Kasvava mehelikkuse lõksud

Hea sõbranna küsis: "Oled sa mõelnud, et kasvatad oma kahest pojast kellelegi abikaasasid?" Olen muidugi. Kui niiviisi mõelda, siis mida heidavad mittetoimivas paarisuhtes naised meestele kõige sagedamini ette? Oskamatust võtta vastutust, hirmu näidata tundeid, probleemide eest põgenemist. See kõik hakkab meie poegades kujunema juba lapsepõlves.

Mees saab ise hakkama

Ühel päeval tuli mu esimeses klassis käivale pojale külla klassivend. Läksime koos ratastega sõitma. Rattaid on meie kuurist päris ebamugav välja tirida, niisiis pakkusin klassivennale, kes ratast raginal välja kangutas, abi. "Ei, ma saan hakkama - ma olen ju mees!" kostis poisike.
Tookord paistis see kõva sõna.

Hiljem olen mõelnud, kas ei tõlgenda mehed seda tegelikult liiga täht-tähelt. Euroopalik meheideaal on ju oma tundeid vaos hoidev ja hakkama saav mees. Kuid see vajadus ise alati toime tulla ja sellega kaasnev hirm oma probleeme tunnistada, et mitte "ebamehelikuks" muutuda, võib viia mehed ummikusse. See, kes saab alati kõigega ise hakkama, on üksi.

Kes ei teaks, et mehed ei taha arsti, veel vähem psühholoogi juurde minna. Sedagi põhjustab ebameeldiv abitustunne: näe, ei saa ise hakkama! See võib viia koguni selleni, et mees, kel pole paar päeva raha, et perele süüa osta, läheb ennem poodi vargile, kui laenab tuttava käest söögiraha. Sest kuidas alanduks suur tugev mees tunnistama, et ei suuda peret toita? See alati üksi hakkamasaamise paine ümbritseb mehe lõpuks üksindusega.

Kas emal on võimalik midagi teha, et poissi sellest lõksust säästa? Oma osa saab anda igal juhul. Saab kallistada ja oma tundeid näidata, aga veel parem on unustada hoiak "mehed ei nuta", millega pöördutakse nii sageli poisi poole. Selle võiks asendada tunnete tunnistamisega: jah, ma mõistan, et sul on valus, igaühel oleks. Ja siis utsitada nutjat lahendust otsima: vaatame, mida me nüüd teha saame!

Suur laps

Naised kurdavad sageli, et neil on mehe näol veel üks laps peres. Need on mehed, kes ei võta vastutust pereelu eest. Selline mees võtab kodus ülivähe kohustusi enda õlule, õigem oleks öelda, et ta lihtsalt ei taju pereorganismi toimimist. Me teame põhjusi - meestetöid on linnas vähe, ja kui naine vastutab lastekasvatuse ja söögitegemise eest, võib mehele jääda mulje, et tal polegi midagi teha. Ainult raha tuua. Kõige muuga saab naine ise hakkama.

Selline mees võib hilisõhtul külmkapi tühjaks süüa, tulemata selle peale, et pere tahab hommikusööki ka. Tema sõna ei pea vett, sest ta pole harjunud vastutama. Miks? Sest tema eest on hea ema lapsepõlves kõik kotid ära pakkinud ja kõik sokid pesumasinasse pannud.

Ega psühholoogid asjata räägi, et laps peab tundma end peres vajalikuna. Tal peab olema ala, mille eest ta vastutab. Väiksel lapsel on selleks oma toa ja mänguasjade korrashoid, kasvades panus pereelu sujumisse aina suureneb. Vähemalt peaks suurenema. Vene psühholoog Anatoli Nekrassov väidab, et palju häda tuleb just sellest, kui ema ei märka lapsest järk-järgult lahti lasta.

Armastama peab kõigepealt iseennast, oma paarisuhet, oma kodu - ja alles seejärel tulevad tasakaalus väärtustesüsteemis lapsed, ütleb ta. Kui liiga hea ema kõik ära teeb, harjub poeg, et elu toimib ilma temata. Ta ei pane tähelegi, kuidas täpselt, sest poisid on selles osas löödud kaasasündinud pimedusega. Ja kui poisis kasvab veendumus, et naiste najal seisab kogu kodune majapidamine, on see lõks. Sest esialgu nii mugavana tunduv diivanimehe roll on tegelikult ohvriroll. Mind pole kellelegi vaja. Minust ei sõltu midagi. See tekitab mehes väärtusetuse tunnet ja ebakindlust.

