Kui soovid, et sinu lapsest saaks edukas ja enesekindel inimene, siis neid asju ei tohiks sa talle kunagi öelda


Selle asemel, et suunata lapsi pidevalt uue eesmärgi poole, paku tuge selle eesmärgi juures, mis tal parasjagu käsil on.
Selle asemel, et suunata lapsi pidevalt uue eesmärgi poole, paku tuge selle eesmärgi juures, mis tal parasjagu käsil on.Foto: Shutterstock

Need on laused, mida oma lastele pidevalt kordame, sest soovime neile head. Tegelikult teeme vanematena selliseid asju öeldes hoopis lastele kahju. Tulemus on, et aina nooremad lapsed puutuvad kokku ärevushäiretega. Eriti muretsevad lapsed oma hinnete pärast ja tunnevad eakaaslaste vahel pidevat konkurentsi. Ja siis ütleme lapsevanemana asju, mis olukorra veelgi halvemaks teevad.

Me ütleme oma lastele: „Mõelge tulevikule ja keskenduge ainult oma sihile.”

Me peaksime neile ütlema: „Ela (või tööta) hetkes.”

Lapse mõistus, mis pidevalt tuleviku pärast muretseb – alates heade hinnete saamisest kuni ülikooliavalduste täitmiseni –, on ärevusele väga vastuvõtlik. Mõõdukas koguses stressi töötab motivaatorina, aga pidev stress hakkab nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Selle tagajärjeks on pidev väsimus ja keskendumisprobleemid. Seega, liigne tulevikule keskendumine võib meie laste soorituste taset hoopis kahandada.

Lapsed saavutavad rohkem ja püsivad õnnelikumad, kui nad õpivad olema hetkes. Kusjuures väikelapseeas oli selline olek neile loomulik. Planeerimise õpetamine on lapsele hea, kuid kindlasti pole seda pidev tuleviku pärast muretsema panemine. Lapsel tuleks aidata alles hoida seda väikelapse mängule iseloomulikku – kuidas teha midagi täie pühendumise, naudingu ja keskendumisega, sest siis avaldub ka loovus. Õnnelikud inimesed omandavad kiiremini uusi teadmisi, mõtlevad loomingulisemalt ja lahendavad edukamalt probleeme. Uuringud tõestavad, et õnne- ja rahulolutunne muudab kuni 12% produktiivsemaks. Positiivsed emotsioonid muudavad inimesed stressi suhtes immuunsemaks, see aitab ka ebaõnnestumistest kiiremini taastuda ja tagasi rajale saada.

Seotud lood:

Lapsel peaksid kindlasti olema eesmärgid, mille poole nad pürgivad. Aga selle asemel, et suunata lapsi pidevalt uue eesmärgi poole, paku tuge ja toetust just selle ülesande või eesmärgi juures, mis tal parasjagu käsil on.

Me peaksime neile ütlema: „Ürita asju ka teiste vaatenurgast näha.” Foto: Shutterstock

Me ütleme oma lastele: „Stress on vältimatu,  ära lase sellel end segada.”

Me peaksime neile ütlema: „Tuleb õppida puhkama.”

Loe veel

Viisid, kuidas täiskasvanud oma elu opereerivad ja omavahel suhtlevad, jätab lastele tihti mulje, et stress on edu saavutamiseks vältimatu. Tarbime ohtralt kofeiini, kurname end päeva jooksul üle ja mõned joovad õhtuti närvide rahustamiseks alkoholi. Uuringutest selgub, et vanematel, kes end töö või erinevate kohustustega üle kurnavad, on ka kõrgema stressitasemega lapsed. Need lapsed ei oska elus ka nii palju rõõmustavat leida kui pingevabamas keskkonnas kasvanud.

Lastele, kes kipuvad üle muretsema, tasuks õpetada kasulikke lõõgastumistehnikaid, näiteks meditatsiooni, joogat ja hingasmisharjutusi. Need praktikad pakuvad tänapäevase kiire elutempo juures võimalust puhata.

Me ütleme oma lastele: „Hoia end pidevalt tegevuses.”

Me peaksime neile ütlema: „Õpi vahetevahel nautima ka mitte millegi tegemist.”

Lääne ühiskond väärtustab isegi vabal ajal pidevalt intensiivsete emotsioonide, näiteks põnevuse kogemist. See tähendab, et meie noored täidavad enamiku oma vabast ajast tegevustega, mis on küll põnevad ja lõbusad, aga ka kurnavad. Kui noor inimene ei kogegi lõõgastumishetke, sest oleme kasvatanud ta inimeseks, kes jahib pidevalt teravaid emotsioone, siis on ka läbipõlemisoht väga suur.

Lõbusal ja põneval ajaveetmisel ning pidevalt uute kogemuste otsimisel pole iseenesest ju midagi viga. Ometigi leiavad psühholoogid, et pidev ekstreemsuse ja lõbu otsimine väsitab meid vaimselt samamoodi nagu stress. Lastel peaks olema mõni nädalavahetus, mis pole täis trenne, sünnipäevasid ja kohustusi. Kodus või maal ajaveetmine ja lihtsalt mitte midagi tehes puhkamine on inimese ernegiavarude taastamiseks hädavajalikud.

