töökohustus on leida toimivaid lahendusi. Kirjutatakse protokolle, uuritakse asja, koostatakse plaane, vesteldakse asjaosalistega.

Kõik teevad tööd ja saavad palka ning paberil näeb see korrektne välja. Kõik noogutavad ja tundub, nagu oleks rahu leitud. Kriis aga aina süveneb. Julmus võtab üha räigemaid toone, sest reeglite ja ettekirjutuste jadas puuduvad sõnad "empaatia" ja "inimlikkus". Eakaaslaste löögivahenditeks on sõnad, toonid ja pilgud, mis ei lase kedagi süüdlaseks tembeldada.

Koolikiusamine

Emade-isade põlvkond on kindlasti oma koolieas üle elanud või lähedalt näinud üsna süütut narrimist - olid siis tähelepanu keskmes kellegi prillid, suured kõrvad või liigne kehakaal. Täna on asjad vähemalt Rootsis teisiti. Leida kaaslase psühholoogias nõrk punkt on vahend, et kaitsetu kaaslane põlvili suruda ning nautida oma ülemvõimu. Sageli on selle taga kadedus kas või teise andekuse pärast.

Tundlik laps, kes hambaid ja küüsi näidata ei oska, on kerge saak. Kurjus naudib oma võimu, sest suunab selle ühele ohvrile. Rühmas on tavaliselt üks liider, kelle ümber koonduvad ülejäänud - hirmust, et kui nad nõrgema kaitseks välja astuvad, osutuvad ise ohvriks. Seda nimetatakse grupi surveks. Ja lapsed teavad, et kui nad hakkavad täiskasvanute maailmast abi otsima, süveneb surve veelgi.

Kõige traagilisem asja juures on see, et tegu on peegeldusega tänasest täiskasvanute maailmast. Konkurents. Võimutaotlus. Kadedus. Hirm osutuda ise märklauaks. Kui sa pole nagu mina ja meie, oled ohtlik. Sind on vaja välja tõrjuda. Sulle on vaja koht kätte näidata - ja sa pead selle omaks võtma, kui sa soovid meie seas edasi elada. Või muidu… astu välja!

Strateegia

Johanna valis edasiminekuks viisi, milleks on jõudu vähestel - ta muutus ise väljakutsuvaks. Vampiirisoengud, tinaketid, mustad küüned, absoluutne üksindus. Kaaslaseks vaid päevik, kuhu kõik üksipulgi üles tähendatud… ega allunud psüühilisele vägivallale. Rootsis on laps "püha lehm". Ka siis, kui ta õpetajale ebatsensuurselt vastab või teda solvab. Et päästa end teiste terrori käest, vastas Johanna veel hullema räigusega.

Et mitte kuulda, elas ta, kõrvaklapid peas. Ka koolitundides. Õppetöö tuli teha hiljem emaga kodus. Mõni teine oleks murdunud, tunnistanud end ohvriks… või valinud tänava.

Faktid, millele on lihtne päevauudistes kinnitust leida. Teismeliste grupivägistamised, röövid, omaealiste peksmised ja alandamised, narkootikumid. Kohtukäigudki lõpevad tavaliselt eimillegagi - puudub kuriteo koosseis. Keegi ei taha ohvrile valuraha maksta ja seega end süüdi tunnistada. Asi vaikitakse maha.

Johanna õpiaastad osutusid tervenisti võitluseks. Kevadel pärast kooli lõpetamist sõitis perekond soojale maale ning seal kuulis Johanna esimest korda väljaspool lähedaste ringi, et ta on isiksus - kaunis, huvitav ja võimekas. Et ta on sündinud muusik.

Nii läkski. Noor inimene leidis endas alles nüüd jõudu, et valida rühm, kus teisedki olid hallist ümbrusest kõrvalekaldujad ja iseolijad. Valu, mis tüdruku sisse jäi, võib aga välja murda hiljem, mõnes uues kriisisituatsioonis. Hind sisemise vabaduse ja iseolemise, isiksuseks küpsemise eest on olnud meeletu…

Mis oleks saanud Johannast ilma tugeva perekonna ja loovate vanemateta, kes olid talle toeks ja kannustajaks? Nad sulgesid kõrvad nii kriitikale kui "abile", mis oleks toiminud isiksuse murdmisena, sest isiksus on ettearvamatu ja ebamugav. Ja isiksusega toime tulla on kallis lõbu. See eeldab ressursse. Aga kool ei saa maksta kui palju tahes - haridus peab olema nii odav kui võimalik.

Rühm contra isiksus

Rootsi propageerib lapse kuulumist suurde tervikusse, st ühiskonda, ja väiksemasse tervikusse, st kooliklassi või huvialaringi. See algab juba väikelapseeast - pooleteiseaastane lükatakse gruppi, mis ei pruugi talle üldse sobida. Algab ühiskonda "sobitumine", et olla "nagu teised". Vaba kasvatus tähendab, et lapsed kasvavad ise.

