See, et kristlased soovivad taastada koolides usuõpetust, on igati loomulik. Oma kunagisest võimust ilma jäänud kirik tahab iga hinna eest tagasi endist hiilgust ning inimesed jälle kuulekusele sundida. Selleks on vaja juba laste hulgas ajupesuga algust teha.
Ajaloost räägitagu ajalootunnis.
Loomulikult peab iga haritud inimene tundma religioonide ajalugu. Seda, kuidas läbi aegade on erinevate jumalate nimel tapetud, põletatud ja riisutud, ühiskonna helgeid päid taga kiusatud ning iga vaba mõtet lämmatatud. Seda tehakse ka tänapäeval ja mustades rüüdes tähtsad preestrid on endiselt alles, justkui mingid kummitused keskajast.
Siiski on põhjust loota, et see vaimupimedus varem või hiljem kaob, nii nagu vajus ajalukku must katk. Seepärast ongi just ajalootund parim paik religioonidest rääkimiseks - samamoodi nagu me räägime seal ürginimeste elulaadist, hoolimata sellest, et ka tänapäeval leidub maailmas üksikuid primitiivseid hõime, kes elavad alles kiviajas.
Mütoloogiast kirjandustunnis.
Selge on ka see, et tundma peab piiblisse kogutud juudi mütoloogiat, nagu me tunneme kreeka või muinasgermaani müüte. Kõik jumalad on võrdsed, samamoodi nagu pole põhjust eelistada Tuhkatriinut Okasroosikesele. Nende seiklustest pajatavad muinasjutud on sageli väga põnevad, olgu siis kangelaseks Zeus, Odin, Jahve või Jeesus. Aga ka selle materjali omandamiseks on koolis väga sobiv tund juba ammu olemas, ja selleks on kirjandus.
Spetsiaalse usuõpetuse tunni järele ei ole seega mitte mingit vajadust. Religioon on vaid üks osa inimkonna kultuurist - milleks seda üle tähtsustada?
Propaganda oht.
Pealegi ei leidu Eestis piisavalt kompetentseid õpetajaid, kes suudaksid suhtuda oma ainesse vajaliku objektiivsusega. Kristlased pööraksid kogu tunni lihtsalt propagandaks - selleks et võita uusi liikmeid oma kogudustele ning lükata sel kombel vähemalt üürikeseks ajaks edasi kirikute muutumine antiiktemplite sarnasteks kunstimälestisteks.
Toomas Jürgenstein: poolt
Küllap võib iga aine kohta küsida, miks seda peab õppima. Õpilane võib väita, et ei mäleta paari aasta pärast enam midagi Newtoni seadustest, fotosünteesist või läbi higi ja pisarate loetud Kafkast.
Mõtlemisoskus.
See, mis õpitust aga kindlasti alles jääb, on mõtlemis- ja analüüsioskus. Küllap peab nende oskuste arendamisest otsima ka religiooniõpetuse vajalikkust. Endastmõistetav eeldus on muidugi, et ainet käsitletakse avatult ja neutraalselt.
Kultuuri mõistmine. Veebruari lõpus toimunud religiooniõpetuse konverentsil tõdes Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, et ilma usuliste teadmisteta tunneb ta end Euroopa linnades käies ühest silmast pimeda ja ühest kõrvast kurdina. Ta lihtsalt ei suuda täielikult mõista kunstiteoste loojate sõnumeid. Ka see on üks oluline argument, mis põhjendab religiooniõpetuse vajalikkust - teadmised selles vallas annavad võtme kultuuri mõistmiseks.
Religioosne tunnetus.
Olen viimaste aastate jooksul viinud religiooniõpetuse esimestel tundidel läbi küsitlusi gümnaasiumisse astunud õpilaste seas. Ligi 500 vastanust 13% kinnitas, et usub isikulist Jumalat, 9% ei usu, 65 % usub kõrgemat tunnetamatut jõudu ning 13% midagi muud (saatust, iseennast, tähtkujusid jms). Religioosne tunnetus on seega õpilaste hulgas täiesti olemas. Selle tunnetuse arenguks peaks koolis erinevaid võimalusi tutvustama.
Võrdlus- ja kuulamisoskus. Tutvumine usulise mõtlemisega lisab õppimisse dialoogilisust. Eristuvad ju mitmed usulised väited vähemalt esmapilgul näiteks bioloogilistest või füüsikalistest. See aga peaks õpilastes esile kutsuma sisemise diskussiooni - kuidas neid väiteid omavahel suhestada?
Tegu on omamoodi ajutreeninguga. Nii suudab õpilane hiljem eristada erinevatest lähtekohtadest tulenevaid teooriaid. Ta suudab teha vahet küsimustel, mida on ja mida pole mõtet võrrelda. Samuti oskab ta kuulata ka opositsiooni arvamust.
Maailmavaadete tasakaal.
Viimane oluline poolt-põhjus on vajadus maailmavaatelise tasakaalu järele. Koolis õpitavad faktid, hüpoteesid ja lood mõjutavad noore inimese maailmavaate kujunemist praegu üsna ühekülgselt.
Näiteks 90% minu poolt küsitletud saja kahekümnest 10. klassi õpilasest arvas, et evolutsiooniõpetus on vastuolus religioosse loomiskäsitlusega. Arvatavasti kannavad nad religiooni endale vastuvõetavate maailmavaadete hulgast maha. Miks? Sest see on nende arvates vastuolus teaduse saavutustega.
Tegelikult on evolutsiooni ja loomise suhete käsitlemiseks ka teisi, maailmas tunduvalt levinumaid võimalusi. Õppekavades neid teemasid aga pole. Niisiis ei saa religioossete teemade puudumisel maailmavaatelisest tasakaalust ega reaalsetest valikutest rääkida.
