Kui Juku ei õpi, jääb Juhan lolliks

Meie koolides kasutusel olev 4. klassi loodusloo õpik küsib õpilaselt, mis on vibur. Eesti üks väheseid psühholingviste Karl Karlep otsis sellele küsimusele vastust entsüklopeediast ja leidis lõpuks, et vibur on ainurakse niitjas liikumisjätke. Kas saite targemaks? Vajab vist pisut süvenemist, et seletust mõista. Ent mida peavad tegema meie lapsed? Neile, ja ehk ka meile, tuleks nüüd seletada liitsõnade ainurakne ja liikumisjätke tähendust. Tegu on näitega õppematerjalist, mis on liiga keeruline ega suuda seetõttu edendada lugemisoskust ning sealt edasi võimet maailma mõista.

Tänapäeva laste lugemisoskus ongi paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes kehvem. Sellel on mitu põhjust. Küll ei ole vanematel aega lapsega tegelda, küll ei panusta eelkool või kool lugema õppimisse või kasutab vähetõhusaid meetodeid. Küll jääb laps lihtsalt visuaalseks ja virtuaalseks muutunud keskkonna mõju alla. Mis aitaks meie lastel paremini lugema õppida?

Loeb ja loeb, kuid aru ei saa

Karl Karlepi hinnangul on väga tähtis nähtusi seletada ja konkretiseerida. “Kaks kolmandikku mõtleme sellele, mida loeme, ise juurde,” räägib Karlep, pedagoogikateadlane ning kõnearendusteemalise raamatu autor. “See juurdemõeldav peab mälus olema – ja kui ei ole, siis ei tule seda ka kusagilt.”

Sada aastat tagasi oli elu selles mõttes lihtne. Lapsed kasvasid maal, tundsid lehma saba ja koera kõrvu ning oskasid labidaga sõnnikut visata. Nüüd kipuvad sõnade tähendusväljad jääma abstraktsemaks. Sõna tähendus ei tulene enam vahetust kogemusest ja jääb ebamääraseks.

Tähendusvälja seletab hästi üks Mati Hindi emakeeleõpik. Igal sõnal on lugeja jaoks sisu, mis lähtub tema elukogemusest. Jahimees mõtleb sõna jänes lugedes saakloomast, laps pehmest ja karvasest kaisuloomast. Ent kõik kujutavad ette pikkade kõrvade ja nudisabaga konkreetset olendit, mis on tähendusvälja ühisosa. Jänes ei ole ebamäärane loom.

Teksti mõistmise seisukohalt on tähtis tunda nähtuse omadusi. Nõnda saab sõna rühmitada ja tõeliselt kasutada. Üldistada saab aga alles siis, kui kõik tunnused ja osad on varem üles leitud. “On olemas karu,” toob Karl Karlep näite. “Karu on loom. Karu on metsloom. Ta on kõigesööja nagu inimene. Ta on ka kiskja. Inimene kiskja ei ole, aga kõigesööja on. Siga seevastu on kõigesööja, ent pole metsloom.”

Liigitamine, ühisosa ja erisuste otsimine mõjutab tekstist arusaamist. Kui laps seda kunsti ei valda, loeb ta sõnad küll kokku, ent ei mõista teksti ning tal ei teki kujutluspilti. Tekstist peab tekkima pilt. Alles siis oskab laps loetut ümber jutustada, muidu ta üksnes kordab seda mehaaniliselt.

Häälimine aitab

Töö sõna tähendusväljaga pole siiski eduka lugemaõppimise ainus osa. “Lugemisoskus ei olene ainult harjutamisest, vaid ka metoodikast,” lausub aastakümneid õpetajana töötanud ning õpetajate seminari harjutuskoolis erapedagooge treeninud Eha Vihm. Kuigi praegu on ta pensionil, toovad vanemad oma võsukesi ikka tema juurde keeletundidesse.

