Kooli algus – kogu pere projekt
Igas peres, kus on koolilapsi, erinevad sügishommikud lahketest suvehommikutest nagu öö ja päev. Tallinlanna Marilin Kvell (45), Jürgen Miku (15), Carmen Kaidi (14) ja Carolin Kaia (10) ema, teab juba kaheksa aastat hästi, kui suurt elumuutust tähendab lapse kooliminek. Lisaks sellele, et terve pere päevakava pea peale keeratakse, tuleb väiksemaid toetada koolitööde tegemisel, ranitsa pakkimisel ja vajalike asjade ostmisel-kaasavõtmisel.
Milline üks toimiv toetus lapse õppetööle välja võiks näha?
Olla olemas
Marilin on lapsi aidanud nii koolitööde tegemisel kui ka koti pakkimisel. Nüüd vastutavad vanemad lapsed ise oma õppetöö eest, kuid esimesed aastad oli ema kõigile toeks. “Esimese klassi laps vajab nii õppimisel kui ka asjade kokkupanekul päris palju abi,” on Marilin kogenud. “Ja kõik need tähtede ja numbrite harjutamised – eks ema ikka tahab, et A-d ja B-d oleksid ilusad! Ette ega ära pole ma kunagi teinud, aga kõrval istunud ja juhendanud olen küll ja küll.”
Marilini peres kehtib reegel: koolist või trennist tulles peab kohe ära õppima. Ehkki trennide hilise algusaja tõttu võib mõnel päeval juhtuda, et Carolin jõuab õppima alles kella 19–20 vahel. “Kui on selline päev, soovitan tal ära kasutada kooli ja trenni vahele jäävat aega, sest õhtul on väsimus ikka suur!” räägib ema. “Meie peres on õnneks kõik nii-öelda teravad pliiatsid. Carolinil läheb tavaliselt õppimiseks pool tundi, vahel saab 15 minutiga hakkama. Tõsi, kui väsinud peaga õppima hakkab, võtab kõik poole rohkem aega.”
Ema hinnangul omandasid suuremad lapsed oskuse oma õppetöö eest vastutada esimese kolme klassiga. Ilma reeglita kohe pärast tunde õppima asuda poleks seda ilmselt tekkinud. Vajadusel tuletas ema meelde, et aeg on õppima hakata, ja vaatas tehtud tööd üle. “Algul oli keeruline, väikeste tähelepanu kaob ju vahel,” teab ema. Seegi on Marilinile tuttav, kui koolijüts üritab teinekord keset koolitööd ise ära kaduda. Kuid Marilinil oli kasutada eelis, mida paljudel vanematel pole – ta on saanud olla kodune ema, koolist tulevaid lapsi vastu võtta ning nende jaoks olemas olla.
Olemas olla ongi Marilini meelest olulisim tugi, mida vanem saab lapsele anda. Ka nüüd, mil suuremad lapsed juba teismeeas, vaatab Marilin e-koolist iga päev kõigi õppimised ja arengud üle. Ja kui lastel on teha mõni pikem projekt, küsib, kas nad on juba mõelnud, kuidas seda koostada.
Vastutus olgu lapsel
Eesti ühe uuendusmeelsema, Rocca al Mare kooli noorema kooliastme juhataja Siiri Kallion noogutab Marilini jutu peale: “Minu meelest on vaja selgelt välja öelda, et kui väike sõbrake seitsmeaastaselt kooli läheb, lähete teie, vanemad, ka kooli. See on ju tervele perele suur elumuutus!”
Kuid idee kooliminekust on nipiga ega tähenda vastutuse krabamist enda kaela. Õpetaja hoiatab: “On mõistlik selgelt vahet teha, et esimeses või teises klassis käib ikka teie poeg või tütar, mitte teie. Sõnastaksin vanema rolli nii: vanem olgu hea haldjas, kes on lapse jaoks alati olemas, kuid ei võta endale vastutust lapse koolitööde eest.”
