Kas laps peab sõna kuulama?

Ent mineviku taak on tekitanud negatiivse välja sõnade "kasvatus", "kuulekus" ja "sõnakuulamine" ümber, mistõttu tundub kole ning ajast ja arust oodata oma lapselt kuulekust.
Teiselt poolt õpetavad perekoolid ja psühholoogiaraamatud arvestama lapse soovidega ja tema kui isiksusega, mis kõlab ju kenasti. Samas tekitab nende nõuannete pimesi järgimine noortes vanemates segadust, sest reaalne elu näitab sageli, et on olukordi, kus lapse soovidega ei saa arvestada ning kus väike inimene ei saa olla otsustaja ja vastutaja. See käib talle üle jõu. Mitte seepärast, et laps oleks vähem väärtuslik kui täiskasvanu, vaid sel lihtsal põhjusel, et lapsel puuduvad kogemused, küpsus ja pikema perspektiivi tunnetus - ehk siis seepärast, et laps on laps.

Kuulekuse kasvatamine on vajalik

Saara Kinnunen, soome sotsiaalpsühholoog ja perenõustaja, toob oma raamatus "Las ma olen laps" peale silmanähtavate praktiliste põhjenduste veel ühe olulise eesmärgi, miks vanemate ülesanne on õpetada lastele kuuletumist. Nimelt arenevad kuuletuma õppides lapse aju närvirakkude vahel seosed, mis aitavad tal edaspidi enesega toime tulla: ise end käskida ja keelata, ennast valitseda ja vajadusel ka millestki loobuda.

Ehk teisisõnu - see loob aluse enesedistsipliinile, milleta täiskasvanuil on siin ilmas raske toime tulla.
Lapsel, keda pole õpetatud kuuletuma või kellega pisiasjadeni nõu peetakse, on suurem võim, kui ta selles eas kanda suudab. Võib juhtuda, et nii jääb laps ilma osast lapsepõlvest.
Kuidas siis õpetada lapsi kuuletuma, ilma et sel oleks juures autoritaarsuse halvav mekk?

1. Alusta varakult.

Kõige tundlikum aeg lapsele kuuletumist õpetada on 2.-3. eluaasta. Enne seda on pisikese arengus aeg, mil ta täidab vanemate palveid meelsasti. "Palun too emmele mobiiltelefon", "teeme kiisule pai", "pane oma kingad ilusasti ritta" - laps teeb rõõmuga, mis palutud, sest tore on tegutseda nii, nagu ema ja isa tahavad. Vanemate heameel ja tunnustus toetavad lapse enesekindluse arengut sellel ajal. Leebus ja julgustus oleksid ehk need märksõnad, mida sel perioodil silmas pidada.

2. Jää endale kindlaks.

Ühel ilusal päeval avastab teie armas väikelaps oma mina ning tema suust paiskuvad "ei taha", "ei tee", "ei tule". Enamasti juhtub see pooleteise-kahe aasta vanuses. Vanemad on nõutud, sest nende väikese inglikese sisse oleks justkui paharet pugenud. Tegelikult harjutab laps oma arvamuse kasutamist olukordades, kus vanemad arvavad teisiti. Nüüd on oht, et kipute kas järele andma, selleks et lapse trotsi ja pahameelt vaigistada, või muutute liiga jäigaks ja paindumatuks, mis pole ka hea.

Isa tuleb Kätlinile lasteaeda järele. Tüdruk mängib süvenenult nukkudega ega taha kojuminekust kuuldagi: "Eiiiii! Ma tahan veel mängida!" Pärast paari katset lapse tähelepanu võita istub isa alistunult riidehoidu pingile, kus on juba ootamas paar saatusekaaslast. Kasvatajad vangutavad mõttes pead: kuidas on nii, et rühmas kuulekas laps oma isa sugugi ei kuula?!

Mida siis teha? Järeleandmine õpetab lapsele, et kui ta piisavalt viriseb või protestib, saab ta oma tahtmist. Ühe uurimuse kohaselt vinguvad lapsed keskmiselt 19 korda, enne kui vanemad neile järele annavad - no on ikka visadus!

