Meie kogemuse taustal panevad Marlen Tärgla kodused õhtud ­mõneti kadedaltki kulmu kergitama: tema tütred Roosi Gertrud (11), Miia Marta (9) ja Pääsu Helina (7) on päris pisikesest peale täiesti iseseisvalt magama läinud. Mis nipiga küll?

Tegus laps magab hästi

Marlen kinnitab, et ta ei ole ­pida­nud ­lastele kunagi magamaminemist õpetama. Roosi läks juba kaheaasta­selt iseseisvalt tuttu: lihtsalt võttis oma ­öösärgi ja suundus väikelapsele kohasel kellaajal voodisse. Ka nüüd leiab Marlen tihti­lugu oma tütred juba enne kella üheksat magusasti magamast.

„Kui meil sõbrad lastega vahel õhtuti pikalt külas on, siis mingi hetk sosistavad minu omad mulle kõrva, et nad lähevad nüüd voodisse. Natukese aja pärast tüdrukud magavadki, sõbrad aga vaatavad telekat, mängivad, ajavad juttu. Külalistele teeb see ikka nalja, aga minu lastel pole sellest sooja ega külma,“ naerab Marlen. Vaid väikseim, Pääsu, valib uinumiseks sellistel puhkudel vanemate magamistoa, sest seal on pisut vaiksem.

Üks magusa une võtmesõnu on Marleni tütarde puhul trenn. Roosi käib iluvõimlemises ja jalgrattatrennis, Marta balletis ja samuti iluvõimlemises ning Pääsugi õpib balletti, peale selle laulab ja mängib plokkflööti. ­Vanim tütar läheb pärast koolitunde jala ­trenni: kõnnib 45 minutit spordisaali, 45 tagasi, vahepeal võimleb poolteist tundi.

Esimestes klassides oli ta koju jõudes nii väsinud, et õppida õhtul ei jõudnudki, läks hoopis aegsasti magama. Äärmiselt kohusetundliku lapsena lahendas Roosi olukorra nii, et pani äratuskella kuueks hommikul ­helisema, ärkas iseseisvalt üles ja tegi koolitükid korralikult ära. Magajaid see ei seganud.

Keskmise tütre Miia temperament eeldab Marleni sõnul hea une nimel tegutsemist – tüdrukul on vaja näha ja kogeda, muidu on uinuda keeruline. „Kui Miial mõnel päeval mingil seletamatul põhjusel trenni ei ole – mida juhtub küll haruharva –, läheb ta õhtul küll normaalsel ajal voodisse, kuid magama ei jää. Mängib vaikselt karudega, vaatab lakke.“

Kui ema küsib, mida tütar seal teeb, tuleb vastuseks: „Puhkan.“ „Las ta siis puhkab, teisi ta ei sega,“ nendib Marlen. Noorima lapse Pääsu kohta ütleb ema, et see laps ei püsi pudeliski paigal. Pääsu käib esimeses klassis ja kohanes koolipäeva režiimiga lihtsalt; päevast und ei vajanud ta isegi mitte lasteaia väiksemates rühmades.

Ühine pesa voodielanikele

Tärglate pere eelistab päevasele kooli­vahetusele tingimata hommikust. „Ega ma hull ole, et oma lapsed kooli panen, kus nad alles lõunast tundidesse lähevad ja enne seda pool päeva niisama istuvad. Nii ei saa korralikult trennis käia ega midagi teha,“ avaldab Marlen kindla seisukoha. „Inime­ne on hommikuti palju tegusam kui keset päeva. Mina ­ise käisin algkoolis päevases vahetuses: see oli äärmiselt vastik ja ebamugav. Sain enne tunde küll trennis käia, aga kui kooli jõudsin, suutsin vaid mõelda, et kusagilt kindlasti leiaks ühe voodi, kus saaks magada.“

Roosi, Miia ja Pääsu magavad ­kolmekesi ühel asemel, pikkuse järjekorras. Uinumiseks piisab neile üks­teise lähedusest, isalt-emalt ei nõua nad ka öömusi. Tüdrukud on harjunud voodis teineteisele õhtujutte ette lugema. „Neil on ühine kohustuslik kirjandus,“ muheleb Marlen. „Kui üks peab kooli jaoks midagi ­lugema, siis on ka teised kohustatud seda ­kuulama.“

