Kuigi Telefonplani kool on maailmas huvi äratanud eelkõige oma radikaalse ruumilahenduse tõttu – koolis pole seinu ja klassitubade asemel on õpikeskkonnad –, on vaimustavam vittralaste suhtumine haridusse.

Mis sinu arvates haridussüsteemis valesti on?

Saan rääkida ainult Rootsi süsteemist. Minu arvates läheb traditsiooniline Rootsi haridus vales suunas – aina enam kontrollitakse ja mõõdetakse tulemusi, selmet hoolitseda ­loomingulise õpiprotsessi eest. Enamik koole Root­sis on nagu ikka – klassiruum, ­pingid, õpetaja klassi ees ja ainetunnid. Aeg-ajalt tehakse grupitööd, kuid see ei tähenda sisulist koostööd. Ma tean, töötasin varem kaheksa aastat tavakoolis.

Vittras järgime riiklikku õppekava, kuid valime ise oma meetodid. Meie koolis on fookus suunatud 21. sajandi oskustele.

Mis oskused need teie käsitluses on?

Esiteks digitaalne kompetents. Meie koolis töötavad õpilased palju MacBookidega. Arvuti on töövahend, kuid ta lisab õpilastele ka tohutult motivatsiooni koostööd teha. Teiseks oskus leida infot. Loomulikult omandame ka teadmisi, kuid neid ei tuubita pähe hinde pärast, vaid need saavad omaks töö käigus. Kolmas väga vajalik oskus on koostöö: suhtlus ja valmisolek teiselt õppida on meie sajandi ühed märksõnad. Samuti on ülitähtis loovus: me ei anna õpilastele küsimusi, millel on “õiged” vastused, vaid tahame, et õpilased mõtleksid avatult.
Kuidas te seda matemaatikas teete?
Näiteks kui küsida: “Kui palju on 1+1?”, pole palju vastusevariante. Ent kui paluda õpilasel leida eri võimalusi arvu 2 saamiseks, võtab mõtlemine hoopis avatuma suuna.

Palun kirjelda oma meetodeid.

Me teeme palju tööd tiimides, näiteks 4–5 õpetajat ja nende õpilased koos. Iga õpetaja mõtleb läbi, kuidas oma aine uue projektiga siduda. Ka õpilased on uue projekti kavandamisse kaasatud. Mõtleme koos läbi isegi koha, kus projekt ellu viia. Meie õpikeskkonnad on kujundatud nii, et ühes on mõnus esineda, teises üksi töötada, kolmandas koos ideid välja pakkuda.
Töö käigus võivad minu õpilased ühineda teiste rühmadega, ja vastu­pidi. Õpilaste soovid ja arvamused on mulle tähtsad, sest kui tahame töötada motiveeritud õpilastega, peavad nad tundma, et neil on tööga side ja nad vastutavad selle toimimise eest.

Aga kui õpilased ei hooli teie pakutud teemast?

Ma olen paindlik. Näiteks kord ei tahtnud õpilased rääkida millestki muust kui üleloomulikest nähtustest. Kui üritasin järgida oma liini, ei tulnud sellest midagi välja. Ütlesin siis: “Olgu, meie järgmine teema on üleloomulikud nähtused.” Nad hakkasid kohe pakkuma ideid, kuhu võiksime minna, mida lugeda, mis lugusid rääkida. Nad planeerisid terve teema, mina leidsin ainult materjalid ja viisi, kuidas see teema meie õppekavasse sobitada.

Mis eas lastega sa töötad?

Praegu on mul 10–12aastased lapsed. Minu grupis on 20–25 õpilast, aga nagu ütlesin, teeme mitme õpetajaga koostööd. Pole “minu õpilasi” ega “nende õpilasi”, on “meie õpilased”.
Seda soodustab voolav ruum. Kui alustasime, polnud koolis üldse seinu. Nüüd on meil õppetööks siiski mõned ruumid, kuid need on avatud ja neid pole nii palju kui tavakoolis. Mina ise töötan enamasti ilma seinteta ruumis.

Tundub üsna segane. Kuidas sa sellega hakkama saad?

Algul oli väga raske! Sa pead ümber mõtestama õpetamise tähenduse ning omaks võtma kooli idee, et õpetajad ja õpilased töötavad külg külje kõrval, harmoonias selles imekaunis keskkonnas. Kuid esialgu tundsin ma end maailma kõige kehvema õpetajana! Oma vanas koolis olin enda arvates väga hea – ja nüüd ei kuula mind keegi. Isegi tavapäraseid töövahendeid, tahvlit ega kriiti pole. Kui ma poleks suutnud õpetajaametit ümber mõtestada, ei töötaks ma täna siin. Meil on olnud õpetajaid, kes pidasid vastu vaid paar päeva.

Palun kirjelda veel nüüdisaegset kontseptsiooni õpetajaametist.

Me töötame väga õpilasekeskselt, haarame neid kaasa juba planeerimis­etapis ja sestap on nad väga motiveeritud. Aga tähtsam on, et oled oma õpilastest tõesti huvitatud, suhtled nendega, tead, mis on neile tähtis.

Mul oli näiteks suur grupp poisse, keda köitis väga World of Warcrafti mäng. Seda mõistnud, mõtlesin: olgu, kui see on tee, mida pean käima, et neid motiveerida, siis ma käin seda. Õppisin seda mängu tundma, mängisin seda ja sain poistega jutule. Tegime selle kohta kodulehe ja kirjutasime lugusid. Poisid, kes polnud varem kirjutanud rohkem kui kolm rida, koostasid lehekülgedepikkusi kirjandeid! Ja kui sa oled juba uut protsessi alustanud, oled saanud õpetajalt tunnustavat tagasisidet ja eduelamuse… siis kirjutad ehk järgmisel korral ka midagi sellist, mis ei räägi WoWist.

