Kas su tütar teab, et ta tahab seda konstruktorit?
Ükspäev võtsin julguse kokku ja rääkisin 8-aastasega, mis ma sellest arvan: et mul on hea meel, et ta teeb seda, mida tahab, mitte ei hoia eemale, sest see on “tüdrukute värk”. Ta vist ei saanud eriti aru, kuni ükspäev tuli koolist teatega, et üks klassivend öelnud, et see on tüdrukute värk. Õnneks ei sundinud see teda loobuma.
Ärge saage valesti aru, minu eesmärk ei ole see, et mu poiss endale värvilisi kulinaid meisterdaks. Minu eesmärk on, et ta teeks seda, mis talle rõõmu teeb. Ja mul on väga kahju, et meie ümber on väga palju täiskasvanuid, kes on otsustanud, et nad teavad lastest paremini, millega nood mängida tahavad või mis neile rõõmu teeb.
Näiteks, palun väga, siin on kaks Lego: see on tüdrukute mänguasi, kuna ta on, ee, lillas pakendis ja seal sõidab tüdruk?
See on poiste mänguasi, kuna... ee... seda saab mitut moodi kokku panna? Sõidukid on ju mõlemad, selles osas vahet pole. Aga kui lasteaia-jõuluvana kotti kinki valime, klikivad pea kõik tüdrukute emad lillale pakendile.
Nagu öeldud, mul endal tüdrukuid ei ole. Olen minu moodi mõtlevatelt emadelt kuulnud, et roosa periood võib lajatada ilma igasuguse vanemapoolse vihjeta. Ma siiski usun, et seda ei tuleks, kui poes poleks kogu “tüdrukute osakond” roosa – raamatutest legodeni, mis oma olemuselt on ju sootud. Ainsad esemed, mis ma ehk nimetaks tüdrukute omaks, on kleidid, seelikud ja ujumistrikood, aga siingi mõningate mööndustega – kiltide või kleitidega mehi on ju maailmas täitsa palju, kõigil endiselt mehe sootunnused olemas.
Kui kõik riided oleks ühes, väikeste inimeste osakonnas, siis on võimalik, et mõned poisid ei olegi sinises ja mustas, mõni tõmbab selga ka punase särgi. Võibolla kollased kummikud? Võibolla tahab mõni tüdruk ka ämblikmehega maikat? Võibolla tüdrukud ei teagi, et neil on võimalik end samastada superkangelastega, sest kõik kangelased on “poiste osakonnas”, kuhu neid kunagi ei juhatata?
Kui ma lähen raamatupoodi konkreetse sooviga, jään ma hätta, sest seal on sildid “poistele” ja “tüdrukutele” ja ma ei mõista, kummast peaksin otsima tänavust hitt-teost “Kuidas meil asjad käivad”. Kuidas raamatupoodnik saab otsustada, kes mida lugema peaks?
Teise klassi matemaatika töövihikus on “Lehekülg poistele” ja “lehekülg tüdrukutele” – esimesel tuleb leida autoosad, teisel seada koogiretsepti read õigesse järjekorda. Kust võtab mu lapse harija õiguse anda koogiteole sugu? Ma tahan öelda, et lapsed ei tee neid otsuseid, mis on poiste ja mis tüdrukute asjad, need otsused on teinud täiskasvanud. Kui lastele võimalus anda, võtavad nad maailma täpselt nii, nagu see on, ega tule lahterdamise pealegi.
Niisiis, ettepanek: ärme jaga mänguasju ega teemasid poiste ja tüdrukute riiulite vahel ära, ärme isegi nimetame seda lasteosakonnaks (sest käsi püsti, täiskasvanud, kellele ei meeldi mitte ükski mänguasi!). Nimetame seda mänguasjade või raamatute või kunstitarvete osakonnaks, paneme sinna kõik roosad ja sinised ja need vähesed sootu disainiga asjad segamini ning laseme lastel endil valida. Sest vaadake, see pole "poiste mänguasi", vaid see on mängu-akutrell. Ja see pole "tüdrukute mänguasi", vaid mängu-nõudeserviis. Palun, kõik lapsed, tulge ja valige, millega mängida! Ega sellest ole midagi, kui suurem osa poisse valib akutrelli ja suurem osa tüdrukuid nõud. Aga on väga kurb, kui need, kes valiks teisiti, ei saa valida.
Sest nii kasvavad tüdrukud, kes ei oska asju kokku panna, sest lelutootjad on juba lasteaiaeas teinud selle vahe sisse, et te nigunii ei oska või te nigunii ei peagi seda elus oskama, sest poisid ju panevad, nad oskavad, me õpetame neid. Nii kasvavad poisid teadmises, et söögitegemine on tüdrukute värk ja poisid ehteid ei kanna. Kasvavad tüdrukud, kelle meelest poisid on napakad, ja poisid, kelle meelest tüdrukud on igavad – lihtsalt sellepärast, et nad kõik on juhatatud sirgjooneliselt ainult neile mõeldud mänguasjade juurde ja ühist nagu eriti polegi.
Jaa, osa mu vihast on naisõiguslus, aga osa tuleb ka otse lapsepõlvest - KÕIK "poiste" mängud ja mänguasjad olid palju ägedamad! Mis mõttes mina pean nukkudega mängima? Mind ei huvita! Ma tahan seda konstruktorit! Mulle tundub, et paljud tänapäeva tüdrukud ei teagi, et nad tahavad seda konstruktorit, sest nad ei kohtu sellega kunagi - selleks peab minema "poiste osakonda", aga kõik ei julge või kõigi emad ei viigi neid sinna.
