Tahtsin lastele kaasa anda liikumisharjumuse ja kuna mul endal varasem kogemus sisuliselt puudus, oligi suurepärane võimalus koos lastega liikuma õppida.

Laste sünd jäi aega, kui Eesti suusatamine oli maailma tipus. Loogiline valik oligi eestlaste rahvussport – klassikaline suusatamine. Alguses proovisin üksi, et mul endal oleks mingigi ettevalmistus. Viisin lapse lasteaeda ja vedasin oma vormist väljas keha suusarajale. Võtsin hingeldades olematut tõusu, kui mulle sööstis vastu isa, kõhukotis imik. Nad olid nii kiired, et mul tuli hirm peale – imikuga sõitev isa kihutas mäest üles nagu Smirnov. See perekond liikus sajaga – nii need spordidünastiad sünnivad, mõtlesin.

Järgmisena tuiskas minust mööda ema, kes vedas enda järel mingit kummalist rakendit, mille sees oli vähemalt kaks last. See kupatus võis kaaluda oma sada kilo, kuid naine suuskadel pressis tõusust vapralt üles. Lapsed oma saanis kilkasid naerda ja olid õnnelikud. Nägin ka üht last vankris raja kõrval magamas ja ema käis iga viiekilomeetrise ringi järel teda korra vaatamas. Nii need olümpiavõitjad tulevadki, mõtlesin. See oli ühteaegu hirmutav ja innustav. See polnud veel kõik.

Hetk hiljem sõitis minust mööda varateismeliste tütarlaste grupp, kõigil seljas suusakooli dressid. Võtsin neile sappa, arvates, et väikeste tüdrukute tempot suudan ma ikka hoida. 30 sekundit hiljem hakkas mul pilt ees virvendama, peatusin ja istusin kännule puhkama. Otsustasin, et asun kohe oma lapsi spordipisikuga nakatama, et nemad ei peaks ühel päeval kuskil kännul hingeldama.

Järgmisel päeval ostsin lapsele suusavarustuse ja sõitsime suusarajale. Lapsele suuski jalgade külge kinnitades olin ise higist läbimärg ja vihane. Nende „ülimugavate trossidega“ toimetades tuli kohe meelde müüja õpetus: osta korralik varustus! Midagi polnud aga teha, laupäev oli perega sportimiseks ja tagasiteed polnud. Panin endale samuti suusad alla ja võtsin kohe ära ka, sest lapsel olid enda omad vahepeal hoopis jalast pudenenud ja ta külitas ristseliti rajal. Kõik kordus taas. Siis loobusin endale suuskade alla panemisest, laps aga liikus ja kõik need kaheksa minutit, mis meie esimene ühissuusatamine kestis, oli ta suhteliselt rõõmus. Mina olin aga õnnetu, sest koos luhal liuglemisest oli asi kaugel. Sai selgeks, et esialgu tuleb eraldi vaeva näha, laps sõitma õpetada ja siis ühel päeval on võimalik ka üheskoos sporti teha.

Jalgrattasõit on hea, sellega saab tegelda kõrge vanuseni. Kui lapsed olid pisikesed, vedasin neid lastetoolis, sõitsime maal ja linnas. Mingil hetkel vaatasin, et sama vanad lapsed sõidavad kõik ise oma ratastega. Meil see asi ei sujunud, poiss kartis abiratastest lahti lasta ja tänavale sõitma minna. Koos sõitmisest ei tulnud midagi välja, mina tahtsin tänavale, tema keeldus aiast lahkumast.

Kuidas teha nii, et tore oleks kõigil? Kuna ma niikuinii jooksin laste kõrval, tuligi mõte, et miks mitte muuta see treeninguks. Panin jooksuriided selga ja läksime terviserajale. Ütlesin lapsele, et ta on treener ja peab mulle rattaga ees tempot tegema, ja kui ma ära väsin, mind innustama. Kõik sujus hästi, pärast rollid muidugi vahetusid: mina püüdsin innustada teda koju tagasi väntama. Lõpus sain nii lapse kui ka ratta veel seljas koju vedada ja kui kalorikulu vaadata, siis see oli totaalne õnnestumine. Läbisime ühised viis kilomeetrit ja olime mõlemad väga õnnelikud.

Kuidas aga tagada lastele regulaarne liikumine, see tund aega rahmeldamist/rööbeldamist, mida tervislikuks peetakse? Kui lapsed läksid lasteaeda, selgus, et see jalgratas on juba leiutatud. Meid ootas ees pikk nimekiri erinevate treeningutega – vali ainult välja. Meie lapsed läksid jalgpalli ja judosse. Nad olid ülimalt rahul: toredad treenerid, mängulised ülesanded, boonusena füüsiline koormus. Koju rändasid ka judotrenni lustakad liikumismängud limusk, kokakoola ja jahimees – kõike seda hakkasime ka kodus harrastama.

Kõrvaltvaatajale võib ehk tobe tunduda, kui pereisa limuskimängus mööda põrandat ringi roomab, aga tuleb korraks oma mugavustsoonist välja tulla! Tegelikult on see rõõm, mida lapsele pakub sinuga koos rahmeldamine, väärt rohkem kui miski muu. Niimoodi märkamatult möllates see soovituslik tund päevas täis saabki.

Millal veel kogu perega koos midagi aktiivset teha? See on tõeline väljakutse, olla päris spordirajal koos naise ja lastega. Kuidas õpetada neid tundma rõõmu liikumisest kui üheskoos veedetud ajast? Ühiselt aega veeta õnnestub meil muidu hästi – teater, kontsert, muuseum, kino, raamatud. Meil on perega palju ühiseid huvisid. Kultuuriline foon on tugevam kui kehakultuuriline, kuid püüame igal nädalal midagi ühiselt ka liikumise mõttes teha. Liikumine ja tervislikud eluviisid on midagi sellist, mille laps võiks kodust kaasa saada.

Kas ma olen aga ise pädev eeskuju, see on iseküsimus, arvestades, et sporditegemine mulle esimese vaba aja veetmise võimalusena meelde ei tule. Ilmselt ei saa minust kunagi nn jalgpalli-isa, kellel on kogu aeg pall auto pagasiruumis ja kes iga vaba hetke treeninguks muudab.

Meie peres on kaks poissi, mõlemad käivad kaks korda nädalas trennis – olen vastutuse usaldanud proffidele. Ise naudin tegelikult pühapäevatreeneri rolli, ent samas tuleb iga päev selgitustööd teha. Miks on kasulik rohkem õues olla kui televiisorit vaadata? Miks on hea jala kooli minna? Miks tasuks mõistlikul ajal magama heita ja tervislikult toituda? See kõik moodustab terviku, annab tervise ja hea tuju ning kokkuvõttes parema elu, mida üks mees oma perele ju soovibki.