Kius jätab jälje ka kiusaja hinge

Iga viies Eesti õpilane kannatab koolis pideva kiusamise all. Pea neljandik neist on kannatanud kiusamist aastaid, räägib karm statistika. Mugav oleks selles justkui igaveses koolikiusamise sõjas leerid mustaks ja valgeks jagada. Kuid meie tahtmiste kiuste on elu märksa siiruviirulisem.

“Kiusamise puhul kannatavad tegelikult mõlemad osapooled,” teab psühhoterapeut Inge Tael. “Kiusaja vajab tegelikult täpselt sama palju abi ja tähelepanu kui kiusatav,” seletab ta. “Lapsed kiusavad, sest neil puudub kriitiline mõtlemine. Nende käitumist juhivad instinktid. Valged varesed nokitakse paljaks, sest looduse loogika järgi võib erinev kanda ohtlikke omadusi.”

“Mäletan, kuidas psühholoogiaõpetaja meile 10. klassis rääkis, et inimestel tekib hallutsinatsioone ka aastaid pärast narkootikumidest loobumist,” meenutab 38kordne Eesti meister jalgrattaspordis ja praegune Estonian Golf & Country Clubi tegevjuht Hanno Kross (36). Mees teab, et sama mõju võivad avaldada ka koolipõlves toime pandud teod, mis võivadki jääda painama.

“See, et ma mõnikord puberteedi ja muude halbade asjaolude möllus kedagi narrisin, on häbiväärne, kuid ei tee minust halba inimest. Küll aga kahetsen siiani mõningaid seiku, millest üks on eriti raskelt südamel,” sõnab Hanno ja räägib oma loo.

Hanno lugu

“Arvan, et käisin siis 5. või 6. klassis, kui meie paralleelis oli poiss nimega Tauno, kellele meeldis kõndida mööda seinaääri. Mul ei olnud tema vastu midagi. Ta oli lihtsalt tagasihoidlik, natuke paksem ja targem kui teised ning eelistas suhtlemisele raamatuid lugeda.

Mina juhtusin aga tollal kuuluma ühte sellisesse kampa, mis igasugu sigadusi korda saatis. Kui ma siis kord ühel kambakaaslasel külas käisin ja ta teatas, et Tauno elab tema majas, tuli kellelgi mõte tema kodu uks maha lüüa. Sellega me hakkama saimegi. Uks kukkus piitadelt. Kuulsime, kuidas Tauno ukse taga karjatas, ja jooksime minema.

Mäletan selgelt, kuidas mõtlesin, et see ei ole tegelikult okei. Pärast istusin kodus elutoa diivanil, ema ühel, politsei teisel pool, ja kirjutasin seletuskirja. Sel hetkel mul äkki plahvatas: need ongi need asjad, mida filmist näed. Veel paar vale sammu ja hüvasti!

Eks vanematel oli minuga palju probleeme. Ainus, mida kartsin, olid hetked, kui ema mu jamadest teada sai. Kartsin talle haiget teha.

Kuuluvusvajaduse kõverpeegel

Enamasti peetakse kiusajaid pahadeks inimesteks, kelle eesmärk ongi teisi kiusata. Tegelikult päris nii pole, et sul tuleb mõte kellelegi kurja teha ja teedki. Vajadust kiusata pole kellelgi. Küll on vajadus kuhugi kuuluda ja kuidagi välja paista. Eriti teismeeas.

Kui 30ndates saad oma teadmistega seltskonnas silma paista, siis kolmeteistkümnesena tuleb tähelepanu püüdmiseks leida teisi teid. Ja kui juhtud olema milleski teistest üle, seda eksponeeridki. Mina olin näiteks teistest tugevam. Sõitsin ratast ja tegin 14–15aastaselt endast vanematele pähe. Mind respekteeriti ja võeti vanemate poistega ühte kampa.

Kuna aga 12–13aastasena maailma asjadest veel päris hästi aru ei saa, võidki end kõikvõimalikest jamadest avastada. Ja kui ka vanemaid ei huvita, kus käid ja kellega, siis nii lähebki. Minu ilmselt päästsidki lõpuks vanematelt kaasa saadud väärtushinnangud.

