Stseen ühest tavalisest õhtust.
Ema Meeri (32) pakub perele süüa.
Ema: “Luisa, kas soovid makaronidele kastet ka?”
Luisa: “Jaa!”
Ema: “Kuhu ma selle kastme panen?”
Luisa näitab näpuga kätte koha taldrikul. Ema paneb pesamuna Anette (6 k) sülest maha ning tõstab Luisale kastet. Puhkeb kisa: “Ei taha! Võta ära!”
Ema: “Ise sa ju tahtsid kastet! Nüüd söö!”
Luisa: “Ei taha! Võta ära!”
Isa Kristjan (37) vaatab tütart, kannataja nägu ees: “Palun ära hakka jälle pihta!”
Luisa (röökides): “Eiiii! Võta kaste ära!”
Ema võtab taldriku ja ütleb pahaselt: “Kui kisad, võtan taldriku hoopis ära!”
Luisa: “Anna tagasi!”
Ema: “Ütle “palun”, siis saad!”
Luisa röögib, libiseb toolilt põrandale, röögib edasi. Isa muutub närviliseks. Luisa kisab.
Isa: “Mul hakkab pea sellest kisast valutama!”
Ema tirib tütre laua alt välja ja võtab sülle. Laps röögib edasi. “Anna tagasi!”
Ema: “Ütle “palun”, siis annan!”

Isa saab taldriku tühjaks ja lahkub köögist. Luisa kisab edasi. “Anna... palun!”
Ema tõstab kergendusohkega taldriku tüdruku ette. See hakkab luksatuste saatel sööma.
Ülejäänud õhtu istub isa arvutis. Luisa üritab temaga suhelda. “Issi, mis see on?” küsib tütar. Isa ei vasta. Tütar kordab küsimust, kuid isa ei tee teist nägugi.

Ema püüab rahulikuks jääda, kuid tema peas keerleb mantra: et Luisa ometi jälle karjuma ei hakkaks! Et Kristjanil jälle pea valutama ei hakkaks!

Kui kell saab 21, läheb ema Anettet magama panema ja kustub ka ise tema kõrvale voodisse.
Kell 22.30 uinub Luisa diivanil telekat vaatava isa kõrval. Isa toob tütre süles voodisse.

Ema pihtimus: seis on keeruline

“Ma arvan, et oleme üsna tavaline pere,” alustab Meeri oma pihtimust. “Kaheaastane ongi keerulises eas ja ilmselgelt teen ka mina vigu, et laps mulle niimoodi pähe istub. Aga praegu on kisa liiga palju ja meie kodune õhkkond on muutunud täiesti talumatuks.

Tütre võimutsemine algas varem, kuid õe tulekuga sai see hoogu juurde. Täna tulid nad issiga lasteaiast ja mina olin parajasti ülakorrusel tital mähkmeid vahetamas. Nagu ta kuulis, et olen üleval, oli kisa lahti. Ei aidanud issi lohutus, et emme tuleb alla, ega minu hüüded, et juba tulen. Laps läks täiesti endast välja ja rahunes alles siis, kui väikse õe issile andsin ja temaga trepile istusin.
Päev varem läks kisa lahti siis, kui olime kokku leppinud, et peseme õhtul pepu puhtaks. Pestes nägin, et varvastel on sukkpükste topsud, ja tegin ettepaneku ka varbad puhtaks pesta. Selle peale algas kisa, vingerdamine ja issi appi hüüdmine. Pärast kuivatamist viskas tüdruk end põrandale pikali ja kisas. Issil sai villand ja ta otsustas ülakorrusele minna, kuid sellest lärm ainult valjenes.

Suured muutused

Seoses õe sünniga on Luisa elus palju muutunud. Paar kuud enne Anette sündi kolis ta oma tuppa. Tahtsime selle ette võtta varem, kuid mehe entusiasm remonti teha rauges ja lõpuks palkasin ma hädaga remondimehed, mistõttu kolimine venis.

Suvel läks Luisa lastehoidu. Seal talle väga meeldib. Kodust väljaspool käitub laps korralikult, kuid kodus on preili väga nõudlik. Ilma talle ütlemata ei tohi ma väiksemale rinda anda ega mähkmeid vahetada. Mõnikord ei julge üldse midagi teha, et äkki teen midagi valesti ja vallandub kisa.
Trepiga kestab meil igapäevane trall. Kui keegi läheb Luisa teadmata üles, algab all trepi otsal lakkamatu röökimine. Röökimine kestab seni, kuni see, kes üles läks, tuleb, võtab lapse sülle ja viib üles.

Õhtuti käib pidev Luisa teenindamine. Ta ei saa näiteks ise mänguasjakastist asju võetud, sest kiisu on ees, kuigi kass on toa teises otsas.

Seega on meil absurdne olukord, kus emme toimetab lapse taktikepi järgi. Nüüd ei tohi ka issi lapse loata teisele korrusele ahju kütma ega riideid vahetama minna. Jah, räägitakse, et kehtestage piirid. Aga kuidas, kui neile ei alluta?

Põgenev isa

Üks probleeme on see, et mul puudub mehe toetus. Mees on järeleandlik, ei talu röökimist ja pigem allub lapsele. Issi ütleb, et ta ei saagi õhtul koju tulla, sest tütre kisa on suur ja tal hakkab sellest pea valutama. Mees väidab, et laps on ära hellitatud ja mina veetvat liiga vähe aega Luisaga, ainult 2–3 tundi päevas. Et põhiliselt on tütrega tema – hommikul viib lastehoidu ja õhtul toob.

