Koolitee tõusis ees püsti

Karli trots kooli vastu sai hoo sisse pärast seda, kui ta mullu kevadel põdes kopsupõletikku, tunnistab Laura (36). Pika haiguse ajal teistest õppetöös maha jäänud, hakkas 3. klas­si poiss aina sagedamini kurtma hommikusi pea- ja kõhuvalusid. “Ta oli kooli rekordimees puudumises, nii ütles õpetaja kevadel tunnistusi kätte andes,” mainib ema.

Kuidagi, kolmedega, muidu taibukas laps klassi siiski lõpetas. Sügisel kõik kordus, selle vahega, et nüüd olid tehtud uuringud, mis näitasid, et poisi füüsisega peaks kõik korras olema. Riburada tulid hommikud, mil laps palus, et ema teda kooli ei saadaks. Kord kirjutas õhtul vastava palve ja jättis köögilauale. Kord noris hommikul tüli ja teatas, et “sinu süü, tegid mu vihaseks, nüüd ma ei saagi kooli minna”. Vahelduseks tuli ka ärksamaid hommikuid, mil poiss end kokku võttis ja kooli läks.

“Sellises argises valsitaktis – 1, 2, 3 päeva kodus, 2, 2, 3 päeva koolis – vintskles tema kooliskäimise muster pikalt,” ohkab ema vaevatuna. “Ja ma ei teagi konkreetset põhjust, miks ta nii väga kooli vastu on.”
Miks mõnel lapsel kooliskäimine nii vaevaliselt kulgeb ja mis peaks muutuma, et kõik hariduse omandamisest siiski rõõmu tunneksid?

Kehvad suhted või õpiraskused

Karmen Maikalu, Põltsamaa ühisgümnaasiumi koolipsühholoog ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige, näeb koolitõrget oma igapäevatöös päris sageli. “See, et laps ei taha koolis käia, läheb sinna vastumeelselt või ei lähe üldse, on üks tüüpilisemaid probleeme,” ütleb enam kui 10aastase kogemusega psüh­holoog.

Püüdkem siis tõrkumise tagamaid uurida. Karmen Maikalu sõnul võivad põhjuseks olla näiteks kehvad suhted. Levinuimad on kiusamine või tõrjumine, kuid teinekord võib lapsele piisata sellestki, kui ta sõbraga tülli läks.

Kuid kehvad suhted ei puuduta ainult läbisaamist eakaaslastega. “Mõnikord võivad last koolist eemale peletada ka keerulised suhted õpetajaga,” teab psühholoog. “Näiteks ütleb laps, et õpetaja kiusab või ei salli teda. Enamasti on siin tegu pigem õpetaja nõudlikkusega, mis lapsele ei meeldi, ent tuleb tunnistada, et vahel võib õpetaja tõepoolest käituda ebaõiglaselt.

Või siis ei klapi õpetaja ja õpilase isiksused. Tean juhtumit, kus algklassi­laps keeldus kooli minemast, kuna kartis energilist ja kõva häälega õpetajat. Laps oli ise väga arglik ja vaoshoitud, tema kodus räägiti vaikselt.”

Ka õpiraskused võivad saada tõrke põhjuseks. Näiteks siis, kui laps on haiguse tõttu teistest maha jäänud ega saa hiljem järje peale, ent ka siis, kui tema vaimsed võimed ei küüni õppe­kava nõudmisteni. Kes ikka tahab minna kohta, kus ta päevast päeva kuuleb, et on rumal?

Lapsel on raske ka siis, kui vanemate või kooli ootused on liiga kõrged. Eriti halb kombinatsioon tekib juhul, kui laps pole väga võimekas, kuid tahab olla vanematele meele järele, või tema vanemad õed-vennad on olnud väga tublid. Selline laps püüab ja pingutab ning võib ühel hetkel pingest murdudes haigeks jääda. Või tekib protest.

“Liialdatud ootuste survet peavad taluma just gümnaasiumiõpilased,” tõdeb Karmen Maikalu. “Nad kuulevad tihti, et gümnaasiumis õppimine on vabatahtlik; kui hakkama ei saa, mine ära. Ka väga tubli õpilase tuju langeb nulli, kui pidevalt korrutatakse: teie eksamitulemustest sõltub terve teie elu ja kooli koht edetabelites.”

Trauma või kuhjuvad pinged

Lihtsam on mõista lapse muret siis, kui on juhtunud midagi konkreetset ja tõsist. Kuid sageli pole koolitõrke taga üksainus sündmus, vaid pinge kuhjub tasapisi. Pideva ebaedu kogemine on tänapäeva niigi pingelises maailmas üks põhjusi, miks laps ei taha kooli minna.

“Mul on väga hingel see lakkamatu konkurentsivaimu õhutamine,” avaldab psühholoog. “Ei pea alati klassi parimat välja selgitama. Spordipäeval ei pea välja riputama pingerida esimesest viimaseni. Kehaline kasvatus peaks ju õpetama lapsi sporti ja tervislikke eluviise armastama, mitte tekitama nõrgema füüsisega lastes vastikustunnet. Öeldakse, et laps peab õppima taluma ebaedu. Aga kas ta peab seda tegema niigi pingerikkas keskkonnas ja veel mitu nädalat stendilt nägema, et oli spordipäeval viimane?”

