Kooli algus täis üllatusi

Kohilas elava Violetta Riidase (44) tütar Herta (8) läks 1. klassi mullu sügisel. Kuigi ema oli tütart kooliks ette valmistanud, tabas peret mitmeid ootamatusi. Näiteks rõõmu ja uhkuse kõrval üllatas ema telefonikõnede laviin.

“Põhiliselt helistas Herta selleks, et küsida, mis kell on ja kui palju veel koolibussini aega on. Tema telefoni ei saanud panna seieritega kella kujutist ja digitaalset kella ta esialgu ei mõistnud. Lisaks laekus palju kõnesid teemal, kas ta võib mõne sõbranna poole minna või hiljem koju tulla,” jutustab ema.

Samuti unustas Herta esimesel kooliaastal pidevalt asju maha või need lihtsalt haihtusid. “Ostsin talle 15eurose telefoni, et kui see nädala pärast kaob, poleks kahju. Ehtisime selle kaunistustega, et see oleks edev ja äratuntav. Ja esimesel aastal jättiski ta telefoni korduvalt koolibussi või unustas kooli,” räägib Violetta.

Ema meenutab ka, kuidas Herta botased alatasa spordihoone leiukasti sattusid. Spordihoones kehtib nimelt kord, et maja pealt leitud esemed pannakse õhtul leiukasti. Herta oli aga veendunud, et jalatsid tasub jätta maja ukse taha. Seda tegi ta mitu-mitu korda. “Siis naersin, et sa oled ikka uskumatu – nii kui asjad kätte saad, paned jälle kohta, kust need otseteed leiukasti rändavad,” sõnab Violetta.

10 km jalgsi koju?

Ka rahaga ümberkäimist pidi Herta õppima. “Kui laps saab taskuraha, tasub valmis olla, et tema esimesed iseseisvad poeskäigud tähendavad kommide ostu kogu raha eest. Komme on ju vaja palju, sest neid on tarvis sõpradega jagada,” muigab Violetta. “Ja ärge ehmatage, kui laps mõne ostetud asja paarkümmend korda odavamalt “edasi müüb”! Õnneks meil kaubeldi niimoodi vaid kleepsudega: paarieurosed kleepsud müüs Herta kahe sendi eest sõbrannale ja oli väga rahul, et tal on raha.”

Ükskord aga leidis Kohila gümnaasiumis õppiv Herta, et mis sest koolibussist ikka oodata, läheks hoopis jala. Hakanudki tüdruk kodu poole astuma ja saadi kätte alles aleviku serval. Herta kooli ja kodu vahemaa on 10 kilomeetrit, ning kuna autoga sõites kulgeb tee kiiresti,  arvas hakkaja tüdruk, et ka jala kõndides on selle läbimine käkitegu.
Violetta kinnitab, et terve esimene kooliaasta kuluski Hertal iseseisva eluga harjumisele. “Mulle endale on kõige keerulisem olnud jälgida logistikat ja seda, et midagi maha ei magaks – et Herta ikka bussile jõuaks, kooliasjad tehtud ja trennis kah käidud saaks,” tunnistab Violetta.

Aitäh, tehnoloogia!

Sakus elav Triin Tars (35), kes saatis mullu kooli oma poja Taavi (8), on tänulik tänapäevasele tehnoloogiale, millest lapse “haldamisel” palju abi on olnud. Enne kooliminekut harjutasid vanemad poisiga helistamist ning tegid talle selgeks, kuidas vaikset režiimi kasutada. Kooli algul juhtus aga iga päev, et pärast tundide lõppu unustas Taavi telefoni tavarežiimile panna ning põhjustas vanematele muret, kuna teda ei olnud võimalik kätte saada.

Kord juhtus Taaviga aga lugu, mis vanematele lausa paanikahoo tekitas. “Tulime kella viie ajal töölt koju ja Taavit polnud veel. Kõik koolibussid olid läinud ning hetkeks tekkis paanika, kus poiss on. Telefonile ta ei vastanud, sest see oli hääletu peal nagu tavaliselt,” räägib Triin.
Vanemad said poja kätte alles siis, kui tema telefoni positsioneerisid. “Lonkis teine rahulikult Saku teisest servast kodu poole. Ta oli koolibussist maha jäänud ega tulnud selle pealegi, et meile sellest teatada,” muigab ema.