Magamise „abivahenditena“ leidub õdede voodis hulgaliselt kaisuloomi: karusid, jäneseid, kilpkonni ja keda kõike veel, igaühel oma nimi. „Neid on tõesti ohjeldamatult, lademetes,“ tunnistab Marlen. „Suure voodi kolme madratsi vahed on loomi täis topitud, lisaks on neid teki all, kahel riiulil voodi kohal – kõik on paksult täis. Ja kui ma vahel olen mõne likvideerinud, siis on kisa lahti: mingi loom on kuskilt puudu. Kõik need voodielanikud on võrdselt tähtsad.“

Režiimiga on lihtsam

Õed Kirke (4, peagi 5) ja Astrid (8) magavad samuti ühes toas, kuid eraldi voodites. Kaisuloomad võivad olla, aga kui neid ka pole, ei peleta see head und. Oluliseks peavad õed hoopis öö­lambi põlemist. Sellel on puht praktiline põhjendus: nii on öösiti vajadusel hõlpsam WCs käia. „Vahel harva on Kirke öelnud, et ta kardab, aga see pole siiski päris hirmust, vaid soovist magama­jäämist edasi lükata,“ teab kahe tüdruku ja ühe kooli­poisi ema Kristina Lepist.

Ema mainib, et Kirkel ei taha mõnikord õhtune rahu kuidagi saabuda, küll leiab tüdruk siis igasuguseid ettekäändeid, et magamist edasi lükata: tahan juua, tahan pissile, ­tahan üht ­kaisulooma, teist, kolmandat.

Selle vastu ei ole Kristina midagi ette võtnud, laps käib neli-viis korda voodist väljas ja siis rahuneb maha. Üldiselt kehtib aga Lepistite peres küllalt range kord: uneaja eel hoidutakse ärritavate filmide vaatamisest ning laste omavahelised müramised tuleb lükata hommikusse. Pereisa Madis on selliste tegevuste suhtes eriti valvas. Tänu harjumuspäraseks kujunenud kellaaegadele ja toimingutele läheb Kirkel, Astridil ja suurel vennal Karlil (11) magamaminek ladusalt.

„Meie peres on hästi tähtis, et lapsed paneksid asjad õhtuti valmis, siis ei pea hommikuti midagi otsima hakkama:­ riided ootavad toolidel, kooli­kotid seisavad pakitult välisukse ­kõrval reas. Nii sujuvad ka hommikud lihtsamalt: õhtune läbi­mõtlemine aitab luua rahuliku alguse uuele päevale,“ tõdeb Kristina.

Unejutt ja äratus

Kella üheksa paiku loeb ema Kirkele unejuttu, ­Astrid loeb veel ise midagi vanusekohast juurde ning seejärel saabub kella poole kümneks öörahu. Vanima lapse Karli toas peab tuli kustuma hiljemalt kell 22.Ka õigeaegse ärkamise puhul on palju abi rutiinist. Vaheajad kipuvad iga­päevasesse rütmi muutusi tooma, nii on uue veerandi alguses hoopis raskem tõusta. „Ega see rütmimuutus hästi ei mõju,“ on Kristina kogenud. „See teeb lapsed natuke lärmakamaks, jonnakamaks ja nõudlikumaks, eriti pisema, suurematega annab läbi rääkida.“

Ärkamist hõlbustab väikestel kooli­jütsidel isiklik äratuskell. Paljud ­lapsed saavad koolimineku puhul endale ­mobiiltelefoni, nii ka Astrid. Vähemalt esiotsa ajas selle helin kooli­tüdruku krapsti jalule. Reeglina hakkab äratuskella tõhusus kuudega taanduma, nii tuleb ikkagi emal või isal lapsed voodist välja kutsuda. „Äratamist peab alustama natuke varem, kui häda­pärast tarvis oleks,“ arvestab Kristina. „Lapsed ärka­vad aeglaselt. Ei saa nii, et ­kamandad nad kohe püsti. Patsutan ning räägin ikka tasa ja targu.“

Maalaps ärkab varem

Kõik pered ei saa endale pikaldast ­ärkamist lubada. Näiteks Nõo ­valla ­äärealalt, kus meie pere elab, sõidab koolibuss läbi juba kell seitse hommikul. See tähendab, et esimesed bussiteenust vajavad õpilased peavad koduukse enda järel sulgema lausa poolteist tundi enne kell 8.15 algavat õppetööd. Bussis sõidavad nad siis vallateed edasi-tagasi, risti-rästi läbi. Kuni vald, maavalitsus ja bussifirmad seda olukorda lahendavad, sõidutame meie oma tütart Ellenit (7) kooli pigem ­autoga. Hommikul on ka 50minutiline lisauneaeg väärtuslik­ – kahju oleks ­kulutada tegusa lapse energiat juba eos, kui too ise pärast ­tunde veel muusikakooli, laulma ja trenni kibeleb.