Kaasajooksikud piduritõmbajateks!

Tegelikult on nõrgad mitte ainult kiusatavad, vaid ka kiusajad. Kui sul on tohutu vajadus kuskile kuuluda ja kiita saada ning seda kellegi terroriseerimise abil realiseerid, oled sa nõrk. Enamik kiusajatest on tegelikult tavalised hea südamega lapsed, kes nöögivad kedagi või halvemal juhul panevad kellelegi tou ära sellesama kuuluvustunde pärast. Nad ei julge öelda “ei”, olgugi et pärast põevad oma teo pärast võib-olla elu lõpuni. Nagu mina.

Lisaks ohvrite lohutamisele ja kiusajate karistamisele tulekski tegelda nendega, kes inertsist kampa löövad. Ükski koolikiusaja ei tegutse ju üksi. Kamba liider määrab asju ainult sel määral, mil määral kamba liikmed tal seda teha lubavad.

Asjad sõltuvadki kõige rohkem manipuleeritavatest kaasajooksikutest ja passiivsetest pealtvaatajatest. Ühtedesse tuleb süstida julgust mitte kaasa minna, teistesse julgust sekkuda. Et tekiks rohkem neid, kes käituks oma südametunnistuse järgi ja ütleks kiusajale: “Ei! See ei ole okei!”

Ennetustööd tuleks alustada vara

Õiglustunnet saavad lastesse süstida ka vanemad. Oleme abikaasaga oma poegadele õpetanud, et löömine – ükskõik mis juhul –, pole õigustatud ja kui keegi seda teeb, on parem kohe ära rääkida kui vastu lüüa. Ka õpetajad saavad julgustada kaasajooksikuid “ei” ütlema ja suunata lapsi end mõnel paremal viisil välja elama, näiteks spordi, muusika vm kaudu.

Igal juhul tuleb kiusamisvastast ennetustööd alustada lasteaias. Põhikoolis, kus probleem on kõige hullem ja rollid paigas, on seda raske lahendada juba seetõttu, et teismelistega pole lihtne rääkida.
Ehk tasuks kiusajalt ka küsida: “Miks sa seda teed?” Kui näiteks Tauno oleks minu juurde tulnud ja küsinud: “Miks sa ukse maha lõid? Mida ma sulle halba olen teinud?”, oleks ma mõelnud päris kõvasti. Muidugi nõuab see tohutut jõudu, aga tegelikult teab ju igaüks südames, mis on õige. Isegi see, kes kiusamisega kaasa läheb.

Märk hinge igaveseks

Kui ma näeksin praegu, et keegi kellegi kallal jaurab ja sellel on pealtvaatajaid, läheksin ilmselt ja soovitaksin tüüpidel, kes vaatemängu naudivad, panna ennast ohvri rolli ja mõelda, mis tunne oleks. Või laseks kiusajatel ennast paari-kolmekümne aasta pärast ette kujutada, nii et nad hakkaksid mõtlema, kas neil on selliseid hingepiinu vaja.

Samas, kui ütleksin praegu mõnele 14aastasele poole perseni pükste ja viltuse mütsiga poisile, et tunnen end kolmekümnekuueselt halvasti selle pärast, mida kooliajal teistele tegin, siis ta ilmselt vastaks: “Möku oled! Tunne edasi!”,” vajub Hanno mõttesse.

“Aga ma tõesti ei saa siiani aru, miks mul oli vaja kellelegi põhjuseta halba teha. Mõnikord näen Taunot teles esinemas või kohtan teda linna peal ja kõik tuleb taas meelde. Tahaksin öelda talle tere ja kõik sirgeks rääkida, aga ta keerab näo ära. Ma ei tea, mida ta tunneb. Võib-olla mäletab ta seda lugu väga eredalt ja mõtleb, kuidas kätte maksta. Äkki pole tal see juhtum üldse meeles. Mina mõtlen sellele siiani. Ja nii juba 25 aastat!