Meil on vaja meestetöid!

Niisiis, pojal peaks olema mingi vajalik ala, mille toimimise eest ta kodus vastutab. Minu perel on vedanud - elame ahjuküttega korteris ja seega on meil vaja puid tuppa tassida. Ehe meestetöö! Eelmisel aastal, kui sinna kolisime, tegime reegli, et puid veavad mõlemad, nii toona 13- kui 7aastane.

Vedasidki, kuid mina pidin alailma seda meelde tuletama. Ja vanem oli vihane, miks väiksem nii pisikesi sületäisi võtab. Mind omakorda hakkas koormama see, et ikka kannan puude eest vastutust mina, nemad on pelgad täidesaatjad. Niisiis vaatasime selle sügishooaja algul oma kodused kohustused üle ja otsustasime: vanemast pojast saab puuveo-osakonna ülem.

Tema vastutab, et küte oleks alati toas olemas. Nüüd on tema kohus märgata, kui puud on otsas, ja mina ei tuleta talle seda meelde. Ja teate, talle meeldib! Ta on nüüd ju vajalik ja vastutama ülendatud. Vastutasuks vastutuse täiega endale võtmise eest vabanes ta oma teisest mullusest kohustusest - nõudepesust.

Mida teha aga väiksema, 8aastase poisiga? Arutasime pikalt. Laua katmine ja hilisem kraamimine talle ei sobinud. Tundus vist naistetöö... Appi, kas rohkem meestetöid ühes linnakodus polegi? Lõpuks jäi väiksemale meeste klassika: prügikottide väljavedu. Ja tema unistus on tohtida kütta ahju - aga sellega tegelen ehk mõne aasta veel mina.

Naised ei ole ilmasambad

Üks kuldne reegel kehtib meil veel: raskeid asju tassivad ja tõstavad pojad. Mitte ema. Vanema poja puhul on see enesestmõistetav, on ta ju minust pikem. Ka poekotte ei kanna korterisse mina. Kas teate, kui mõnus tunne on sõita maja ette, võtta oma käekott, kõndida üles tuppa ja ulatada pojale auto­­võti, et ta saaks alla minna ja kotid sisse tuua? Mina tean. Pakke tassib suure rõõmuga ka väiksem poiss, ise ähkides, et "ei ole üldse raske". Vahel tekib neil isegi teatud rüsin, kumb kotte tooma minna saab.

Kui rääkisin meie kuldreeglist sõbrannale, kel kaks poega kodus kasvamas ja mees kõrval, ütles ta, et neil ei läheks selline asi iial läbi. "Nad naeraksid mu välja, kui ma kotid autosse jätaks," arvas ta. "Nad on meil sellised macho'd."

Macho kõlab justkui midagi domineerivat. Kuid järele mõeldes: see sõna ei tähista algselt ju egoistlikku isast, vaid vastupidi - just hoolitsust nõrgemate ja õrnemate eest. Võimet seada vajadusel teiste huvid enda omadest kõrgemale. Kollektivistlikke väärtusi. Perekond on ju ka kari, meie kari, ja algse tähendusega macho'lik mees hoolitseb oma karja eest.

Ma olen nõus kõlama ääretult ebakaasaegselt, teatades, et mina, naine, vajan mehelt tuge, et ma ei taha kõigega ise hakkama saada. Kui meie, emad, oleme ülitublid ja kui isasid pole, kuidas õnnestub siis poisil end mehena määratleda? Kehtib ju alateadvuses veel traditsiooniline arusaam, et mees olla tähendab olla mitte naine. Et mehe tegemisi määravad naiste tegevused. Seega, mida rohkem askeldab naine, seda väiksemad on mehe võimalused midagi teha. Kui poiss näeb, et ema puurib auku seina ja vahetab vannitoas kraane, mis järelduse ta siis teeb? Et naised saavad väga hästi ise hakkama ega vaja abi.

Igatahes, kui kuulasin tuttava kahe tütre ema juttu sellest, kuidas ta puurib, puid lõhub ja remonti teeb, otsustasin, et olgu, tema võib endale sellist asja lubada, sest tal pole poegi. Minul on pojad ja sestap mina end nendele töödele ohvriks ei too. Kui endal meest ei ole, kutsun sõbra appi. Või tellin remondimehe. Aga olgu meesinimese küljes see käsi, mis puurib ja saeb.

