Muidugi mitte ainult laste päevades, suurte omades ka. Nele mäletab, et viimati oli tal igav ligi 30 aastat tagasi – ja sellest on naisel kahju. “Maailm on mõttetult kiireks läinud!” arutleb ta. “Niisama olemist vajaksid kõik. Aga kui mina olen igavuse enda jaoks mõelnud positiivseks, mõnusaks jõudeolekuks, mida igatseda, siis laste puhul on see nagu kinnijooksmine. Kui lapsel on igav, oleks justkui kõik tema head mõtted äkki otsa saanud.”
Mida teeb Nele siis, kui ta lapsed Samuel (7), Simona (5) ja Klaara Liisa (3) igavuse üle kurdavad?

Meelt ei lahuta

Kõige sagedamini võtab nende peres igavuse jutuks esiklaps Samuel. Temalgi tekkis see probleem hiljuti, enam-vähem koos kooliminekuga. Vahel võib juhtuda, et poiss teatab iga viie minuti tagant: “Emme! Mul on nii igav, mitte midagi ei ole teha!” Kuid ema tõrgub meelelahutusministriks hakkamast ega ütle, mida laps siis ette võtta võiks.

“Selle asemel suunan ta tähelepanu. Näiteks soovitan: vaata ringi, ehk tuleb sulle meelde midagi, mida pole ammu teinud ja mida oled mõelnud ükspäev jälle käsile võtta,” tutvustab Nele oma viisi olukorda lahendada. Alati see ei aita ja poiss kuulutab viie minuti pärast taas: “Emme! Ei tule meelde midagi!”

Vahel leiab Samuel vaikushetkel miskit lugeda. Teinekord mängib õdedega. “Üks asi on küll, mida ta alati tahaks – iPadiga mängida,” tunnistab Nele. “Kuna me ei lase lastel palju ekraani ees olla, jäävad mängud, mida ta mängib, pooleli. Mõistan, et tal hakkab mõte kiskuma poolelijäänud mängu poole.”

Nele on märganud, et igavus kipub olema suuremate laste häda. Vähemalt nende pere väiksemaid innustab uudishimu järelejätmatult tagant ning nemad lihtsalt tegutsevad. “Väikelapsed leiavad intuitiivselt tegevuse, mis neile huvi pakub,” räägib Nele. “Tõsi, Simona võib vahel mängu pooleli jätta, justkui oleks see talle äkki igavaks muutunud. Ta ei ütle, et ei viitsi – oleme õpetanud, et viitsimise süüks ajamise asemel vaadatagu endasse ja uuritagu, mis päriselt selle taga on, et enam ei taha. Nii ta hõikabki: ma ei taha enam, see on igav!”

Tark lapsevanem võiks igavust kurtvale lapsele poolele teele vastu tulla, soovitab Nele. Kanda hoolt, et lapsel oleks rulluisud koridoris käepärast, rattal ei jookseks kett pidevalt maha ja õueriided oleksid ahvatlevalt silma all... Nii käsitlebki Nele väljakutset nimega “igavus” kahest otsast: laseb lapsel natuke iseendaga olla ning katsub siis vajadusel leebelt ja märkamatult igavleja tähelepanu mõne tegutsema innustava vahendi poole pöörata.

Põnevuse ootuses

Usutavasti kiidaks Jesper Juul Nele strateegia heaks. “Kogu maailma lapsed tulevad vanemate juurde ja ütlevad, et neil on igav,” kinnitab terapeut.

Kui laps sellise jutuga lagedale ilmub, ei soovita Juul lapsele öelda, et igavlemine on talle kasulik. Vähe sellest – ta vannutab vanemaid, et nad ei annaks lapsele ka nõu, mida ta oma igavuses teha võiks. Teate küll: no mängi siis legodega, harjuta klaverit, aita mul kartuleid koorida!

