Kodus õppimise ABC

Täiskasvanule võib tunduda kooliga seonduv lihtne ja enesestmõistetav, ent lasteaiast tulnud lapsele on see hoopis teine maailm. Järsku on tal hulgaliselt uut infot ja kohustusi: ta peab mitu tundi järjest keskenduma õppimisele, sõbrunema teiste laste ja õpetajatega ning õppima selgeks koolitee. Mõni laps võib muutustega kohaneda raskemini ja aeglasemini.

Ka kodus õppimine ei pruugi sujuda kergelt – üks võib selle üldse ära unustada, teine asuda harjutusi tegema suure vastumeelsusega. Pärnu kooli­psühholoog Aive Hirs ütleb, et kui laps vajab koolitöös abi, kehtib lihtne reegel: võta aega, et temaga koos õp­pida, mis ei tähenda, et võiks ta eest ülesanded ära teha või talle ette ütelda. Järgnevalt mõned lihtsad soovitused.

Lepi lapsega kokku õppimise aeg

Kõigepealt jälgi, et laps poleks õppima asudes liiga väsinud. Kui tal on seljataga pikk koolipäev, võiks lasta tal kodus veidi puhata. Ent õppimine ei tohi jääda ka liiga hilisteks tundideks. Alates kella kaheksast-üheksast õhtul pole laps enam võimeline uut infot omandama.

Oleks hea, kui õppimine jääks iga päev kindlale kellaajale. Nii kujuneb välja rütm ja laps teab, kas ta õpib pärast väikest puhkust päeval või alles õhtul, kui ema-isa on kodus. Lapsega võib ka kokku leppida, et ta teeb ülesanded, mida oskab, üksinda ära ja ülejäänu hiljem koos vanemaga.

Õppimine ei tohiks kesta mitu tundi järjest. Vahepeal tuleb teha pause ja lasta lapsel puhata. Tähtis on ka see, et laps saab õppida laua taga, kus on vihikutele-õpikutele ruumi, kus on piisavalt valgust ning kus pole tähelepanu kõrvaletõmbajaid. Näiteks ei sega last raadio või teler.

Aita töid organiseerida

Kui klassis järgib laps õpetaja juhiseid, siis kodus võib ta vajada algul vanema suunamist. Näiteks selles, mis järjekorras teha ülesandeid või kuidas pakkida koolikotti. On lapsi, kes oskamatusest või hirmust pistavad iga päev kotti kõik vihikud-õpikud, mitte ainult need, mis vaja, ja kannavad liiga rasket koormat.

Lapsega koos võib selgitada, mis sobib talle paremini: kas õppida enne kergemad või raskemad ained, kas alustada matemaatikast või emakeelest.

Mõnel lapsel võib ind kaduda, kui ta alustab raskest ülesandest, mis tal hästi välja ei tule. Tema võiks teha kõige­pealt kerged tööd. Teisele sobivad raskemad ülesanded just algul, kui mõte on ergas.

Tihti vajab laps esialgu abi ka tunniplaani kirjapanekul. Mõnel jütsil jäävad õpetaja öeldud ülesanded päevikusse märkimata, sestap tasub e-koolist kontrollida kodutöid.

Muuda õppimine mänguliseks

Kui 1. klassi laps ei tunne mingit huvi tähtede ja numbrite vastu, võib tekkida küsimus, kas ta on üldse kooliküps. Mitte iga 7aastane laps pole valmis õppima, rohkem tuleb ebaküpsust ette poistel. Õppimine ebaõnnestub ka siis, kui laps on väsinud, tujutu või näljane. Halvas meeleolus laps ei õpi midagi.

Kui laps ei taha eriti õppida, tuleks ülesanded teha talle põnevaks. Siin tasub ilmutada loovust ja leidlikkust. Koolitükid võiks ühildada mänguga ja öelda ka lapsele: “Õppimine on nagu mäng! Vaatame, mis välja tuleb.”

Näiteks võib arvutada õunte või kommide abil, kirjutada tähti näpu­värvidega või näidata neid ette kehaga. Ema võib ette lugeda põneva jutu ja laps seda jutustada, ema võib arvutada ühe rea ja laps teise.

Kiida edusammude korral

Laitmine ja näägutamine võtavad lap­selt isu õppida. Kui ütelda talle: “Nii koledad tähed! Teeme kohe uuesti!”, kaob tal igasugune soov jätkata. Ka laused “Sa õpid ju endale” ja “Kui sa ei õpi, jääd lolliks” ei innusta ühtki last.