Pärast seda tõmmati Taavi telefoni SilentTime’i rakendus, mis teatud ajal telefoni tavarežiimile lülitab. Samuti küsisid vanemad poisilt tema sõprade telefoninumbrid, et vajadusel oleks, kellega kontakteeruda.

Esimene aasta läheb kohanemisele

Tartu Katoliku Hariduskeskuse õpetaja Jane Otti, kes on 14 aastat algklasside lapsi õpetanud, soovitab lapsevanematel varuda pikka meelt, sest tihtipeale möödubki terve esimene kooliaasta või vähemalt pool sellest kooliga kohanemise tähe all.

“Tundub, et natuke kiiremini harjuvad koolielu ja suurema iseseisvusega need lapsed, kes on käinud lasteaias ja eelkoolis. Ka lapsed, kellel on suuremad õed-vennad, teavad, mida kool endast kujutab. Tõsi, selget ülevaadet pole kellelgi. Otse kodust tulnud lastel võib esineda aga lausa kohanemisraskusi ja koduigatsust. Tundmatusse olukorda sattumine on ju raske,” räägib Jane.
Esimesel poolaastal kohanevad jütsid uute kaaslaste, õpetaja ja koolikorraga. Siia hulka kuulub ka harjumine sellega, et koolis tuleb ühtejärge kolmveerand tundi paigal istuda ning kõik vajalikud asjad endal kotist üles leida.

“Lapsel võib õppevahend kotis küll olla, aga ta ei leia seda, kui ta pole kotti ise pakkinud,” ütleb Jane ja soovitab kindlasti õpetada laps iseseisvalt asju kokku panema. “Algul vajadusel aidake, kuid siis astuge kõrvale ja laske tal seda ise teha.”

Jõuluks asjad jonksu

Tartu Emajõe kooli õpetaja Merlyn Arvola, kes on algklassilapsi õpetanud 10 aastat, kinnitab, et lastel pole algul selget pilti, mida koolis käimine tähendab. “Nad tulevad esimestel päevadel koos vanematega, kes on neil koolikotid valmis pakkinud, päevikusse tunniplaani kirjutanud ja nad ukse ette sõidutanud. Õnneks saavad talveks koos jõulusalmidega selgeks ka koolikord, tunniplaan ja tundide mõte.”

Merlyn soovitab vanematel lapsega septembri algul läbi mängida koolitee mahakäimine, hommikused toimetused, koolitund, aeg pärast kooli, koti pakkimine. Samuti teha lapsele selgeks kooliasjade nimetused: see on töövihik, see liimipulk, see joonlaud. “Tundub jabur, aga tänapäeva lapsed ei tea kõikide asjade nimetusi ega seda, milleks neid vaja läheb,” ütleb Merlyn.

Samuti soovitab ta vanematel esialgu koos lapsega õppida, lasta tal selgitada ülesande mõtet ning tuua paralleele elust. “Ja iga päev võiks lapselt küsida, mis oli tänases koolipäevas sellist, mida ta enne ei teadnud, ja mis oli sellist, mida ta juba teadis,” lisab Merlyn.

Tehnika appi!

Värskete koolijütside ohjeldamisel on kasu võimalustest, mida pakub tehnoloogia. Näiteks rakendusest SilentTime on abi, kui laps unustab pidevalt telefoni hääletule režiimile (rakendus lülitab telefoni kindlal ajal taas tavarežiimile). Samuti saab telefoni positsioneerides leida üles koduteelt eksinud koolihakatise.

8 soovitust, et kooli algus sujuks libedamalt

Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut Pille Murrik ütleb, et kooliteed alustanud lapsele tuleks õpetada vastutust kandma, samas peaks laskma tal laps edasi olla.