Hallis keskpärasuses osutub kool iseenda vastandiks - see on igav ja tüütu, sest ei õhuta seda üht, ainust ja kordumatut noort inimest leidma oma annet. Ülesandedki tehakse grupis või arvuti taga lärmi sees, mille töökaitsekomisjon terviseohtlikuks nimetaks. Õpetaja seisab kõrval ning üritab müra summutada, kui see liiga suureks kasvab.

Ent anded peituvad igas lapses - neid peab vaid avada oskama. Siin on vaja arukat ja oskuslikku täiskasvanut, kes tõepoolest vastutab. Olgu siis kodus või koolis, heal juhul mõlemas.

Ekspert arvab

Mõnda aega tagasi lugesin Judith Rich Harrise raamatut The nurture assumption ("Kujunemise alus"), mis on paljudes Euroopa maades populaarne ning kandideeris ka Pulitzeri auhinnale. Raamatu sõnumi võiks kokku võtta nii: vanemate ja perekonna osatähtsus lapse arengus on tänapäeval minimaalne.
Autor tahab lugejale selgeks teha, et lapse sotsiaalne areng toimub ennekõike samaealiste rühmas, kus ta vormub kontaktis kaaslastega. Kus ta õpib end kaitsma ja enda eest seisma. Samas unustab ta, et laps ise ei vali gruppi. Laps paigutatakse gruppi.

Laps ei vali ka vanemaid, kuid loodus on iga normaalse ema ja isa varustanud intuitsiooniga tajumaks, kui lapsel pole hea olla. Ükski terve loom ei jäta oma järeltulijat ripakile, enne kui too end ise toita suudab.

Autori meelest on aga viga, et perekonda nii tähtsaks peetakse, kuna kaasaegne perekond on institutsioonina väga noor - vaid sadakond aastat - ja laguneb juba. Kaasaegse pere all peetakse silmas bioloogilisi vanemaid ja lapsi. Enne elati hoopis suuremas kollektiivis, kuhu kuulus mitu põlvkonda, ning see oli ainus võimalus eluga üldse toime tulla.

Harris jutlustab meile, et lapsed peavad õppima kohanema selle sotsiaalse grupiga, kus nad veedavad suurema osa oma päevast. Kogu koolitus ja kasvatus on niisiis suunatud sellele, et indiviid end rühmaga kohandaks.

Ta toob näiteks teise riiki siirdunud perekonnad, kus lapsed võtavad omaks uue kodumaa keele ja kaotavad kontakti vanemate emakeelega. Harris arvab, et põhimudel tulevaste suhtemallide loomisel ei tule mitte kodust, vaid enamjaolt geenidest (sellisel juhul on kurjus kaasasündinud!) ja mitmete miljööde koos- või ebakõlast.

Autor rõhutab, et perekond on üks miljöö paljude hulgast, kust laps kogub tundeid, mõtteid ja teadmisi. Samuti leiab ta, et kodus omandatud mallid võivad olla koguni kahjulikud. Need võivad tekitada segadust enda maailma ülesehitamisel, kui laps satub kodust liiga erinevasse keskkonda.

Hoiatus

Panen raamatu käest. Olen nõus, et ükski laps pole kellegi omand, ja et eriti murdeeas võtavad eakaaslased tõesti paljuski kodu rolli üle.

Siiski peab noor inimene saama kuskilt läheduse, mõistmise ja võimaluse sügavamaks keskusteluks. Terve perekond, mis toimib, on ainus tagala, kus puhata ümbritsevast mürast. (Ja viimast on palju, eriti suurlinnas!)

Ometi keskendub kool üha enam grupimentaliteedile. Rühmas pole indiviid asendamatu. Ta võib välja vahetada nagu etturi malelaualt ning grupiviisiline vastutus pole kellegi vastutus. Tegelik süüdlane kaob jõugu selja taha ja osutub nähtamatuks.

Ehk oleks aeg lammutada grupid ja hakata taas tegelema isiksusega ehk nägema metsa asemel puud? Seni kõneldakse aga mitte inimestest - suurtest ja väikestest -, vaid rahadest, mis see kõik maksab. Jan Troelli film on hoiatus. Tema töö on täitnud tühja koha otsustajate raportites.

Lisa Nygård on töötanud vabakutselise ajakirjanikuna Eesti Raadios ja Loomingu Raamatukogus ning toimetajana Filmilevis. Viimased 15 aastat on ta elanud Rootsis, töötab lektorina koolitusfirmades ning kirjutab artikleid erinevatele väljaannetele ka teistes Euroopa Liidu maades.