“Kui vanemad suudavad lapse rahutuse – mis kestab kõige enam paarkümmend minutit – välja kannatada, muutub laps taas loovaks,” julgustab Juul. Igavlevaid lapsi võiks seepärast hoopis sõbralikult patsutada ja öelda: õnn kaasa – põnev, mis sa välja mõtled!”

Ka lastepsühholoog Katrin Pruulmann usub, et täiskasvanu tähelepanu, lapse ärakuulamine ja talle silma vaatamine teeb mõneks ajaks elu huvitavamaks ka neil lastel, kes ise tegevust ei leia. Lapsed on erinevad. Kõik Katrini 13 lapselast näiteks suudavad täiesti isemoodi aega huvitavaks teha. “Kes ise hästi ei suuda, vajab kedagi, kes mängu algataks,” märgib Katrin. “Paljud lapsed vajavad vaid kerget meeldetuletust, mis võimalused tal kõik on.”

Kui juhtub, et vanaema juures on külas vaid üks lapselaps, kuuleb Katrin üsna tihti kurtmist: mul on igav. Eriti siis, kui vanaemal on parasjagu käsil palju asju, mis last ei huvita. Näiteks Mirtelil (7) oleks huvitav siis, kui Mammi juures oleks ka onupoeg Uku (9), sest tüdruku sõnul ei ole Uku igav. Kui poissi pole, ongi aeg täitmata. Tavalisi tüdrukute tegevusi – mänge nukkudega ja käsitööd – Mirtel ei harrasta, pigem tulevad kõne alla autod ja legod. “Õnneks on ta nüüd lugema õppinud, kuigi eelistab ikka filme. Aga telerit või DVDsid lubame vaadata vaid siis, kui oleme vanaisaga möllust väsinud, või kui teadaolevalt mõnelt kanalilt midagi mõistlikku tuleb,” tutvustab Katrin vanavanemate kodu reegleid.

Igavuse mitu varjundit

Igavust on mitut sorti. Enda valitud igavlemine on ilusam, kvalifitseerub jõudeajaks, pealesunnitud tühi ootusaeg tundub enamikule raske. Katrin arutleb, et paljudel täiskasvanutel seostub igavus üksildusega, kuid kindlasti on ka neid, kellele ei paku huvi ükskõik milliste teiste inimestega koos olla. Ja osa inimesi lihtsalt eelistab olla üksi.

Jesper Juul hoiatab, et see, mida lapsed nimetavad igavuseks, võib tegelikult olla rahutus, võõrutusseisund pidevast välisest stimulatsioonist.

“Lapsed muutuvad liigsest stimuleerimisest peaaegu narkomaanideks,” ütleb ta. “Neid sunnitakse osalema sotsiaalses kontekstis, ilma et neile antaks võimalust valida. Pikk pealesunnitud koosolemine, sealhulgas vastumeelsete inimestega, on suur stressiallikas. Siis tulevad lapsed rahutuna lasteaiast või koolist koju ja vanemad stimuleerivad neid veel. Vanemad ei pea laste meelt lahutama! Tänapäeva lapsed on kaotanud peaaegu täielikult võimaluse ise otsustada, millal nad stimuleerimist vajavad.”

Vaikus ja mitte midagi tegemine on eeldus iseenda tundmaõppimisele, oskusele rahuneda ja loovuse tärkamisele. Juul eristab rangelt koguni loovust ja loovaid tegevusi. “Kogu laste aeg on teiste poolt täidetud loovate tegevustega: värvitakse ja voolitakse ja meisterdatakse. See aga ei tähenda, et ollakse ise loovad.”

Igavuse kiituseks

Hoolimata positiivsest mõjust pole lapse kestvat igavust kerge taluda ei vanemal ega lapsel endal. On vanemaid, kes ausalt tunnistavad, et viivadki lapse lasteaeda ja igal õhtu trenni sellepärast, et ei suuda kannatada seda igavest igavuse-juttu.