Säärane märkamatu kohalolek tähendab, et vanem hoiab lapse tegevusel silma peal, kuid koolijütsile jääb tunne, et oma tööd teeb ta täiesti iseseisvalt. On loomulik, et vanem suunab last algul ka koti pakkimisel, sest 1. klassi lapsel puudub veel süsteem ning pinal kipub kergesti lauanurgale unuma. Siiri Kallion soovitab:
• Pange sügise algul koos lapsega paika uus päevarütm. Mõelge koos läbi: kui pikk on koolipäev, millal on trenn, millal aeg teha koduseid ülesandeid, millal puhata ja mängida. Kirjutage nädala tunni- ja trenniplaan paberile ja riputage seinale.
• Kui mõni päev on väga tihe või lõpeb trenn liiga hilja, planeerige mõni õppetükk võimalusel eelmisele päevale.
• Las laps valib ise koha, kus õppida. Paljudele algklassilastele meeldib õppida näiteks söögilaua ääres, kui ema samal ajal köögipoolel süüa valmistab.
• Olge õppiva lapse kuuldekaugusel, kuid ärge istuge tema kõrvale. See tekitab lapses tunde, et koolitööde eest vastutab vanem. Kõrval istuda tasub vaid siis, kui laps loeb midagi ette või näitab tehtud tööd.
• Kui laps kahtleb palju ja küsib vanemalt aina üle, kas tema leitud lahendus on õige, võib seda kinnitust talle anda. Kui aga küsimine muutub rutiiniks, on mõistlik lapsele pakkuda: “Harjutaks täna nii, et sa iga kord ei küsi. Kui kahtled, vaatame ülesande koos pärast üle.”
Kuidas aga korraldada koduste tööde tegemine siis, kui vanemad on õhtuni tööl? “Laps õppigu ikkagi päeval,” soovitab Siiri Kallion. “Või vähemalt alustagu ise. Koju tulles võib siis vanem aidata teha neid asju, millest laps ise jagu ei saanud.”
Mõnd ülesannet ongi lahe teha koos – näiteks isaga loogikaülesandeid nuputada. Kuid õpetaja hoiatab, et see ei tohiks tavaks muutuda, vaid peaks jääma toredaks erandiks. Põhivastutus olgu ikka lapsel.
Eksimata ei õpi
Siiri Kallion julgustab last usaldama. Ei ole vaja üle kontrollida kõike, mida ta on teinud. “Kui laps ütleb, et tal on õpitud, võiks sellega rahulduda,” pakub ta. “Las laps saab algul mitte nii häid hinnanguid; hinnangutest tähtsam on ise tegemise kogemus. Meil on hoiak, et koolis peab ainult hästi minema, aga eksimine kuulub õppimise juurde.”
Siiski peab olema tähelepanelik, kui lapsel on päevade kaupa kodutööd tegemata või tööde hinded kehvad. Põhjusi võib olla mitu. Näiteks ei oska laps õppida või pole tal tunnet, et tema vastutab õppimise eest. Või on ta kohustuste koorem nii suur, et ta hakkab õppima liiga hilisel tunnil ja väsinud pea ei lõika. Kui tegemata tööde hulk ja pinged aina kasvavad, peab õpetaja ning lapsega olukorda arutama. Liiga palju mõtestamata kohustusi ja vähe tunnustust võib murda lapse enesehinnangu ning päädida stressi ja tõrkega.
Kooliminek pole ploomikook, mis täis vaid meeldivat ja kasulikku kraami. Koolilapse toetamine võib olla vanematele pigem väsitav. “Jah, algul on energiakulu suur,” möönab Marilin Kvell. “Aga kui uus rutiin saab paika ja igaüks teab oma kohustusi, pole see enam märkimisväärne. Oma lapsi toetad ju niikuinii, see on loomulik.”
Kuidas aidata väikest rüblikut?
Triin Kahre, koolipsühholoog
Laste valmisolek õppida on väga erinev. Kooli tulles lapsed reeglina tahavad õppida, kuid paraku osal lastel see tahe mingi aja pärast kaob.