Vanemate jäikus õpetab aga lapsele, et see, mida tema tahab või soovib, ei loe. Niisiis on meie, vanemate ees keeruline ülesanne leida kuldne kesktee. On asju, mis ilmselt kauplemise alla ei kuulu: lasteaiast kojuminek, hammaste pesu, magamamineku aeg, piirangud arvuti ja teleri ees istumisele ning veel mõned kodused reeglid. Jääge neis endale kindlaks ja ärge alistuge mangumisele! Vastasel korral panete tahtmatult aluse kurnavale võimuvõitlusele, mille all kannatab ka teie laps.

3. Aita lapsel oma tahet kasvatada.

Teie põngerjal on lihtsam kuuletuda, kui olete talle kannatlikult abiks. Et tegevuse lõpetamine oleks lapsele kergem, võib teda selleks ette valmistada: "Sa võid veel viis minutit mängida, siis paneme riidesse ja läheme koju." Ülejäänud puhkudel soovitavad psühholoogid anda lapsele paar valikut. "Kas sa tahad täna panna selga punase kampsuni või lillelise pusa? Kas sa soovid minuga koos joonistada või pildiraamatut vaadata? Kas sa tahad oma mänguasjad kokku korjata praegu või kümne minuti pärast?" Nii mõistab laps, et ka tema soovid on tähtsad. Ta õpib oma tahet kasutama ja tal on vähem vajadust vanematega võidelda, et soovitut saada.

4. Väldi eemalt kamandamist.

"Pane palun riidesse," hüüab ema teisest toast. Nelja-aastane Andreas kõhutab pidžaama väel voodil ja vaatab pildiraamatut. Ema hüüab oma toimetuste vahelt teist ja kolmandatki korda, kuid poiss ei näi kuulvat. Vahepeal tuleb emale pikk telefonikõne ja ta unustab, et laps pole riides. Siis läheb aga lasteaeda minekuga kiireks, ema pahandab ja poiss nutab.
Jälgige igapäevaste väikeste ülesannete täitmist. Minge lapse juurde ja olge kindel, et ta mõistis korraldust.

Pikka juttu pole tarvis, aitab ütlusest: "Andreas, ma tahan, et sa praegu riidesse paneksid." Kui laps teie korraldust ei täida, ei maksa tulutult korrutada - see vähendab teie autoriteeti. Selle asemel minge mudilase juurde, tõstke tema pildiraamat kõrvale ning ulatage talle särk ja püksid. Laps saab aru, et teil on tõsi taga.

Niisiis, korrake oma palvet vaid üks kord. Kui hakkate korrutama, ei õpi laps olulist infot muust eraldama. Eemalt hüüdmise asemel astuge ligi ja tegutsege koos.

5. Ära tee asju lapse eest ära.

"Mart, palun korja oma mänguasjad kokku," hüüab ema. Mart mängib legodega ja vastab: "Mitte praegu, ma mängin veel." Lõpuks on käes hambapesu aeg, kuid poisi legod vedelevad ikka põrandal. Ema kamandab Mardi vannituppa ja hakkab pahaselt ohkides tema mänguasju kokku korjama. Mart õpib, et kui ta ise ei tee seda, mida kästud, teeb keegi selle tema eest ära.

Kuidas siis toimida? Kui Mart kostab, et mitte praegu, võiks lapsevanem anda talle viis minutit mängu lõpetamiseks ning siis jälgida, et poiss alustaks mänguasjade kokkukorjamist.
Tõsi on see, et lapses kuulekuse kasvatamine nõuab vanematelt päris tugevat enesedistsipliini. Tunduvalt meeldivam oleks pideva jälgimise asemel lõõgastuda telekast mõnd seriaali vaadates või istuda arvuti taga. Ent kui laps ei õpi varakult aru saama, et teil on oma sõnadega tõsi taga, võib teile ilmselt garanteerida 18 aastat peavalu - või kauemgi.

6. Õpeta laps loobuma.

Meeldivast loobuda on raske täiskasvanutelgi, mis veel lastest rääkida. Televiisor tuleb kinni panna, sõbra juurest koju minna, mäng lõpetada just siis, kui on kõige toredam. On selge, et väike inimene reageerib sellele nutu ja jonniga, see on lapse loomulik reaktsioon ebaõnnele.