Eha Vihm räägib häälimise tähtsusest. Tähtede õpetamisest üksi ei piisa, et laps soravalt lugema hakkaks. Vaja on küll õpetada laps tähekujusid tundma, kuid lausuma neid sujuvalt, ilma katkestusteta – sest häälikutest koosneb ju sõna, häälikud üksi üldjuhul tähendust ei kanna.
“Mina häälisin poistega lasteaiast tulles tee peal,” meenutab Eha Vihm.

Kord häälis ta koos õe lapselapse Taaviga õhtusel ajal teel olles. Poiss oli juba viieaastane. “Nüüd aitab,” ütles laps korraga. “Ma rohkem enam ei hääli, nüüd ma loen. Kirjuta mulle midagi ja ma loen.”

“Hästi, pojake,” vastas ema, “kirjutan sulle midagi.” Eha Vihm kirjutas kodus paberile sõna oinas ja Taavi luges selle kenasti ette. “Juurde küsis: kas su süda jäi rahule?” muigab Eha.
Viieaastaseks saamine ongi vanus, mil suuremal osal lastest on paras alustada lugema õppimist, kinnitab Karl Karlep. See on aeg, mil mälu ja eneseregulatsiooni roll teevad järsu arenguhüppe.

Psühholoogide väitel muutub umbes viieaastasel lapsel juhtivaks mälu, enne seda on juhtiv taju.
“Kui mälu muutub juhtivaks, on vaja sõnu, millega mängida,” ütleb Karlep. Sõna roll lapse mõtlemises järjest suureneb. Pikkamööda muutub verbaalne mõtlemine kõige tähtsamaks mõtlemisviisiks.”

Lisaks mälule hakkab viieaastasel kujunema sisekõne. “Algul räägib laps valjult, häälega,” nendib Karlep. “Ajapikku see väheneb, kuni lõpuks kaob.” Sellest ei tea õpetajad Karlepi väitel piisavalt, kuna nad ei saa küllaldaselt psühholoogiaalast õpet.

Kas tõlgime aabitsa inglise keelest?

Ent sobilik keeleõppe metoodika ei johtu üksnes pedagoogilisest praktikast ja oskuste õpetamisest, vaid ka keele iseärasuste mõistmisest. Nii Karl Karlep kui Eha Vihm pole rahul praegu Eestis vohava aabitsate paljususega. Mõned neist pole eesti keele õppeks kuigi head.

“Mõnes on materjali, mis ei ole jõukohane,” ütleb Eha Vihm. “Sõnavara on järjestatud kes-teab-mis-põhimõttel.”
“Hiljaaegu tõlgiti ja võeti üle Läti aabits,” nendib Karl Karlep. “Läti keele süsteemi järgi meie aabitsat koostada ei saa.”

Samuti pole sobilikud inglise või prantsuse keele eeskujul loodud aabitsad. Need võivad küll nunnud välja näha, kuid… nende keelte olemus on meie omast sootuks erinev. Inglise keele aabitsad on koostatud terviksõna meetodil. Kuna sõnu kirjutatakse ja hääldatakse erinevalt, ei tea laps enne sõna lugemist selle korrektset hääldust ning tal ei jää muud üle kui õppida sõna tervikuna.

Et eesti kiri on foneetilisem – enamasti kirjutame sõnu nii, nagu hääldame –, ei pea eesti laps eristama sõna tervikuna nagu mõnda hieroglüüfi. Ta võib luua mis tahes sõna häälikuid hääldades ning tervikut kodeerides. (Siinkohal on sobilik meenutada anekdooti Lõuna-Eesti lapsest, kes veerib n-u-g-a ja loeb võidukalt kokku väits.)

Kui õppida eesti keelt terviksõna meetodil, tuleks pähe õppida kõik käändevormid nii ainsuses kui mitmuses. See tähendaks iga sõna puhul 28 vormi tuupimist!
Eesti ja soome keele sarnasuse tõttu julgeb Karlep lugema õpetamise alase kirjandusena soovitada siiski Marja-Kristiina Lerkkaneni teost “Lugema õppimine ja õpetamine”, mis on ilmunud ka eesti keeles.

Peale kõige muu on lugema õppimisel oluline lauseehitus ehk süntaks. Algul peaksid sõnad ja laused olema võimalikult lihtsad.

“Lapse operatiivmälu maht – see, mitu ühikut ta suudab meeles pidada – on George A. Milleri järgi 7 ± 2 üksust,” räägib Karl Karlep. “Algul on lapsel üksuseks häälik, hiljem häälikurühm. Sõna ei tohiks esialgu olla pikem kui 4–5 häälikut.”

Seega, lapse lugema õppimisel ja õpetamisel on oma loogika. Teadmatusest võib sündida pigem kahju kui kasu, võiks pika jutu lühidalt kokku võtta.

 
EESTI KEELT ON KOOLIS LIIGA VÄHE

Külliki Kask, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, Eesti Keele Kaitse Ühingu juhatuse liige

Eesti algkoolis on emakeeletunde pea kaks korda vähem kui Iirimaa koolides. Ühes internetifoorumis kurtsid noored emad, et tänapäeva lapsed ei taha sugugi hakata potil käima, sest pampersitega on neil väga mugav olla. Ja leidsid üsna üksmeelselt, et endal ei tasugi vaeva näha, küll lasteaias õpetatakse.

Samalaadseid arvamusi on kuulda olnud ka kooliks ettevalmistuse kohta. Kuna lastele meeldib filme vaadata ja arvutiga mängida, jätavadki paljud vanemad nad meelsasti lemmiktegevuse juurde, lootes, et lugema õpetab kool.

Tegelikult pole juba aastaid paljud lapsed algklassides lugemist korralikult selgeks saanud, kirjutamisest rääkimata. Suur osa on selles laste ja vanemate endi vähesel lugemusel, aga kahjuks ka viimase paarikümne aasta hariduspoliitika kujundajatel.

Praeguste koolilaste vanemad ei oska ilmselt kahtlustadagi, et nende laste lugemisoskus võib olla kehv. Enamik emasid-isasid, kelle koolitee algas enne 1986. aastat, said lugemise korralikult selgeks juba 1. klassi lõpuks, sest kuni 1980. aastate alguseni oli 1. klassis igal nädalal 12 eesti keele tundi.

Lugemisvilumus tekkis algkooli lõpuks, sest ka järgmistes klassides pühendati palju aega laste lugema ja kirjutama õpetamisele. 2. klassis oli kaheksa ja 3. klassis seitse eesti keele tundi nädalas.

Nii kasutati oskuslikult ära lugema õppimise optimaalseim aeg. On ju teada – kui laps ei õpi korralikult lugema enne 10. eluaasta lõppu, ei hakkagi ta kunagi ladusalt lugema.

Lugema õppimiseks napib aega

1986/87. õppeaastal hakkasid korraga koolis õppima nii 7- kui ka 6aastased. 7aastastel algklassides eesti keele tundide arv ei muutunud, 6aastastel aga vähenes. Kolm aastat hiljem kahandati eesti keele tundide arvu nii algklassides, põhikoolis kui ka gümnaasiumis. 1989/1990. õppeaastast jäi 1. klassi järele vaid kuus, 2. klassi kaheksa ja 3. klassi viis eesti keele tundi nädalas.

On selgesti aru saada, et just 1980. aastatel püüti kõigest hingest eestlasi venestada, sest Eesti vene koolis oli samal ajal emakeeletunde tunduvalt rohkem. Hämmastav on aga see, et kuigi Eesti taasiseseisvus juba 1991. aastal ning rakendunud on nii uus õppekava (1997/98) kui uuendatud õppekava (2002/03), pole eesti keele kohustuslike tundide arvu suurendatud.