Juba suuremate laste vanematega vestlemise trööstitutest kogemustest olen aru saanud, et hoolimata headest kavatsustest lähevad asjad enamasti ikka oma ettenähtud, erakordselt konarlikku ja lapsevanemat kortsuliseks/kiilaks ajavat rada. Selles peitub informeeritute needus! Ent kust sa leiad selle meelekindla ükskõiksuse jätta proovimata teha paremini, teha õigesti. Mina igal juhul ei suuda.

Samuti on kõikidele vanematele ilmselt tuttav olukord, kus enda väsimuse, terendavate tähtaegade või lapse keskendunud vingumise valguses paistab kõige ahvatlevam lihtsalt järele anda ning lubada lapsel teha seda, mis toob kaasa hetke kaua­igatsetud rahu.

Kahjuks on just rahutoojad need, millega lapsed kipuvad vanematel edaspidi nahka üle kõrvade tõmbama. Neil ei kulu just üleliia palju aega, et kaks pluss kaks kokku panna ning leida, et kui piisavalt pikalt ja valjusti jaurata, katkeb kellegi kannatus. Ja suurima tõenäosusega on see katkenud kannatusega inimene üks lapsevanematest. Enamasti isa. No olgem nüüd ausad, on ju enamasti isa see, kes hoolimata varasemast kokkuleppest ütleb: “No kuule, las ta vaatab siis natuke multikaid” või “Las ta siis imeb seda lutti, ma ei suuda seda vingumist kuulata.”

Meie pere põhireeglid puudutavadki telekavaatamist ja lutitamist. Rudolf on üks neid lapsi, kes hangub multikat mängiva teleka ette jäägitusse keskendumisse. Ta võiks seal, kui teda mitte takistada, veeta ilmselt tunde. Samuti on tal endise kõhuvalutaja ja jonkliku magajana eriline kiindumus luttidesse.

Niisiis on meil reeglid, et telekas niisama ei käi (ehk siis Siim ja mina seda ei vaata), multikaid võib vaadata enne magama­minekut ning mõnikord ka hommikul, kui Ruudi ärkab nii vara, et emmel võiks lasta veel pisut magada. Multikate saatel ei söö. Ja lutt on ainult magamiseks.

Mu sisemine maksimalist ärgitab mind neist reeglitest, mis minu meelest ei ole just üleliia karmid, Siimu ja Ruudi suureks frustratsiooniks gestaapoliku karmusega kinni pidama. Tavalistel päevadel. Kõik muutub, kui Ruudi on haige. Ta on meil üsna terve laps, tavaliselt kimbutavad teda väiksemat sorti viirused ja nohud. Sel talvel tabas meid aga esimest korda olukord, kus haigus sattus päris kange. Viiruslik larüngiit kõigi vilede ja kelladega, millele mõne päeva pärast järgnes täismahus nakatunud emme.

Multikad muutusid hädavajalikuks. Need olid ainus võimalus kõri­tursega haiglaskäigust mõnevõrra raputatud lapsele inhalatsioone teha või tema hirmsasti kinnist köha lahti soojendada. Mis tähendas, et multikate vaatamise arv kasvas kolmele korrale päevas.
Püüdsin küll iga vaatamiskorda lühidana hoida, aga mida õnnetum oli laps ja mida suuremas vaevas ema, või mida härdamalt palus laps, et ta nii väga tahab, seda suurema tõenäosusega venisid ka multikakordade pikkused.

Pärast nädalast haigeolemist tundus ka, et ehkki tõbisele lapsele ei maksa toitu toppida, siis midagi võiks ta ju ometi süüa. Nii sai murtud teine reegel. Teleka ees einestas ta enam-vähem rahuldavalt.

Samamoodi läks lutiga. Kui su enda iga luu ja liiges valutab, neelata on võimatu ja rinnus rebib haukuv köha ning su väike, õnnetu, vesiste silmade ja tatise ninaga pojake käib mööda tuba ning ütleb “naka, naka, naka” (mis mingil arusaamatul põhjusel tähendab Rudolfi keeles lutti), siis annad ju ikka.

Nii me nüüd siis elame oma viirustest, käkerdatud salvrätikutest ja murtud lubadustest pungil haigekoopas, vaadates lugematuid kordi “Lottet”, “Mumuud” või “Madagaskarit”, süües diivanil konutades ampsu kaupa võileibu ja piparkooke ning luttides lutti. Seda viimast ei ole mina küll veel proovinud, ehkki nähes, milline rahustav efekt on sel Ruudile, äkki peaks.

Ja neil hetkedel, kui köhakõla kuulamiste, kraadimiste, auru­tamiste, soojendamiste, iseenda turgutamiste ning üleüldise “Palun, saame juba terveks” ja “Miks me ei ela Kalifornias?” mõte­te vahele ruumi jääb, rebib ennast kesklavale emme sisemine kontrollifriik ja hakkab osatama: “Noh, kogu su raske töö on vastu taevast! Ma tahaks näha, kuidas sellest multika- ja lutisõltuvusest välja tullakse, kui tervis parem!”
Keegi võiks saata mulle suurema rulli teipi, mida talle suu peale kleepida. Ta on kohutavalt tüütu kaaslane.