Ka Katrin Pruulmann täheldab: “Vahel ma vaatan, et las laps igavleb, puhkab välja. Siis jälle tundub, et igavus väsitab teda veel hullemini.” Nele teab, et igavus kipub lastel tuju nulli viima. “Kui tõesti ei tule ühtki head lahendust, muutuvad lapsed rahutuks, on virilad, kisuvad riidu,” loetleb naine.

Kas igavusel on ka muid, kaugeleulatuvaid halbu kõrvalmõjusid? Võiks ju mõelda, et pikalt igavledes harjub laps lihtsalt aega surnuks lööma. Vaba aja eest hoiatavad algklassiõpetajad: pange laps kohe trenni, muidu jääb laisaks ja hakkab lollusi tegema. Kuid teisalt on ülestimuleerimine ja vaid teiste poolt korraldatud päevakavas elamine arengurisk.

Küllap on lahenduseks leida tasakaal korraldatud tegevuste ja vaba aja vahel. Nele soovitab võtta vanematel eesmärgiks võimaldada lapsele iga päev aega, mil tema elu ei ole korraldatud.
“Muidugi, kui on mitu last, on neil lihtsam midagi välja mõelda. Kui lapsi on vaid üks, on erakordselt olulised sõbrad,” näeb Nele väljapääsu. “Minu meelest peaks laste sõpru kindlasti koju külla lubama! Minu lapsed on veel väikesed, aga kui jõuab kätte see aeg, mil nad hakkavad sõbra juurde ööbima tahtma, luban ma seda kindlasti. Ma tahan väga tunda oma laste sõpru ja nende vanemaid.”

Ei steriilsele keskkonnale!

Nele arutab, et ka lapse kasvukeskkond on tähtis. “Ka see on lapse loovusele poolele teele vastutulek, kui valid eluks keskkonna, kus laps saab mängida, kus ümbrus pole liiga steriilne ega liiga korras. Ja veel – lastel peab lubama riideid ja ennast ära määrida! Ja kui ta siis on leiutanud selle oma tegevuse, jääb lapsevanema osaks see lärm ja segadus ära taluda.”

Nüüd, mil suvi käes, veedab Nele koos pere ja sugulastega võimalikult palju aega maakodus Viljandimaal. Seal, metsa sees, mõeldakse kambakesi alati mõni mäng või seiklus välja. Ja kui vabas looduses on kokku saanud seitse last, tuleb hästi välja see jõudeoleku, mitte midagi tegemise positiivsus, mis aitab lapse loovusel avalduda ja tal ennast tundma õppida.

Nele soovitab:
Et laps oskaks igavusega toime tulla, võiks lapsevanem:
• võimaldada teadlikult iga päev lapsele vaba aega, mis pole organiseeritud ega peale sunnitud;
• hoolitseda, et kodus oleks käepärast vahendeid, millega mängu üles võtta, sportida või mida saab lugeda;
• mitte pärssida loovuse ilminguid – olgugi et need võivad mõnikord liigituda rumalate lapsetempude hulka.

FB arvab:
Virgylia: Mul tuttava tütrel oli kogu aeg kombeks öelda: ah, nii igav on! Kord oma lapse sünnipäeval, kui olin sellest juba väsinud, ütlesin: “Inimesel on täpselt nii igav, kui ta ise on.” See ving kadus kohe!

Mia: Tuttav lause. Tavaliselt markeerib see telekavaatamise või arvutimängimise vägivaldset lõpetamist õela ema poolt. Ühtlasi tähendab see lause, et varsti hakkab midagi põnevat juhtuma. Umbes 15 minuti pärast näeb meie majas suurimas mänguhoos lapsi.

Mika: Igavus on eeldus loovusele. Mitte ainult lastel. Linnalaste maale kupatamise suurim pluss on, et nad lülituvad e-meelelahutusest välja. Ma üldistada ei soovi, aga mul endal on vaja 2–3, vahel ka 4 päeva igavleda, enne kui saan midagi kirjutada. Enamasti lähen igavlemiseks välismaale, netivabasse keskkonda, kus ka telekast tuleb vaid kreeka- või itaaliakeelne jutt, millest ma aru ei saa.