Kasvatusteaduses pole tuulevaikust

Inger Kraav süütab küünla. Hubane leek heidab valgust kaustadele ja ku­varitele ning töisest kabinetist saab hetkega sõbralik paik. “Me siin armastame ikka küünlaid,” lausub ta. Akendel ja laua kohal rippuvatele orhi­deedele ning lopsakale taimestikule paistab siin samuti meeldivat.

Ehk peabki kasvatusteadlases olema tubli annus aednikku – sooja südant ja hella kätt vajavad ju nii lapsed kui lilled. Kui mõtlete tagasi lapsepõlvele, siis millistel hetkedel on tähendus tänagi? Kindlasti on mind mõjutanud isa, pedagoog Enn Koemetsa eeskuju. Mäletan isa töölauda, mis oli täis pabereid, ja tema käekirja. Kribu, aga väga selget. Uurisin ikka, mis ta oli kirjutanud, ja kord jäi silma lausekatke “positiivse mõjutamise pedagoogika”.

See tundus lapsena hirmutav. Kui isa või ema mind hiljem kiitsid, mõtlesin kohe, et ju nad tahavad midagi saada. Minust sai eesti keele ja kirjanduse õpe­taja ning pärast ülikooli töötasin kaks aastat Nõo koolis. Alles kraadiõppesse, tolleaegsesse aspirantuuri astudes valisin pedagoogika. Usun, et küllap oli mängus mu isa eeskuju. Kasvatusteaduse valis ka mu tütar. Kodus oli jutuks, kui põnev see ala on – ju ta tundis, et see on tema tee.

Kuidas teid lapsena kiideti? Seda ei juhtunud sageli. Eelkõige mõjus tunne, et see, mis me teeme, on vanematele tähtis. Veerandilõppudel küpsetati kodus ikka midagi head või toodi lilled lauale, kooliaasta lõpus kingiti vahel raamat. Ei rõhutatud, et see on erilise tubliduse eest. Isa ei sekkunud palju, aga ema oli väga nõudlik ja pidas loomulikuks, et kõigega tullakse hästi toime. Oli väga raske koju minna ja rääkida, kui koolis läks halvasti.

Aga rääkimata jätta ka ei saanud. Kodus võeti kõik päevasündmused jutuks. Kuidas pahandati? Kõige rohkem jäi hinge ema vaikimine. Kui olin väike, võis see kesta tunni, keskkooli ajal nädalaidki. Ega see sihilik olnud, pigem ema reaktsioon, kui asjad ei läinud nii nagu vaja. Muidugi püüdis ta minuga rääkida, aga või siis murdeealine kuulab. Siis ta tegi nii, et kutsus mind appi. Istusime vastastikku, minul oli lõngaviht kätel, tema keris ja rääkis. Ju oleks ema lõngaga isegi hakkama saanud, ent see oli tal hea võimalus end kuulama panna ja asju arutada.

Tähtsad teeviidad

• Perekasvatuse Instituudi juhataja
• Akadeemilise Pedagoogika Seltsi esimees
• Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi aktiivne liige
• Tartu Ülikooli haridusteooria dotsent
• Inimeseõpetuse aine­tsükli üks loojaid ja propageerijaid
• Üks erapäevahoiu Eestisse toojaid ja süsteemi loojaid
• Kristlike abielulaagrite üks korraldajaid
• Avaldanud raamatuid vanemlusest ja kodukasvatusest, turvatunnet soodustavatest ja takistavatest teguritest, inimeseõpetusest ja perepäevahoiust