Merike Mändla, Haridusministeeriumi üldhariduse peaekspert, tegeleb muu hulgas kodu- ja haiglaõppe teemadega.
Katri Truu, kolme lapse ema, õpetab kodus 2. klassis käivat Eliset ja 4. klassis käivat Aronit.
Vaike Perlin, Tartu Waldorfgümnaasiumi õpetaja, juhendanud aastate jooksul seitset koduõppelast.
Annika Leidur, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudeng, õppinud koduõppel 3., 4. ja 5. klassis.
Kui palju meil praegu koduõppureid on?
Merike: Vanemate soovil on meil sel aastal koduõppel 55 last. Nende arv on kahanenud: mullu oli neid 77 ja tunamullu 96. Ka tervislikel põhjustel kodus õppijate arv on vähenenud – kui 7–8 aastat tagasi oli selliseid lapsi umbes 1000, siis nüüd 310.
Annika, sina oled meie koduõppurite esimesest põlvkonnast ja seega näide selle kohta, et koduõpe ei tähenda nurjunud elu. Mis asjaoludel sa koduõppele jäid?
Annika: Ema rääkis, et mu käekiri läks lohakaks ja kool tundus liiga lihtne. Mul ei olnud midagi kooli vastu, aga kuna Merje (Merje Luuk, Eesti koduõppe algatajaid – toim.) peres, kellega me tihedalt läbi käisime, olid samuti lapsed koduõppel, siis ei näinud ka mina kojujäämises midagi halba.
Katri, sinu lapsed käisid tavakoolis, kuid koduõppele minnes panid sa nad Tartu Waldorfgümnaasiumi nimekirja. Miks?
Katri: Ma tahtsin algul oma kooli alla jääda – et lapsed ei kaotaks tuttavaid klassikaaslasi ja õpetajaid, nad saaksid käia ekskursioonidel ja üritustel. Ja kui selgub, et koduõpe ei sobi, oleks oma vana klass, kuhu naasta. Õpetajatega oli räägitud, et teeme aine kaupa teatud perioodi materjali selgeks ja vastame ära. Aga õppenõukogu ütles, et peame päevapealt järgima kooli õppekava.
Ja kontrolliks peame käima kord kuus vastamas ja tegema hindelise töö absoluutselt igas aines. Ühel päeval 8–9 aines töö! Siis ma helistasin Waldorfkooli.
Kas selline nõudmine on seaduspärane?
Merike: Jah, see on tihti meie koolide probleem – nad on natuke paindumatud. Koduõppel ei peaks täpselt järgima klassi päevakava. Koolil ja õpetajal on muidugi lihtsam, kui koduõppelaps teeb samas rütmis samu töid – õpetaja ei pea siis eraldi töid ette valmistama, ei pea panustama individuaalse õppekava koostamisse. Ent koduõpe nii ei toimi. Miks me ei usalda lapsevanemat meetodite valikul?
Õpetajad vist kardavad, et kodus õpitu ei ole täisväärtuslik.
Merike: Jah, on üsna levinud hirm, et vanem ei oska last õpetada ja lapsel tekib mahajäämus. Kuid isegi siis, kui kool kasutab kontrolliks pooleaastast perioodi, ei saa see mahajäämus olla ületamatult suur. Ja ärgem unustagem, et ka need lapsed, kes käivad koolis iga päev, ei pruugi edasi jõuda. Seega ei saa öelda, et kindlasti on põhjus koduõppes. Palju oleneb siiski lapsest.
Mulle on jäänud mulje, et koduõppe-emad on väga loomingulised.
Katri: Eks see julgus katsetada tuleb samm-sammult. Minu metoodika on arenenud iga veerandiga. Algul tegime kõik ülesanded töövihikust ja õpikust ära, hirm oli nii suur! See oli suht stressirohke. Siis sain õpetajatelt head nõu ja muutusin julgemaks. Järgmisel veerandil olid töövihikud küll aluseks, aga ise valisin, mis harjutusi teha. Kui nägin, et laps käib teemast üle, liikusin edasi.
Siis hakkasime järjest rohkem kasutama Waldorfi meetodeid. Vaatasin õppekavast teemasid, aga rääkisime üsna vabalt. Lapsed joonistasid vihikusse loomi ja kirjutasid juurde kehaosade nimed, matemaatikas seletasin šokolaaditahvli murdmise abil murde... palju lahedam oli! Kõik läks kiiremini, lapsed said mõnuga teemad selgeks.
Kui laps käib koolis, pole sul tegelikult õrna aimugi, kuidas ta õpib, kuidas tal asjad paremini meelde jäävad. Koduõppel saad lapsega tuttavaks ja laps sinuga. Mõistad, mida õpetatakse, ja julged tasapisi selle kõigega kombineerida.
Merike: See ongi kodus õpetamise eelis: vanem tunneb oma last paremini ja näeb, mis meetod tema juures toimib.
Kui palju teil õppetegevusele päevas aega kulub?