Nii et õpetaja olla tähendab, et sa vaatad, kus õpilane parajasti on, ja alustad sealt. Meile on tulnud palju lapsi, kes varasema kogemuse tõttu kooli vihkavad, ja me peame neile midagi uut pakkuma. Kui hakkasime asju vaatama nende vaatenurgast, olukord paranes.

Kuidas harjutate koostöö tegemist ja vastutuse võtmist?

Ka siin katsume rääkida lastele tuttavas keeles. Näiteks oli meil mäng “Quest for the lightning balls”, mis visualiseeris olulisi oskusi: oskust võtta vastutust oma töö eest, oskust keskenduda ja teha koostööd. Selleks kujutasime lastega ette, et koolipäev on mäng. Mis oleks siis kõrgeim tase, kuhu tahaks jõuda? Lapsed rääkisid lõpuklassidest, aga ka sellest, et tahetakse saada arstiks. Okei, aga teel sinna on asju, mis segavad. Lapsed ütlesid: jaa, need on koletised! Näiteks kui tahad tööd teha ning keegi tuleb ja ütleb, et vaata, kui ägeda YouTube’i video ma leidsin, siis see on YouTube’i-koletis, kes segab keskendumist.

Hommikuti leppisime kokku, mis oskusi täna koolipäeva-mängus harjutame. Näiteks pakkusid lapsed, et keskendumist ja koostööd. Tegime nimekirja, mis tegevused sellele kaasa aitavad. Päeva lõpul arutasime, kuidas läks ja kas igaüks tundis, et andis endast parima. Ja äkki oli igaüks väga keskendunud sellele, et arendada neid oskusi.
Praegu me seda mängu enam ei mängi, kuid õpilased teavad, mis tööriistu nad vajavad, et järgmisele levelile saada.

Mis on sinu jaoks kooli suurim probleem?

Ma arvan, et ikkagi kultuur. Sisemine, mitte väljast pealesunnitud kultuur. Kui mina olen koos õpilastega, töötavad nad imeliselt, ent kui mind pole, siis õhustik muutub. Tahan, et nad jõuaksid sinnani, et suudavad ise end kontrollida.

Te kasutate koolis palju arvuteid, kas vahel pliiatsi ka kätte võtate?

Jaa, see on probleem! (Naerab.) On lapsi, kes saavad paberit ja pliiatsit nähes päris pahaseks, ütlevad, et neile ei meeldi hääl, mida pliiats paberil teeb. Ma siiski lasen neil vahel pastakaga kirjutada, sest minu meelest on see tähtis.

Kas teil koduseid töid ka on?

Ei, aga tööd peavad olema kindlaks ajaks tehtud, ja kui sa pole sellega koolis valmis saanud, lõpetad kodus.

Kui töö teie koolis erineb tavakooli omast, kas siis teie kooli laste vanemad erinevad ka teistest?

Võib-olla selles mõttes, et vaja on usaldust. See, mida teeme, on hariduse mõõtkavas väga innovatiivne. Kuid vanemaid on mitmesuguseid: ühed on väga teadlikud ja toetavad, teised nagu vanemad ikka. Meie koolist on lapsi ka ära võetud. Ma saan aru – me ei saa struktuuri kohe toimima, ja kui näed, et su laps on kaootilises keskkonnas, võid hakata muretsema.

Mida on tarvis sellise kooli sünniks?

Õpetajaid ja visionääre, kes on piisavalt julged. Iga õpetaja peab olema valmis selleks, et kõigepealt masendusse langeda – aga seejärel sa tõused, kui näed, et lapsed on õnnelikud.
Algul oli mul ka hirm, et äkki nad ei saa targaks, meil pole ju kontrolltöid. Mul oli tunne, et peame lapsi harjutama eksameid tegema. Aga nad tegid need niisama väga hästi!

Kas sul endal lapsi on?

Mul on kaks last, üks neist käib minu koolis. Ta on just selline laps, kes vajab meie kooli – intelligentne ja sõnaosav, kuid vajab palju innustamist. Ta alustas tavakoolis ja ma tõin ta Vittrasse niipea, kui olin näinud, kuidas see kool toimib. Siin on ta õnnelik ja tahab iga päev kooli tulla – aga vanas koolis polnud see sugugi nii.

Frida Monséni Tallinnas peetud kõnet saad kuulata aadressil www.facebook.com/tedxtallinn/posts/10151527144975886.

Vittra vabakooli süsteem
• on hariduse edendamisega Rootsis tegelenud üle 20 aasta;
• koondab üle riigi 30 kooli ja rohkem kui 8000 õpilast.

Telefonplani kool

• avati sügisel 2011 Stockholmi samanimelises linnaosas ning on Vittra kõige uuem ja radikaalsem kool;
• selle ruumide kavandamisel küsisid koolipidajad ja disainerid nõu lastelt ja õpetajatelt ning kujundasid koolimaja nende soovide järgi;
• Telefonplanis õpib 200 õpilast, õppimine on tasuta. Koolis pole klasse, õpilased moodustavad rühmi tasemete ja eri projektide järgi. Kool kasvab igal aastal ühe taseme võrra, kuni jõutakse koolikohustuse lõppu, 9. klassini.