Meie aju toodab enim häid mõtteid ja väärt ideid just ajal, mil mõistusel on võimalus rahulikult ning segamata olla. Seega, selle asemel et oma lapsele pidevalt erinevaid tegevusi planeerida, tuleks neid julgustada vahel ka aega maha võtma. Koerte jalutamine, joonistamine või lihtsalt tähistaeva või pilvede silmitsemine on selleks head viisid. Pakkudes lastele hetke, kus nad ei pea pidevat ajutööd tegema, muudab see neid loovamaks ja rahulikumaks. See õpetabki neile puhkamist.

Mõte ei seisne selles, et me kunagi lapsi uutele väljakutsetele ei julgustaks. Me ei tohi neid lihtsalt üle kurnata. Tee seda ja seda! Ei, lapsed võiksid mõista, et nad saavad olla õnnelikud isegi lihtsalt olles. Õnnetunde kogemiseks ei pea alati midagi tegema.

Me ütleme oma lastele: „Panusta just sellele, milles sa hea oled.”

Me peaksime neile ütlema: „Tee vigu, aga õpi nendest.”

Lapsevanematel on komme oma lapsi identifitseerida nende tugevuste kaudu. Näiteks ütlevad nad, et nende laps on „reaaliaju”, „suhtleja tüüpi” või „kunstiandega”. Stanfordi ülikooli professor Carol Dweck leiab, et selline mõtteviis asetab meie lapsed kastidesse, mis pärsib lapse arengut. Nii ei julgusta keegi lapsi oma mugavustsoonist välja astuma ja uusi asju proovima. Näiteks laps, keda tunnustatakse ainult tema spordisaavutuste pärast, proovib väiksema tõenäosusega näitlemist kui laps, keda pole kunagi ainult ühes kindlas valdkonnas kiidetud. Vanematepoolne sildistamine muudab lapsed ärevaks ja puutudes kokku ebaõnnestumisega, hakkavad nad uskuma, et pole piisavalt head.

Inimese aju on programmeeritud uusi asju proovima. Vigadest on noorena hea õppida. Erinevate asjade proovimine õpetab meile enda kohta palju. Seega, selle asemel et last tema tugevuste järgi identifitseerida, õpeta talle, et ta on kõigeks võimeline – niikaua, kuni ta pingutab.

Meie aju toodab enim häid mõtteid ja väärt ideid just ajal, mil mõistusel on võimalus rahulikult ning segamata olla. Foto: Shutterstock

Me ütleme oma lastele: „Paranda oma nõrku külgi.”

Me peaksime neile ütlema: „Tunne oma loomust.”

Kriitika on vajalik osa enesearengu juures. Ja kuigi eneseteadlikkus on tõesti vajalik, õpetavad vanemad tihti halba tahtmata oma lapsi liiga enesekriitilised olema. Näiteks vanem, kes ütleb oma lapsele, et ta peaks rohkem teistega suhtlema, paneb lapse enda introvertset loomu lihtsalt pelgama, selle asemel et vanema sõnadest suhtlemiseks julgustust saada.

Liigne enesekriitika on võrdeline enesesaboteerimisega. Sellepärast ei peaks me oma lapsi pidevalt kritiseerima. Samuti ei tohiks lapsevanem lapse ees iseend kritiseerida. Kriitika kaudu keskendume enda negatiivsetele külgedele ja väheneb meie enesekindlus. Puudulik enesekindlus paneb meid ebaõnnestumisi kartma ja vähem pingutama.

Lapsevanemad peaksid õpetama oma lapsi endast hoolima. Rasketel aegadel tuleks julgustada last endaga malbe olema. Näiteks võib introvertset last alati kiita, kui ta julgeb uute inimestega suhelda. Siiski ei tohiks teda kuidagi suhtlema sundida. Laps peab mõistma, et kui tema loomuses on olla tagasihoidlik, siis on see täiesti normaalne. Selline mõtteviis aitab lapsel end oma nahas hästi tunda ja uutes olukordades paremini kohaneda.

Me ütleme oma lastele: „Edukad inimesed on roninud tippu üle laipade.”

Me peaksime neile ütlema: „Ürita asju ka teiste vaatenurgast näha.”

On tõsi, et maailm on karm. See oleks aga palju malbem koht, kui õpetaksime oma lastele pideva üksteisega võistlemise asemel hoopis omavahel läbi saamist. Lapsed on loomult mõistvad ja lahked, aga psühholoogid ütlevad, et tänapäeval on lapsed aina enam minakesksed. Sellepärast ongi nii oluline õpetada oma lapsi teisi mõistma. Uuringutest selgub, et alates lapsepõlvest on just kvaliteetsed ja terved inimsuhted need, mis vastutavad enim meie tervise, õnnelikkuse ja isegi pika eluea eest. Positiivsed suhted on õnneliku elu alustena hädavajalikud, need on samuti otseses seoses meie vaimse võimekuse ja edukusega.

See, kui palju sa teistele inimestele meeldid, on üks edukuse suurimaid määrajaid. Suure empaatiavõimega inimesed, kes toetavad teisi ja suhtuvad neisse soojalt, kuid ei lase endale pähe istuda, on pikemas perspektiivis kõige edukamad ja õnnelikumad – eks just seda sa oma lastele ju soovidki.

Allikad: The Happyness Track, PsychologyToday

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare