Toe vajadus on esmajärjekorras elu kaotunud inimese lähedastel, pealtnägijatel, kooliperel ja
kogukonnal, keda juhtum puudutab. Samas kõigutab koolitulistamine
kõigide kooliealiste, kes uudiseid loevad, turvalisust.

Kuidas lapsevanem peaks praeguses olukorras reageerima?

  • Olemasolek! Võta aeg maha ja keskendu oma lapsele, kes vajab Sind just nüüd ja praegu. Kriisihetkel lihtsalt oma lapse jaoks olemasolek loob tunde, et teda armastatakse ja et maailm jääb püsima sõltumata juhtunust. Anna aega erinevatele reaktsioonidele ja ära jäta kriisi sattunud last üksi.

  • Kuula oma last, lohuta, rahusta ja taasta turvatunne.

  • Küsi, kas laps soovib rääkida või soovib ta oma sõpru enda juurde kutsuda. Tihtipeale noor leiab, et talle tähtsate inimeste juuresolek rahustab teda. Ära sunni last rääkima, kui ta ise selleks valmis pole.

  • Tehke tavalisi argiseid asju ja toimetusi, sest rutiini säilimine aitab reel püsida. Olukorra normaliseerimine on just eelkõige vanemate kohustus.

  • Ära püüa anda tingimata lõplikke vastuseid kõikidele lapse küsimustele, vaid luba tal arutada asju mitmest vaatenurgast ja arutlege ka abstraktsetel teemadel nagu moraal ja eetika.

  • Jää ise rahulikuks, sinu roll on suuta olla lapse jaoks tugev täiskavanu ja otsi endale segaduse korral vestluspartner mujalt, et arutada ka enda reaktsioone ja tundeid (nt. lapse kaotamise hirmu). Ära esita tugevaid arvamusi vaid pigem loo ruumi arutelu jaoks, kui laps seda soovib. Kindlasti ära ässita last vihale, viha ja jõuetusetunde korral rahusta ennast, et suudaksid pakkuda oma lapsele emotsionaalset turvatunnet.

  • Ootamatult tekkinud kriisiolukorras tekib inimesel vajadus saada kätte niipalju infot, kui võimalik; mis juhtus, kus, kes olid kohal ja miks. Lapsevanemana kaitse last mittevajaliku info eest ja ära luba liiga palju aega veeda internetis juhtumiga seotuid artikleid lugedes. Hea oleks, kui kool organiseeriks kriisiabi ja korraldaks õpilastele ühise koosoleku, kus jagatakse faktide baasil põhiinfot ning pakutakse vestlusabi. Osad noored saavad kasu ka õnnetusjuhtumijärgsest pingete maandamisest. Kriisist väljatulemiseks on vaja seista tõega silmitsi ja aktsepteerida juhtunut. See juhtus ja seda, et see juhtus, ei saa enam muuta. Tõde, olgu kui raske tahes, tagab lõpuks rahu.

  • Kui laps näeb õudusunenägusid, lohuta teda ja ole temaga. Maga kas või samas toas või jäta tuba veidi valgustatuks.

  • Tihtipeale tüdrukud nutavad ja väljendavad tundeid sõnadega, poistel on vajadus end füüsiliselt aktiivselt väljendada, tegustseda. Seega tuleks ka kriisiabi juures märgata erinevaid vajadusi laste tunnete käsitlemisel. Kui isal on võimalus minna poisiga mängima jalgpalli ja pärast seda saunas rääkida nagu "mees mehega" ehk kuulata oma poega, on sellest suurem abi kui poisi viimisest psühholoogi juurde.

  • Kriisihetkel tekkinud shokireaktsioonid kaitsevad meelt ja seepärast osad küsimused väljenduvad alles hiljem, või püütakse sisemist valu summutada näiteks mõnuainetega. Leinale tuleb anda oma aeg. Laps võib leinata mitte ainult hukkunut, vaid ka seda vana, turvalist kooli.

  • Kui lapsel tekib kooliskäimise suhtes hirm, aruta seda temaga ja aita tal leida neid tegureid, mis kinnitavad tema turvalisust. Vajadusel otsige abi psühholoogi, perearsti või perenõustaja juurest.

  • Julgusta last kooli naasma, aga tee seda mõistlikult lapse reaktsioone kuulates. Kui Sina usud ja loodad, et kool on turvaline, siis see taastab lapse ka usalduse kooli vastu. Arutage vanemate koosolekul ka emotsionaalset turvalisust kinnitavaid tegureid. Hoolige üksteisest ka väljaspool koduseinu.

  • Kui lapsel on varem olnud psühhiaatrilisi probleeme (nt. depressioon), on ta eriti tundlik ja tuleb eriti hoolikalt järgida tema reakstiooni juhtunule.

  • Kuigi laps ka ei väljenda kriisile mingit reaktsiooni, siis ei tähenda, et see teda ei puuduta. Seepärast järgi teda mõnda aega ja vaata, et ta ei reageeriks passiivse vihaga endasse tõmbudes. Trauma tekib siis, kui äkilise kriisiga ehk liigse stressiga ei tulda toime, sest ei leita sellele väljundit endast väljastpool.

  • Kui tundub, et ei suuda seda teemat oma jõududega hallata, otsi ja palu abi; sõbrad, sugulased, usaldustelefon, koolipsühholoog, perekeskused, perearsti või raskete somaatiliste sümptomite korral EMO. Iga üks reageerib omamoodi kriisis.

Pia Ruotsala

EELK Perekeskuse juhataja

Soome Kauhajoki koolitulistamise juures kogutud töökogemuse baasil

(Kauhajoki koolitulistamine toimus 23. septembril 2008 Kauhajoel Seinäjoki kutsekõrgkoolis.Tulistajaks oli bakalaureusetudeng, 22-aastane Matti Juhani Saari.
Poolautomaatse püstoli lasud põhjustasid 10 inimese surma, üks sai vigastada. Lõpuks lasi Saari enesele kuuli pähe. Ta suri paar tundi hiljem Tampere ülikooli haiglas. See oli teine koolitulistamine Soomes vähem kui aasta jooksul Eelmine oli 2007. aasta novembris Jokelas.)