Lapsed on väga erinevate võimetega. Mõni ei oska matemaatikat, kuid tal on osavad käed, kodus on tal lausa remonditöökoda. “Kahjuks ei märgata seda vinget tehnikameest koolis ja ta kogeb pidevat ebaõnnestumist,” ütleb Karmen. “Kodu ja kooli koostöös peaks otsima võimalusi, kuidas laps saab oma tugevaid külgi näidata.”

Lapse vastumeelsuse taga võivad olla ka kohanemis- või suhtlemisraskused, haigus või eripära. Siia kuuluvad näiteks ADHD ja Aspergeri sündroomiga, sotsiaalfoobiaga või depressiivsed lapsed. Viimaseid võib psühholoogi kinnitusel kohata juba algklassides, kuigi kõige enam leiab neid gümnaasiumis.

Ka väsimus ja unepuudus võivad koolitõrkeni viia. Siin peab vaatama, kas lapsel on tõesti pikad päevad, liiga palju huvitegevust ja koduseid töid, või jätab ta endale liiga vähe uneaega. “Vahel märkan, et mõni õpilane on öösel kell 2 midagi Facebooki üles riputanud. Aga millal ta siis magab?” küsib Karmen ja lisab, et öine ülal­istumine võib olla tingitud ka arvutisõltuvusest.

Ja muidugi võib lapse koolihuvi kaduda perest tulenevatel põhjustel, näiteks kui vanemate vahel on pingeid, esineb perevägivalda või mõni pereliige on haige. Loeb ka vanemate negatiivne hoiak. Psühholoog toob näite, kus ema üritas last voodist välja ja kooli saada, kuid kasuisa karjus teisest toast, et ah, mis sa tast ajad, pole seda kooli vajagi. Sel lapsel jäi põhikool pooleli.

Mida teha?

Vastumeelsust kooli suhtes saab lahendada, kuid see on pikk protsess, nendib psühholoog. Esimese viivituse võib tekitada põhjuse väljaselgitamine.
Enamasti pole kasu lapse pinnimisest. Ta ei oska öelda, mis on tema koolitõrke taga. Laps tunneb lihtsalt ebamugavust ja reageerib sellele: kurdab hommikuti valu või kehva enesetunnet, ei suuda voodist tõusta, nutab igal hommikul või laseb end küll kooli viia, kuid tundi ei jõua.

Karmen Maikalu sõnul ongi koolitõrkuja aitamisel kaks võtit: a) välja selgitada põhjus ning b) teha tihedat koostööd kodu ja kooli vahel. “Vaid siis, kui vanem, laps ja õpetaja, vajaduse korral ka sotsiaalpedagoog või psühholoog omavahel suhtlevad, on võimalik saada täit pilti,” ütleb ta.

Koostööd ei tule teha mitte ainult siis, kui laps keeldub kooliminekust, vaid ka siis, kui ta küll käib, ent silma­torkava vastumeelsusega. Viimasel juhul võivad lapsed pinge kuhjudes lõpetada depressiooni või muude haigustega.

Viis soovitust

Mida siis ikkagi teha, kui laps on kooli­vaenulikult meelestatud?
1. Sundida ei tasu. Vanema autoriteet või lapse hirm vanema ees võib anda lühiajalist efekti, kuid ei paranda lapse olukorda. See on nagu hambavaluga – ibuprofeen võtab valu ajutiselt küll ära, kuid auku terveks ei tee.
2. Hoia sidet ja ürita mõista. Sina oled lapse tähtsaim tugiisik, ja kui ta tunneb, et ka sina pöördud temast ära, kahanevad tema enesehinnang, jõud ja lootus asjad korda saada veelgi. Iga halvasti käituv laps vajab abi, täiskasvanute asi on lapse mure üles leida.
3. Räägi lapsega. Nimelt lapsega, mitte lapsele. Ära korda talle, mida ta valesti teeb, kuidas oma elu rikub ja mis tagajärjed sel on. Räägi hoopis nii, et suudaksid kuulda tema trotsi põhjusi. Kui peegeldava kuulamisega ise toime ei tule, otsi abi koolipsüh­ho­loogilt, lastepsühholoogilt või pereterapeudilt.
4. Kaalu koos õpetajaga, kas saate lapsele anda lühikese puhkuse. See ei pruugi alati olla hea lahendus, kuna tekitab teadmistes lünki ja kuhjab võlgnevusi, eriti gümnaasiumis, kus tempo on väga suur.
5. Kui põhjus on käes, tegelge sellega koostöös kooliga. Abivõimalusi on mitmeid, kuid iga juhtum vajab individuaalset lähenemist.
Kuidas läheb Karlil kolmandal veerandil? Veidi libedamalt kui enne. “Võib-olla tänu sellele, et klassil vahetus matemaatikaõpetaja,” arvab ema Laura. Aga ehk on asi milleski muus, on ju koolitõrke taga kirev kooslus lapse isiksuseomadustest, peretaustast ja koolikeskkonnast.