Koolieeliku tervis peab olema korras ja ta ise piisavalt tugev, et tulla toime eakohaste ülesannetega: kanda koolikotti, kõndida vajalikke vahemaid, jaksata koolitundides istuda. Terve laps talub paremini stressi ja pingeid, mida intensiivne koolitöö kaasa toob.
Tähelepanu tasub pöörata lapse rühile: selgroog on meie tervise mastipuu, mille häired mõjutavad kogu organismi, lihaspingetest ja peavaludest kuni emotsionaalsete probleemideni välja. Jälgige, kuidas laps istub ja astub – tooli-laua kõrgus peab olema sobivas vahekorras ja jalanõud kvaliteetsed.
Enne kooliminekut kontrollige üle nägemine ja kuulmine. Probleemid nendega võivad pärssida lapse eduelamusi, sest ta ei pruugi ülesannetest kiiresti ja selgelt aru saada.
Lapse elu koolitundides on lihtsam, kui ta on käeliselt võimekas. Peenmotoorika areneb, kui laps saab tegutseda paberi, pliiatsite, kääride ja liimiga, hästi sobivad kudumine, heegeldamine, puutöö. Peenmotoorika areng on otseselt seotud aju võime-
kusega – mida rohkem sõrmedega nokitsemist, seda enam arenevad aju sünapsid.
Emotsionaalne areng
Koolieelik oskab oma emotsioone oluliselt paremini kontrollida kui väikelaps. Ta suudab tajuda tundeid, tõlgendada näoilmeid, hääletooni ja kehakeelt, näha emotsioonide tagajärgi ja tundeelulisi seoseid. Ta oskab kuulata, kaasa elada ning teiste arvamuste ja tun-netega arvestada.
Uuringute järgi on hinnatumad kaaslased need lapsed, kes oma tunnetega paremini hakkama saavad. Koolimineja peaks suutma ohjata negatiivseid emotsioone, mitte reageerima agressiivsusele kurja sõna või löömisega, vaid eelistama positiivse alatooniga lähenemist (vabandus, uuele teemale üleminek).
Tunnetega toimetulek, intensiivsus ja aeg, mis kulub nendest väljatulekuks, on lastel erinev. Mis ühele koolijütsile piinav mure, pole teisele muud kui hetkeline ebameeldivus. Nagu täiskasvanudki, ärrituvad ühed lapsed kergesti, teised oskavad jääda keerulistes olukordades rahulikuks. Sellist toimetulekut nimetatakse emotsioonide reguleerimise oskuseks, see omakorda tagab lapsele turvalise suhtluskeskkonna.
Üksiolemise aeg. Iga laps vajab päevas vaikset hetke, et oma mõtteid koondada, tundeid seedida, ideid genereerida. Mõni uurija
on isegi väitnud, et teistega olles me laeme ennast,üksi olles areneme.
Vaimne areng
Koolieelik oskab teisi kuulata, olukordi vaadelda ning esitada kuuldu-nähtu kohta küsimusi. Ta suudab teatud määral analüüsida, teha üldistusi ja järeldusi. Näiteks: „Väikesed lapsed ei tohi üksi tuld teha. Põlev tikk võib käest maha kukkuda ja vaiba süüdata. Siis võib maja maha põleda.“ Koolieeliku kõne on selge ja arusaadav, ta oskab esemeid järjestada suuruse, kõrguse ja pikkuse järgi, leiab hulgale ühise tunnuse. Ta jutustab sündmustest kas isikliku kogemuse või pildi põhjal, näeb seoseid ja oskab eristada olulist.
Tänu küllaldaselt arenenud ruumitajule teab laps, mida tähendavad ülal, all, kõrval, taga jne. Talle on arusaadavad ajamõisted, ta tunneb numbreid ja tähti. Ühele kindlale tegevusele suudab koolieelik keskenduda vähemalt 10–15 minutiks. Lapse loova võimekuse määravad nii intelligentsus, faktiteadmised, tehnilised oskused, erivõimed kui ka isikuomadused ja üldine motiveeritus. Olulised on ka keskkondlikud mõjud: mis teemadel vanemad lapsega suhtlevad, milliseid situatsioone lubavad iseseisvalt lahendada, milline on vanemate intelligentsus ja maailmavaade jms.
Sotsiaalne areng
Sotsiaalse koolivalmiduse näitajad on lapse soov uusi teadmisi omandada; kõikvõimalike tööülesannete ja korralduste mõistmine, oskus nende järgi juhinduda; eakaaslaste ja täiskasvanutega arvestamine; suhtlemisjulgus; eakohased eneseteenindamise oskused; teatav oskus ennast kehtestada ja tajuda viisakusnorme.
Koolieelik peaks oskama end riietada, suutma ümber käia koduvõtmetega, olema tuttav tulevase kooliteega (sh ka alternatiivsega, näiteks siis, kui buss ei tule), teadma peast oma elukoha aadressi ja vanemate telefoninumbreid.
Õppetöö sujumine sõltub sotsiaalsusest sama palju kui vaimsetest võimetest. See on toetav, kui laps suudab teisi inimesi kuulata ja aktsepteerida, õigel hetkel abi paluda, julgeb oma käitumise eest vastutust võtta ja abivalmis olla. Lapse koostöö- ja suhtlemisoskus määravad, kas tagasiside, mida ta saab õpetajatelt ja klassikaaslastelt, on pigem positiivne või negatiivne. Kui viimast kuhjub palju, tekitab see lapses pingeid.
Mis arendab?
Aktiivne liikumine ja mäng. Tavaliselt pole koolieelikuid liikuma vaja meelitada, kindlustage vaid, et tal oleks, kus, kellega ja millega tegutseda! Õueskäik iga ilmaga. Pole halba ilma – on karastamine.
Suhtlus ja eeskuju. Need arendavad emotsionaalset kompetentsust. Kõige olulisem on lapse ja vanemate vaheline suhtlus ning täiskasvanute eeskuju. Tunnetega toimetulekut õpetavad kõikvõimalikud elulised situatsioonid. Tunnete sõnastamine. Tunnetest rääkimine
Vestlused, ka keerulistel teemadel. Need arendavad vaimset võimekust. Kasuta rikast ja kujundlikku sõnavara, keerukamat lauseehitust ning esita arutlema õhutavaid küsimusi. Primitiivne ja ühesuunaline multifilmikeel ei arenda last sugugi piisavalt. Mängulisus.
Ülesanded elust enesest. Need arendavad sotsiaalseid oskusi. Sageli teeme laste eest kärsitusest ära palju sellist, mis on neile jõukohane. Näiteks paneme neile riided valmis, teeme voodi ära, koristame jms. Seetõttu iseseisvumine venib.