Issi oli meil pikalt töötu. Nüüd käib ta tööl ja tundub, et tema enesekindlus kasvab ja tuju on parem. Aga kui issi oli kodus ja mina käisin tööl, oli meil palgatud lapsehoidja. Võib küsida: miks issi last ei hoidnud? Meil olid pikad arutelud ning väidetavalt ei saanud mees siis tegelda tööotsingutega või näiteks küttepuid lõhkuda. Ja ta polnud ka nõus päevad otsa “lapsekarjas” olema. Eelistasin hoidjale raha maksta ja andsin mehele võimaluse tööd otsida.

See, et issi aitab, on ikkagi müüt. Mehed on mugavad, tulevad töölt ning veedavad õhtu teleka ja arvutiga. Tunnen lausa hirmu nädalavahetuse ees, sest issi läheb neil päevil tavaliselt kalale või sõprade juurde, mina aga jagan lastega maid. Jah, ta on väga hea issi lastega – aga ainult siis, kui lastel on hea tuju.

Pool aastat tagasi oli mul tunne, et palun mehel lahkuda, kuna mingit toetust ei olnud ei rahaliselt ega moraalselt. Aga ma ei taha olla üksikema! Lastele on oluline issi olemasolu iga päev, mulle on tähtis toetus ja mehe kohalolek.

Kuid kardan, et kui ma meie praeguse olukorraga midagi ette ei võta, siis mõne aja pärast olengi üksikema. Praegu ma aga küll ei tea, mida teha lapse jonnihoogudega. Ja veel olulisem: kuidas saada mees koostööd te­gema?”

Nutu pärast ei pea pahandama

Kiira Järv, pereterapeut

2–3aastane laps on põnevas eas. Ta iseseisvub ja soovib järjest rohkem ise otsuseid langetada. Tema soov ise oma elu kontrollida on vanematele paras väljakutse ja nututa ei möödu see aeg üheski peres.

Nii mõndagi nutuhoogu saab ennetada, kui jälgida, et lapse esmased vajadused oleksid rahuldatud. Väikelapsed on virilamad, kui kõht on tühi, uneaega pole piisavalt või igatsus ema-isa järele on suur.

Alla kolmeaastasele tähendab pikk päev lastehoius ränka emotsionaalset koormust. Ta on seal tubli laps olnud ning jaks saab otsa, kui ta koduuksest sisse jõuab. Kogunenud pinge väljalaskmiseks on emme süli kõige turvalisem paik, seal võiks tohtida nutta ja rahuneda.

Vahel ei tea laps ise ka, kui hädasti ta ema kohalolu vajab, nutu võib siis vallandada kas või see, et emme ei olnud parasjagu seal, kus laps lootis ta olevat. Siin pole põhjust pahane olla – ei vanem ega laps teinud midagi valesti. Selles peres võiks katsetada nii, et kui Luisa ja isa tulevad lastehoiust, on ema neid vastu võtmas. Isa võib tulles helistada, et ema teaks oodata, ja väiksema lapse mõneks ajaks enda hoolde võtta.

Kui laps juba nutab, pole abi selgitustest. Laps on vihane ja õnnetu ühel ajal. Vahel nii vihane, et võib endale või vanemale viga teha. Seda tuleb rahulikult takistada. Kui laps on juba rahunemas, võib aidata nuttu lõpetada mõne toreda tegevuse alustamine. On hea, kui vanem teab, et nutt ei ole lapse kius, vaid häda, ega ärritu.

Pere õhtupingeid võiks leevendada lapse unerituaalid. Selles vanuses laps võiks juba kell 9 voodis olla ja arvestada tuleb, et mängu lõpetamisest unejutu lugemise lõpuni kulub vähemalt tund. Lapsele on turvaline, kui toimingud tehakse alati kindlas järjekorras ja kindlal viisil.

Luisa jonnihooge aitaks vähendada teadmine, et tal on hea side mõlema vanemaga. Eriti nüüd, kui kodus on väike õde. Meeri jutust jääb mulje, et kumbki vanematest Luisaga eraldi aega ei veeda. Emal ongi praegu vähem aega, seetõttu peaks isa leidma võimalusi Luisaga kahekesi tegutseda. Samuti peab isa õppima toime tulema imikuga, kui ema ja Luisa kahekesi väljas käivad. Kodurahu hoidmisele aitaks kaasa, kui mõlemad lapsed poleks kogu aeg ema vastutusel. Õhtuti võiks üks tegelda suuremaga, teine väiksemaga.

Mulle jääb Meeri jutust ka mulje, et ema oleks Luisaga kindlameelsem, kui ta ei peaks muretsema, et mees võib pahaseks saada. Üks lapse jonnihoogude põhjusi on seegi, et ta kogeb ema ärevust ja vanematevahelist pinget.

Kuidas meest koostööle saada? See on hädavajalik, ent seda on keeruline korraldada. Ema peab isa vähest vastutuse võtmist loomulikuks – ta ütleb, et “mehed ongi sellised, et istuvad teleka ees”. Usun, et see on mõlema päritoluperes nii olnud. Kui ema on siiski otsustanud, et ei taha kogu vastutust endale, soovitan neil minna pereterapeudi juurde. Neid jutte ei ole lihtne omavahel rääkida.

Minu arvates tuleb vanemail selle lapse üle ainult rõõmustada, sest Luisa on väga järjekindel. Loodetavasti on ta nii järjekindel, et ei lõpeta vanemate peegeldamist oma nutuga enne, kui isa-ema on omavahelise pinge lahendada suutnud.