Kui 1. septembril avastasin, et mu poeg läks Tauno pojaga samasse klassi, rääkisin kooli avaaktusel kogu loo abikaasale ära ja lubasin endale, et järgmine kord, kui Taunot näen, räägin lõpuks ka temaga ja vabandan ta ees.”

Tauno lugu

Võtan ajakirjanikuna nõuks leida üles Hanno kooliaegne kiusamisobjekt – kunagi mööda seinaääri hiilinud vaikne raamatuneelaja. Juba mõni päev hiljem istub mu vastas kirjastuse Tänapäev soliidne juht Tauno Vahter (36).

Kui söödan mehele ette teda lapsepõlves kiusanud poisi nime, ei näi Tauno kedagi sellenimelist mäletavat. Isegi meheks sirgunud endise pätipoisi pildi näitamisest pole suuremat abi. Kuni taastan Tauno mälestusmaastikel koduukse mahalöömise intsidendi.
“Midagi justkui meenub, aga ei midagi konkreetset. Mingid pätid lõid tõesti meie ukse maha. Isegi politsei käis ja tegijate vanemad pidid vist ukse kinni maksma,” kinnitab Tauno.
Ta on siiralt üllatunud, kui teatan, et mees selle teo pärast end siiani halvasti tunneb. “Tean, et selle nimega inimene on mu poja klassivenna isa. Olen teda ka koolis näinud. Aga oma lapsepõlvest ma teda ei mäleta ja viha ei pea. Selle looga tegelesid rohkem mu vanemad,” nendib mees.

Ohtlik lapsepõlv

Koolikiusamise teema on sellele vaatamata Taunole tuttav. Ta jutustab: “Kõige jaburamad koolikiusamise juhtumid, mida mäletan, leidsid aset algkoolis. Siis, kui veel Lasnamäel õppisin, oli meil klassis komme, et pärast tunde tehti kellelegi kambakas. Sellest võttis osa julgelt pool klassi. Isegi tüdrukud.

Kuna mu pinginaaber juhtus olema põhiorganisaatoritest pättide sõber, siis mina neist rünnakutest pääsesin. Nii et algklassides mul kiusamisega suuri probleeme polnud. Vaatasin ja imestasin, mida teistega tehti, aga vahele ka ei läinud.
Ent tollal polnudki konfliktid niivõrd koolis. Lasnamäel väljas mängides või rattaga sõites võis mõne kamba kätte sattuda. Vähemalt kaks korda ähvardati mind noaga ja kord võeti Lauluväljakul paar rubla ära. Ümberringi läks inimesi mööda, kedagi ei huvitanud.

Eliitkooli rõõmud

Küll oli omajagu nagistamist põhikoolis. Kuna tegu oli eliitkooliga, sokutati sinna ka heal positsioonil või rikaste vanemate lapsi, kes muidu sinna saanud poleks. Mõned neist olid kõige hullemad pätid üldse. Viina hakati pidudel ja ekskursioonidel jooma 8. või 9. klassis ning keskkooli ajal oli koolis narkodiilereid vähemalt kaks. Õpetajad kas ei teadnud või ei tahtnud teada, aga oli kõike: narkot, vägistamist, peksmist. Muidugi mitte kogu aeg.

Kui sa ikka sellises kontekstis sandaale kannad ja eelistad pidudel käimisele raamatuid lugeda, siis paratamatult tekib probleeme. Sa oled ju nohik! Hoidku selle eest, kui oled veel paks poiss ka. Üritasin teiste plõksimisi aeg-ajalt naljaks pöörata, et asi edasi ei areneks.

Kõige raskem oli põhikooli teine pool. Pätipoisse ju enne üheksanda lõppu ei elimineerita. Pluss bioloogiline värk – poistel keeb selles vanuses testosteroon üle. Aga mina ei olnud tollal veel kõige hullemas seisus. Mäletan üht õpilast, keda kiusati nii palju, et vanematel tuli ta koduõppele võtta. Jõhkram kiusamine sai õnneks keskkooliks läbi, sest valdav osa kiusajaist kukkus põhikooli lõpuks välja.