1. Toeta lapse enesekindlust. Kuidas laps kooliga kohaneb, sõltub sellest, millises kontaktis on ta endaga ja kui enesekindel ta on. Kui ta on avatud ja enesekindel, tunneb ta põnevust. Kui ta on väga korralik ja sõnakuulelik laps, kes alati püüab olla vanemate meele järele, võib ta tunda ebakindlust.

2. Räägi õpetajaga, kuidas te tagasisidet saate. Lapse kohanemisel kooliga on tähtis vanema kontakt õpetajaga. Lepi kokku, kuidas õpetaja teid koolieluga kursis hoiab. Kusjuures oluline on, et pere saaks ka positiivset tagasisidet ja õpetaja ei helistaks vaid siis, kui midagi on pahasti.

3. Püüa mõista, mida laps vajab. Kui vanemad soovivad kangesti, et laps oleks tubli, on oht, et nad teevad lapse eest asju ära. Näiteks pakivad koolikotti, teevad kodutöid. Ent vanem peaks julgema jätta vastutuse mõningate asjade ees lapse kanda. Sisuliselt on vanem praegu teelahkmel: tal on valida, kas ta tahab sõnakuulelikku või vastutustundlikku last. Mõlemat ei saa, sest kuulekas laps täidab vaid käsku, kuid vastutus lasub käsu andjal. Kui aga laps teeb üht-teist algusest peale ise (näiteks paneb oma kooliasju ise kokku), saab see talle harjumuseks ja ta õpib vastutust enda peale võtma.

4. Sea sisse kindel päevakava. Lapsega koos õppides tuleks arvestada tema individuaalsust ja seda, kui kaua ta suudab keskenduda. On hea, kui koolitööde tegemiseks on päevakavas kindel aeg, see toetab ka õppimisharjumuse teket.

5. Kuula ja aita last, kuid sea piirid. Tähtsaks muutuvad ka vanemate-laste suhtlemisoskused. Vanem peab oskama last kuulata ja aidata tal mõista, mis teda vaevab. Näiteks peab vanem olema valmis, et laps võib talle igal hetkel helistada. Siis tuleb teha vahet, millal on olukord nii tõsine, et nõuab kohaleminekut. Tasuks ka lapsega kokku leppida, millistel juhtudel ta võiks või peaks helistama. Kui laps helistab iga kord, kui tal igatsus peale tuleb, võib see hakata segama vanema tööd. Sel juhul saab lapsele näiteks öelda, et kui tal tekib igatsus, võiks ta kodust mõne kalli asja kooli kaasa võtta.

6. Ära karda probleeme. Vanemad kardavad probleeme, kuid nendeks tuleb valmis olla, need kuuluvad elu juurde. Kui probleemid oskuslikult lahendada, õpivad probleemilahendust ka lapsed. Näiteks kui laps midagi kaotab, ei ole vaja kohe pahandama hakata, vaid rääkida, kuidas see juhtus, mida saaks teha, et rohkem nii ei juhtuks, ning püüda asi üheskoos üles otsida.

7. Kiida ka väikest edusammude eest. On tore, kui laps saab häid hindeid, ent kiita tuleks teda mitte ainult viite, vaid ka õppimisprotsessi eest. Kui laps püüab teha asju iseseisvalt ja paremini, väärib see kindlasti märkimist. Ära ütle talle ainult “Tubli!”, vaid kiida läbi oma tunnete: “Mul on hea meel, et sa sellega hakkama said.” Tunnustada tasuks last ka selle eest, et ta tuli õigel ajal koju, pidas kinni kokkulepetest või leidis üles kaotatud asja. Ülipüüdlike laste puhul aga on teinekord vaja hoopis pidurit tõmmata ja jälgida, et ta õppimise kõrvalt jätaks endale aega ka mängimiseks ning sõpradega suhtlemiseks.

8. Jäta lapsele mänguaega. Kooliminek tähendab lapsele ja kogu perele suurt elumuutust. Siiani on lapsel olnud kohustustevaba elu, kuid nüüd neelab kool suure osa tema ajast. Oluline on, et kooli tõttu ei kaoks pere ühised toredad tegevused ja lapse vaba mänguaeg, vaid kool tuleks neile justkui juurde.