Katri: Algus oli väga range – õppisime iga päev kella 10–12. Kusjuures seda tahtsid lapsed ise. Siis läks järjest leebemaks. Nüüd mõni päev tegeleme mingi asjaga pool tundi, teine päev paar tundi... Üle kahe tunni päevas pole konkreetset õppetööd toimunud.
Kuidas see pool tundi päevas kõlab hariduseksperdile?
Merike: Väga kenasti. Lapsel jääb selle võrra rohkem aega ja võimalusi tegelda oma huvidega. See 0,5–2 tundi on otsene õppetegevus, aga koduõppelapsed õpivad tegelikult sageli terve päeva, igapäevase elu kõrvalt. Vanemad on mulle rääkinud, et nad püüavad kõike seostada õppega. Nii on see õpe märksa elulähedasem kui koolis.
Katri: Näiteks munadepühadeks munade värvimine. Meil olid värvid, mida pidi soojendama, enne kui need vedelaks läksid. Puhas füüsika! Või värvis laps muna, mis oli liiga kuum, ja värvid hakkasid jooksma – termodünaamika! Seletad natuke juurde, aga ega ei ütle ju, et näe, füüsikat õpid praegu.
Merike: Pole paremat loodusõpetust kui käik seenele-marjule. Laps ei võta seda õppena, see on talle lihtsalt huvitav tegevus.
Katri: Kaks suurt erinevust, mida me kodus kooliajaga võrreldes näeme, on stressi vähenemine ja aja lisandumine. Ära on jäänud hommikune tõusmisstress, koolistress lärmist ja sebimisest, vastamise stress, koduste tööde tegemise stress, kontrolltööks valmistumise stress ja õhtune stress, et ikka õigel ajal magama saaks – see viimane on muidugi peamiselt ema stress. Ma ei osanud nii suurt vahet oodatagi!
Üks levinud hirme on, et koduõppur võib küll teadmised omandada, kuid jääb teistest maha sotsiaalsetelt oskustelt. Annika, väga inimpelglik sa ei tundu?
Annika: Ma jäin koduõppele 3. klassis. Teadsin juba koolielu ja seda, kuidas see sotsialiseerumine toimub. Pealegi käisin neli korda nädalas muusikakoolis ja tantsuringis. Külastasin ka kooli umbes kord kuus, et näha, mis seal vahepeal juhtunud on. Mina küll ei tundnud, nagu oleksin isolatsioonis olnud.
Katri: Meie elame väikses alevis ja lastel on sõbrad ümberringi. On väga vähe päevi, mil nad nendega ei mängi. Ja tänu koduõppele võime käia keset päeva igal pool, kus muul ajal on meeletud rahvamassid – Ahhaas, Auras... Me saame maailma vaadata palju rahulikumalt.
Ameerika uuringud on näidanud, et koduõppelapsed on isegi keskmisest sotsialiseerunumad, sest nad suhtlevad eri vanuse- ja huvirühmadega. Pigem võid sa koolis kinnistuda ühte kasti.
Merike: Mõningane oht on sellistel peredel, kes elavad väga eraldatult, naabritest eemal. Kui pere on ise hästi liikuv, seda probleemi ei ole. Aga seda ma arvan küll, et koduõppelapsed ei saavuta neid enesekehtestamisoskusi, mida koolis karmis eluvõitluses omandatakse. Kas see on hea või halb, on iseküsimus.
Katri: Ma kujutan ette, et võib-olla ei tahagi koduõppelaps selle koolis toimuva võistlusega suhestuda. Kui sa oled harjunud keskkonnaga, kus sinusse suhtutakse austavalt, siis minna kohta, kus käib jalaga-tagumikku-eluvõitlus... Täitsa huvitav, kuidas sellega on – kui laps läheb nn pärismaailma, kas seal on hea või halb, kui tal pole jalaga-tagumikku-võitluse mentaliteeti?
Annika, kuidas sa ennast tunned nn pärismaailmas?
Annika: Mind on seni ümbritsenud väga toredad inimesed. Seda tunnen vahel küll, et kuna mul on teistsugune (kooli)kogemus, on mul lihtsam vastu võtta erinevaid olukordi ja neisse sulanduda. Või üldse aktsepteerida nn kõrvalekaldumist normist. Ma pole nii raamides ega arva, et ainult üks lahendus või käitumismall on õige.
Aga millega sul koolis keeruline harjuda oli?
Annika: Inglise keelega oli raske. Jäin koju just siis, kui inglise keel hakkas, ja ema polnud ka seda õpetades kindel. Ei teagi, kas põhjus oli ebakindlas alguses või mulle keeleõpe ei sobi. Teine asi – mu meelestatus oli teine, kohusetunnet oli rohkem. Kui teised tahtsid tundides nalja teha, siis mina pigem tegin tööd.
Kuidas kodukoolis loovusaineid õpetada? Kas neid võib asendada kunstiringi, trenniga?
Merike: Kahtlemata võib. Seadus lubab ju koolivälist õpet arvestada õppekava osana. Kui laps käib trennis, miks mitte seda arvestada? Tõsi, seal on oma nüansid, näiteks kui laps käib iluvõimlemises, võivad pallimängud kaugeks jääda. Aga kui ta mängib neid õues sõpradega, siis sellest piisab.