Tõrvatilgad meepotis

Piisab, kui klassis on paar mädamuna. Kui neil on vähegi autoriteeti, tulevad teised kaasa. Kaasajooksiklus on hästi tavaline. Lapsed tahavad ju kuskile kuuluda. Ja vahel ongi kiusamisega kaasaminek hind, mis selle eest maksta tuleb. See on väga tavaline probleem, mida kohtab igas koolis.

Kiusamise teemaga oleks võinud koolis muidugi rohkem tegelda. Unes ma täna neid aegu ei näe. Küll olen mõelnud, et enda kogetust mitu korda valusam oleks näha seda kõike toimumas oma lapsega. Laps ei pruugi sellest kodus rääkidagi. Ja isegi kui räägib, poleks võimalik iga päev tema kõrval koolis olla. Tegelikult saabki kiusamisega võidelda laps ise või õpetaja. Vanem saab ainult kodust toetada.

Kiusamisvastase ennetustööga tuleks algust teha algklassides. Kui seal on suhted õpilaste vahel korras, on rohkem lootust, et nii see ka jätkub. Kui aga klassi koosseis muutub ja suhted täiesti uuelt pinnalt algavad, võib see viia nii paremuse kui halvemuse poole. Lastel tuleb lihtsalt silma peal hoida.”

Tauno teab, et koolikiusamine võib kiusatule mõjuda nii virgutavalt kui ka väga halvasti. Optimist ütleb, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Teisalt võib see, mis ei tapa, teha ka sandiks. “Mingil määral on need kogemused mind õpetanud alati kompromisse otsima. Saan hästi hakkama läbirääkimistel ja konfliktsete inimestega suhtlemisel. Kui oled eluaeg vati sees kasvanud, on päriselu keeruline. Iseasi, kui palju peab läbi elama, et selleks päriseluks head ettevalmistust saada.”

***

Kihvt, et nad vabandasid

Ka Eesti tippfotograaf Sven Tupits (44) sattus põhikoolis klassi uustulnukana kiusatava rolli. “Vahetasin kooli ja sattusin klassi, kus oli koos kirju seltskond. Ma ei mäleta enam täpselt, kuidas mind kiusati, aga tean, et väga rusuv ja sant oli see aeg. Ei soovitaks kellelegi. Ja eks üht-teist jäi hingegi, aga olen sellest läbi ja üle kasvanud. Nii et kui mind eelmisele klassi kokkutulekule kutsuti, läksin heameele ja uudishimuga.
Selgus, et kõigist meist olid saanud kihvtid inimesed. Selle eest sai tänatud oma kunagist klassijuhatajat, kes meiega piisavalt karm oskas olla. Ja siis ühel hetkel pöördus kogu klass minu poole ja vabandas! Selle pärast, et nad minuga kooliajal ülekohtuselt käitusid. See oli väga ilus ja läks hinge.
Kui ikka näed inimesi, kes sind aastakümneid tagasi kiusasid, paratamatult tuleb olnu meelde ja tegelikult on nendega väga keeruline suhelda. Selsamal põhjusel jätab enamik kiustavaid koolikokkutulekutele minemata. Vabanduse järel pinged kadusid.”

Lisakast väikse pildiga:
Kampaania “Ei kiusamisele!”
Sel sügisel laulja Helen Adamsoni (27) initsiatiivil algatatud koolikiusamisvastane kampaania “Ei kiusamisele!” innustab kõiki julgemalt kiusamise vastu üles astuma.
“Koolikiusamisena väljenduv käitumine on tegelikult ebateadlik ja automaatne ning tekib paljuski kollektiivse surve pinnalt – sa kas ühined kiusajatega või langed ise nende ohvriks,” teab Helen, kes on ka ise olnud koolikiusamise ohver.
“Kui kiusaja mõistab, milline on tema halvasti ütlemise reaalne tagajärg, paneb see ta ehk mõtlema ja oma tegevuse lõpetama,” loodab naine, kes kampaania käigus koos teiste muusikutega Eesti koole väisates õpilastele kogemusi ja nõuandeid jagab.