Vanema asi on lapse nutt vihastamata välja kannatada ja endale kindlaks jääda. Kui te suhtute põngerja emotsioonidesse mõistvalt, õpib laps, et ta on armastatud ka siis, kui ta pole just parimas tujus. Et tal on õigus tunda oma tundeid ja teda ei karistata selle eest. Võib juhtuda, et meil on lapse nuttu ja jonni raske taluda. Siis tasub mõelda, kuidas suhtusid meie vanemad laste nuttu, kui ise väiksed olime. Kas siin võib olla seos?
 

7. Aga ta lihtsalt ei kuula sõna!
Mida siis teha, kui teie vahel on juba tekkinud võitlus ja konflikt? Rangest nõudlikkusest ja distsipliini tugevdamisest on sel juhul rohkem kahju kui kasu, teie vastasseis võib sellest veelgi kasvada. Esiotsa oleks targem tegelda suhete parandamisega. Võtke oma trotsliku lapse jaoks aega. Pühenduge talle. Vaadake põnnile silma, küsige, mis talle muret teeb. Hoidke teda süles. Mida väiksem laps, seda kiiremini te uuesti teineteisemõist­mise saavutate. Suurematega läheb vaja rohkem aega - ja tarkust.
Kui me tahame, et laps austaks autoriteete, peavad autoriteedid kõigepealt märkama lapse vajadusi ja neile vastama, kirjutab Saara Kinnunen.

8. Jälgi, et ka ise reeglitest kinni peaksid.

Seda, et lapsed peavad kehtivate reeglite olemasolu tähtsaks, kogesin alles hiljuti omal nahal. Mu noorem poeg, kes on praegu seitsmeaastane, on paras maiasmokk ning selleks, et tema näksimist ja magusatarbimist piirata, olen talle seletanud, et "kõigepealt toit ja siis magustoit". Kord õhtul teatas laps, et tal on kõht tühi. Lugesin parasjagu raamatut ja mul polnud vähimatki soovi hakata suuremat sööki vaaritama. Soovitasin pojale, et ta võtaks külmkapist karbikese mustikakisselli kohupiimaga ning laseks sel hea maitsta. "Aga emme, enne toit ja siis magustoit!" hüüdis mu laps peaaegu pisarateni solvunult.

Lapse kasvatamine nõuab meilt, et kasvaksime ka ise. Juba mainitud raamatus "Las ma olen laps" jagab Kinnunen mälestust ühelt lastekaitsekonverentsilt, kus tuntud lastepsühhiaater alustas oma sõnavõttu, öeldes: "Tänapäeva lastele tuleb tagasi anda usk oskavatesse, tugevatesse ja tarkadesse vanematesse." Selle üleskutsega võib nõustuda. Võttes täiskasvanutena vastutuse, laseme oma lastel olla lapsed ja anname neile eluks kaasa hindamatu pagasi - turvalise, õnneliku lapsepõlve.

KAS LAST VÕIB NURKA PANNA?

Kinnunen arvab, et nurkapaneku võiks uuesti kasutusele võtta, kuid kindlasti mitte lapse häbistamiseks, vaid pigem selleks, et tal oleks võimalik järele mõelda. Sama otstarvet kannab ka näiteks järelemõtlemistool, kuhu laps pannakse istuma, kui talle on antud ülesanne ja ta keeldub seda täitmast. Sealt võib laps ära tulla, kui ta on mõistnud oma eksimust ning nõustub ülesannet täitma.

Enne nurga või tooli kasutuselevõttu soovitab Saara Kinnunen tarvitada hoiatava märgutulena sõnapaari viimane hoiatus. See annab lapsele võimaluse valida - kas kuuletuda või teha tegemist sõnakuulmatusest tulenevate tagajärgedega.

Lõpuks tsiteerib autor Rootsi kasvatusteadlast Rhodet, kes kirjutas juba sada aastat tagasi, et kuulekuse kasvatamine on õrn teema. Arvestada tuleb lapse ea ja natuuriga. Väikest inimest ei maksa liiga sageli käskida-kamandada ja temaga peab olema kannatlik. Kus piisab pilgust, sinna pole palju sõnu vaja.