Tasub jälgida, et lapsel säiliks soov õppida. Kui tal ei tule miski hästi välja, võiks ütelda: “Harjutame tähti edasi ja järgmine kord õnnestub paremini.” Või lohutada: “Praegu ei tulnud arvutus välja, mõtleme rahulikult veel.”

Kuna lapsed võrdlevad üksteist koolis nagunii palju ning mõnes aines saab laps õpetajalt kiita, mõnes mitte, teab ta tavaliselt hästi, milles ta on hea ja milles mitte.

Kodus on vanema kohus märgata edusamme ja kiita-utsitada last eelkõige neis ainetes, milles ta hästi hakkama ei saa. Ei tasu rõhutada, et harjutuses oli üks viga, vaid kiita last, et ülesandes oli ainult üks viga. Repliik “Ohoo, sa tead vastust!” näitab lapsele, et ta on tubli, ja tekitab huvi. Vanema suhtumine määrab palju, kas laps õpib innukalt või mitte.

Reegel on: last tuleks kiita nii, et võimalikult paljud inimesed seda kuuleksid, last noomida võib vaid nelja silma all. Kui juhtub pahandus, tuleb see lahendada kahekesi rahulikult vesteldes.

Arvesta lapse eripäradega

Vanem ei tohiks lapse õppimist hinnates lähtuda iseendast. Laps võib olla hoopis teist tüüpi, näiteks võtta uut infot vastu väga aeglaselt. Võimalik, et ta jääbki aeglaseks õppijaks. Samuti on võimalik, et tal läheb mõne aja pärast pea lahti.

Kui laps õpib aeglaselt, tuleb talle anda aega, mitte kiirustada teda tagant. Viimane paneb lapse lukku ja õpitulemus on null. Aeglasem laps omandab ka teadmised ega ole teistest kehvem.

Arvestama peaks ka sellega, et mõnel lapsel on parem nägemismälu ja talle jäävad hästi meelde pildid. Teisel on parem kuulmismälu ja tema peaks õpitu kõva häälega ette lugema.

Vanema asi on olla kannatlik ja järje­pidev. Vajadusel tuleb ülesannet mitu korda rahulikult seletada. Kirjakeelsed juhendid on väikesele koolijütsile tihti mõistetamatud ega jää ühe korra järel meelde.

Vajadusel otsi abiline või eraõpetaja

Kui vanem tunneb, et ei saa lapse õpe­tamisega kodus hakkama – kas ei oska, läheb liiga keema või ei võimalda seda töö –, võib last aidata keegi teine, näiteks õde või tädi. Miks mitte ka eraõpetaja. Vahel õpib laps võõra inimese käe all kergemini ja kiiremini.

Emaga, kellega laps tunneb end turvaliselt, on võimalik jonnida, kuid õpetajale nii kergelt vastu ei hakata. Õpetaja võib olla ka vanemast kannatlikum, sest teab, kui palju kulub ühe või teise asja õppimiseks. Last ei tohi kindlasti õpetada inimene, keda ta kardab. Hirm pärsib tarkuste omandamist.

Innusta last iseseisvusele

Kui laps on taiplik, võib talle mõjuda jutt, et koolitöö eest peab ta ise vastutama. Kui aga õppimine tuleb väga raskelt või on lapse õpihuvi napp, pole sellest kasu.

Siis võib juhtuda, et vanem ütleb vastutusest lahti, kuid laps pole valmis seda endale võtma ja õppimine jääbki soiku. Kui vanem ainult hurjutab tegemata jätmiste ja märkuste pärast, hakkab veerema pall, mida on raske peatada. Lüngad õpitus järjest suurenevad.

Last tuleks vajadusel algul aidata ja lasta tal vähehaaval iseseisvuda. Näiteks võib esialgu juhendada last kõrvalt, veidi hiljem lasta tal õppida üksi ja ise samas toas midagi muud teha, kas või triikida. Kui lapsel tekib küsimus, saab teda kohe aidata.

Vanem ei tohiks olla autokraatne ega teha kõiki otsuseid ise. Tihti innustab last õppima see, kui anda talle valikuvõimalus, näiteks küsida, kas ta teeb kõigepealt matemaatika või eesti keele ülesande. Laps saab otsustada ja õpib nii järk-järgult vastutama.