Motivatsioon muutub pigem väliseks, s.t õpitakse selleks, et olla emale-isale või õpetajale meele järgi või saada head hinnet. Sestap tuleb aidata lastel, kellele idee õppimisest iseenda jaoks on hoomamatu, motivatsiooni tekitada väliste stiimulitega. Vanem ei saa küll sundida last olema motiveeritud, kuid saab talle võimaldada toetava, positiivse ja inspireeriva õhkkonna.
Milliste väliste stiimulitega siis last suunata?
1. Päevakava. Alustada võiks päevakava koostamisest. Koos lapsega võiks läbi arutada, millal oleks kõige mõistlikum aeg koolitööd teha. Seejärel kujundab laps ise oma päevaplaani ning paneb selle endale nähtavale seinale. Lapse enda kaasatus kogu selles protsessis on väga oluline. Kui teil on iga päev üks kindel kellaaeg kodutöö tegemiseks, aga laps ei suuda veel aega planeerida, võib tema äratuskella juba hommikul õppimise algusajaks helisema sättida.
2. Innustav tabel. Ka võib koos lapsega koostada tabeli, kuhu päevade kaupa märkida kodutööde lahtrid. Iga kord, kui laps kodutöö tehtud saab, joonistab ta sinna plussi (see aitab tal järge hoida, mis tehtud ja mis mitte). Kui vanem õhtul tööd üle vaatab, lisab ta iga tehtud kodutöö kohta ühe kleepsu. Kleepse kogutakse nädala jooksul ning nädala lõpul saab kogutu vahetada ühe boonuse vastu, milleks on mingi last huvitav tegevus (kinnominek, perega lauamängude mängimine või filmiõhtu, jäätise söömine pargis jne). Boonuste mõte on motiveerida last tegema midagi, mida ta teha ei taha.
Kui lapsel on õpiharjumused ja -oskused kujunenud, võib loota, et väline motivatsioon muutub ka sisemiseks. Oluline on aga meeles pidada, et selliste väliste stiimulite rakendamine oleks kasutusel pigem lühiajaliselt, siis kui lapse sisemine motivatsioon on veel madal ning puuduvad õpiharjumused. Niipea, kui laps kogeb edu, võiks hakata väliseid stiimuleid tasapisi vähendama.
Kui lapsel siiski koolitööd ei suju, vaadake üle, kas olete teinud kõik, et luua talle hea õpikeskkond.
On tal õppimiseks kindel aeg ja koht, keegi, kes suunab ning kontrollib, ja miski, mis teda innustab? Kas olete piisavalt rahulik ning toetav?
Lapsele, samamoodi ka endale, tuleb anda aega harjuda. Kui kodutööde tegemist saadab pidev nägelemine, tekitab see stressi kogu perele. Õhtuid oodatakse hirmuga, vanem ja laps on eelseisvast katsumusest juba ette tüdinud. Laps võib hakata valetama, jätma asju kooli või kurtma väsimust ja valu. Vanem aga tunneb, et peab last rohkem sundima, sest õpetaja ju ootab, et oleks õpitud. Surve suureneb ning pinge kasvab, suhted lapse ja vanema vahel halvenevad.
Kui vanem tunneb, et ta enam ei jaksa, on esimene kontaktisik lapse õpetaja. Juba dialoogi tekkimine kodu ja kooli vahel võib mõistmist suurendada, ühiselt saab kokku leppida edasise tegevuskava osas.
Koolid ei täida määrust
Sotsiaalministri määrus “Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele” (2007) ütleb, et 1. klassis koduseid õpiülesandeid ei anta. Samuti ei anta õppida pühadejärgseks ega õppeveerandi esimeseks päevaks.
2010. aastal terviseameti korraldatud uuringu järgi antakse 51 protsendile 1. klassi õpilastest koduseid ülesandeid, neist kolm protsenti antakse õppida ka pühadejärgseks ja õppeveerandi esimeseks päevaks.