Kõlab hästi. Aga õpetaja Vaike, kuidas kool seda kõike kontrollib?
Vaike: Ei kontrolligi. Lapse kehaline arendamine on lapsevanema pädevuses. Mõni vanem ei taha lapse kehalisi võimeid väga arendada, ja mõni laps, vaatamata sellele, et ta igas kehalise kasvatuse tunnis käib, ei arene ikkagi. Ma usaldan vanemat täielikult, piisab tema sõnast.
Merike: Kõik oleneb sellest, kuidas õpetajaga on õppekava täitmise osas kokku lepitud. Teinekord piisab sellestki, kui kehalise kasvatuse õpetaja näeb last õue peal jooksmas ja teistega palli mängimas. Kehalise kasvatuse eesmärk on ju kasvatada armastust spordi ja liikumise vastu.
Kuidas õpetaja lapse teadmisi muudes ainetes kontrollib?
Vaike: Me kohtume kord poolaastas. Laps võtab kõik asjad kaasa, mina vaatan vihikud üle ja lasen õpitu alusel näiteks etteütluse kirjutada või teksti lugeda-jutustada. Küsin korrutustabelit, lasen peast liita. Ma ei pea igas aines kontrolltööd tegema, sest ma ju näen, millist tööd on tehtud. Paar tundi vestlust ja ongi ülevaade käes. Lapse koduõpetaja ehk ema kirjutab oma hinnangud tunnistusele ja mina vaatan vestluse järgi, kas ma nendega nõustun.
Katri: Selles suhtumises ongi suur vahe. Kui me jäänuks tavakooli, oleks laps pidanud kord kuus tegema kõikides ainetes hindele teste, et meie tööd tõestada. Waldorfkoolis tajun usaldust ja toimub dialoog.
Merike: See ongi üks probleem: koolid kontrollivad õpitulemusi väga erinevalt. On liiga stressirohke teha korraga ära kõik tööd, mille jaoks teistel koolis on pikalt aega olnud. Mõned arvestavad vaid testi ja vestlust ei toimu üldse. Nii tunnevad vanemad, et kooli ei huvita, kuidas ja mida kodus õpitud on, tähtis on ainult test.
Mille taga see huvipuudus seisab?
Merike: Üks põhjus on kindlasti lisatöö ja teine hirmud. Paraku peetakse ikkagi normaalseks seda, et kõik lapsed õpivad koolis. Kool on norm ja normist kõrvalekalded pole aktsepteeritud.
Vaike: Tean õpetajat, kes lihtsalt ei võta oma klassi koduõppelast, sest ei taha lisatööd. Ei taha teha individuaalset õppekava, sest “siis ma pean selle täitmist kontrollima”.
Kas koduõpe võiks olla üks teretulnud viis hariduse saamiseks?
Katri: Ma arvan, et koduõpe pole kindlasti mainstream-lahendus, aga oleks hea, kui minusugused, kelle perele see ideaalselt sobib, selle avastaksid. Vanem võiks teha teadliku valiku: kas ta paneb lapse tavakooli, erakooli, eliitkooli, Waldorfkooli või koduõppele. Ühiskond ja süsteem võiksid olla koduõppe osas teadlikumad ja mõistvamad.
Koolid võiksid minusuguseid rohkem usaldada. Ma ei tea, mis õpetaja Vaikest saab, kui koduõppelapsi tuleb rohkem, kõik nad lähevad Tartu Waldorfgümnaasiumi alla ja õpetaja Vaike peab igaühega 2–3 tundi vestlema...
Vaike: Miks mitte, seda peab mõtlema. Kas koduõpet just propageerida tuleks – mina seda ei usu. Ent kui vanem seda soovib ja leiab endas initsiatiivi, ei tohiks seda lämmatada.
Annika: Koduõpe võiks olla loomulik valik siis, kui muud variandid on halvemad. Kui näiteks elad piirkonnas, kus koolid on kaugel, ei sobi perele või laps ei tunne ennast koolis hästi.
Merike: Ühelt poolt ma ei taha koduõpet väga propageerida, teisalt ei taha ka maha teha. See on valikute küsimus, sel on palju plusse, ent ka oma ohud. Ei saa öelda, et see kõigile sobiks.
Ministeeriumis on väikeses ringis arutatud ettepanekut, et koduõpet võiks korraldada üks-kaks kooli. Seal saaksid lapsed vastamas käia, seal oleks e-õppe võimalus, vanemad leiaksid nõu ja toetust ning tunneksid end teretulnuna. Vajadus on olemas, sest tihti pole koolid koduõppuritest huvitatud ja – kuidas öeldagi – kiusavad vanemaid selle ühetüübilise kontrollimisega. Justkui tahtes tõestada, et ei, te pole ikka küllalt head kodus ise õpetama.
LOE LISAKS
Koduõppe kohta leiad materjali MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse leheküljelt www.koduope.ee. Sealt leiad ka lingid koduõppevanemate, teiste seas Katri Truu blogi juurde.