Poiss vajab mehe-eeskuju

Austraalia pereterapeut Steve Biddulph räägib oma raamatus "Poiste kasvatamine", et poisi elu võib jaotada kolme etappi.

• Esimene kestab sünnist umbes 6aastaseks saamiseni ja sel ajal on võtmefiguur ema.
• Teise aeg on 6.-12. eluaasta ja siis on olulise tähtsusega isa kohalolek - ta aitab eemalduda emast ja iseseisvuda.
• Kolmanda etapi, mis algab 12. eluaastast ja kestab täisealiseks saamiseni, võtmefiguur on aga mentor - mees, kes pole pere liige. Vanasti oli see näiteks meister, kelle juures poiss alustas sellina oma tööelu. Praegu võib see olla mõni sugulane, sõbra isa, naabrimees, treener. Keegi, kes tunneb poisi vastu siirast huvi, kellega koos saab ta midagi huvipakkuvat teha ja kes aitab tal iseseisvaks isiksuseks kasvada.

See mitme mehe vajalikkuse teema sai mulle tähtsaks. Meil ei ole isasidki kuskilt võtta, kust saaks poiss siis veel väärika mehe-eeskuju? Meie laste tublid õpetajad on enamasti naised. Spordiklubides treenivad meie lapsi üldjuhul naised. Kaugelt liiga vähe mehi näeb üks laps kasvades.

Aga suvel, kui vanem poeg oli mulle korduvalt rääkinud, kuidas nad vanaisaga metsas käivad ja garaažis mootorite kallal askeldavad, kui ma tema austavat tooni kuulsin ja kui ta mulle kinnitas, et vanaisa on talle eeskujuks, siis ma rahunesin. Mentor, üks väga suurepärane mentor, on mu vanemal pojal olemas. Sõitkem talle ainult sagedamini külla.

Riitusepuudus

Üks teine meesteteemaline raamat, Douglas Gillette'i ja Robert Moore'i "Kuningas, sõjamees, maag, armastaja", räägib sellest, et mittetraditsiooniliste perekondade vähenemises ei peitu põhipõhjus, miks poistel pole piisavalt meheks küpsemise võimalust. Asi on selles, et meheks saamise riitused on kadunud.

Kui sellist rituaali ei ole, jääb mees kinni nn poisi psühholoogiasse. Selle tunnuseks võib pidada: a) agressiivsust, b) passiivsust ja nõrkust ning c) suutmatust tegutseda tulemusrikkalt ja loovalt. Muide, juba kümme aastat tagasi näitas Eesti ja Soome kooliõpilaste seas läbi viidud uuring, et kui soomlaste jaoks oli mehelik omadus aktiivsus ja naiselik passiivsus, siis eesti õpilased leidsid, et passiivsus on pigem mehelik joon.

Mis riitusi me Eestis leida võime? Pikka aega ja naljaga pooleks on selleks peetud sõjaväge. Paraku on meie noorte valmisolek sõjaväkke astuda kesine. Lausa 50% Eesti 18aastastest noormeestest on sinna minekuks kõlbmatud. Asi polegi niivõrd füüsilises nõrkuses, lampjalgades ja kehvas rühis kui psüühilises sobimatuses, oskamatuses suhelda eakaaslastega ning kuuletuda käskudele.

Jah, kuigi laste kasvatamises toimivad kokkulepped väga hästi, pole see kõik. Poiss peab õppima ka seda, et on olukordi, kus toimib käsk ja tuleb alluda autoriteedile. Iga mees peaks oskama nii kuuletuda kui panna teisi oma käsku täitma. Ka oskus väärikalt kaotada peaks olema iga meheks pürgija vaimses pagasis. Kus seda harjutada saaks? Mängudes eakaaslastega, koolis, skaudilaagris, sporti tehes - võimalusi leiab, kui otsida.

Võib tunduda, et poisi meheks kasvatamine on lisakoorem, mida isade kohaloleku puudusest niigi stressavatele emadele peale surutakse. Ah, see ka! Aga lugege veel kord: et kasvatada head meest, on ema roll olla hell ja mitte kodus liiga palju rabelda, vaid targalt ja järk-järgult vastutust endalt pojale anda. Ja soodustada kontakte võimalike mehe-eeskujudega, olgu siis trennis, laagris või vanaisa juures maal. Ja see kõik, tänu taevale, teeb ema elu lihtsamaks.