Kuni meie peres veel ­koolilapsi ­polnud, oli elurütm sootuks ­teine, laste kasvades oleme magamisdistsip­liinis teinud läbi suure arengu. Kui ainult vanim laps lasteaias käis, jäi ta magama üsnagi suvaliselt ja ­hilisel kellaajal. Ka lasteaeda jõudsime hoopis hiljem kui teised lapsed. Niisama boheemlasli­kult lähenesime magamis­küsimustele ka siis, kui teine laps ­Marie (4) lasteaiakoha sai.

Mida ­rohkem lapsi, seda väsinum on aga ema õhtu eel, ning minu suutlikkus laste hili­sõhtust trallitamist külma ­kõhuga võtta hakkas otsa lõppema. Nii mäletangi, kuidas augusti alguses unistasin ajast, mil Ellen kooli läheb ning Tuule (2) lasteaeda. Lootsin, et väline surve sunnib kõik korralikuks – lapsed lähevad vara magama ja jätavad õhtust iseolemisaega ka vanematele.
1. septembrist läkski elu hoopis ­lihtsamaks: lapsed poevad kell pool üheksa teki alla. Harjutama hakates alustasime voodisse minekuga juba kell 19.20.

Muidugi ei lähe kõik alati lihtsalt. Kui õhtuste unerituaalidega hiljaks jääda või veel kella kaheksa paiku lastega end midagi lustakat tegema unustada, siis head nahka sealt ei tule. Voodisse sättimine peab nüüd algama hiljemalt kell 20. Ja hommikul kell pool seitse on tava­pärase äratusrituaali aeg.

Unearsti pilguga

Tartu Ülikooli Kliinikumi unearsti Marlit Veldi arvates võiks koolipäev alata kell üheksa hommikul, kuid ta nõustub, et seda on praktiliselt raske teostada. Uneteadlane toob lasteaia- ja algkoolilaste unevajaduse kohta välja järgmist.

Kooliaegse unerütmiga tuleb last aegsasti harjutada. Augustikuu esimeses pooles võiks hakata uinumist järk-järgult varasemaks sättima. Arvesse tuleb võtta, et esimese klassi laps vajab uneaega 9–10 tundi ööpäevas.

  • Pimedal ajal võib unevajadus kasvada, sest unerütm on valguse­ puudumise tõttu häiritud. Unerütmi tagab melatoniin, mida me saame silma võrkkesta vahendusel valgusest. Näiteks imikul puudub unerütm, sest tal ei ole melatoniini. Mida vanemaks laps saab, seda väiksem on tal päevase une vajadus. Koolilaps võib talvisel perioodil tunda suuremat soovi päevase une järele just melato­niinipuuduse tõttu.
  • Lapse unemuster erineb täiskasvanu omast. Kasvav organism ­vajab pikka uneaega. Lapsel kestab nii sügava une kui ka une­nägu­dega une staadium kauem kui täiskasvanul. Esimene on ­vajalik organismi taastumiseks kuni rakutasemeni, unenägude ­­und on tarvis õpitu salvestamiseks.
  • Uni õhtu poole ööd on oluline, sest siis on kõige kõrgem kasvuhormooni tase – lapse arengus on see määrava tähtsusega. Kui õhtune uni jääb pidevalt napiks, on hormonaalsed funktsioonid häiritud, lapsed muutuvad närviliseks ja hüperaktiivseks.
  • Eriliselt oluline on tagada rütmiline ja korrapärane uneaeg lastel, kes kipuvad kannatama unehäirete all. Parasomniad (uneskäimi­ne,­­ uneärevus, öised õudushood, öine voodimärgamine) on lapseeas tihti esinevad nähtused, mis sagenevad neil, kes unerütmist kinni ei pea. Esimesse klassi astudes võivad ärevuse suurenemise tõttu parasomnia nähtused sageneda. Siis tasub otsida abi niihästi ­korralikust magamisest kui ka kognitiivsest teraapiast.
  • Unehäired võivad olla seotud ka ülemiste hingamisteede töö ­häiritusega – mida avatumad on hingamisteed, seda vähem ­esineb parasomnia episoode.