Kui Toots isaga koolimajja jõudis
Seitsmeaastased Riks ja Robi hõikavad mulle kõva häälega tere. Nad suhtlevad täiskasvanuga vabalt nagu omasugusega ja kui sa neile meeldid, võivad nad ootamatult tulla ja kallistada. Sätime end poiste ema Mariga juttu ajama mänguplatsile, kus lastel on hea ratastega ringi kihutada. Kaksikud on uudishimulikud ja nutikad ega hoia oma järeldusi enda teada: “Sa oled ajakirjanik? Kas pärast on meist ajalehes lugu?”
Ma jätan Riksile vastamata, sest oleme emaga kokku leppinud, et artiklis ei esine poisid oma õigete nimedega. See ei tule vist selline lugu, kus poistel oleks tore ennast ära tunda.
Kahe peale moodustavad vennaksed energiapommi, mis vähimagi müksu peale plahvatab. Mõlemad poisid on nn hüperaktiivsed. Äkilisemal Riksil diagnoositi ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Rahulikum Robi nii konkreetset diagnoosi ei saanud.
“Ei saa kahjuks öelda, et meie pere ootaks 1. septembrit rõõmu ja elevusega,” alustab Mari. “Pigem on mul kooli ees hirm.”
Lasteaia pahad poisid
Poisid teevad ratastega meie ees efektse kannaka. “Ma sõitsin läbi lombi ja kukkusin,” esitleb Riks läbimärgi pükse. “Pole midagi parata, meil pole vahetusriideid, pead päikese käes ära kuivama,” ütleb ema väga rahulikult. Rahulikumalt, kui enamik meist sellist lauset ütleks.
Mari selgitab, et diagnoosimisele viis ta poisid pool aastat tagasi just seoses eelseisva kooliminekuga. Arstidelt sai ta kinnitust, et intellektuaalselt on poisid kooliküpsed. “Tegelikult oli mul diagnoosi ka enda pärast vaja. Et ma ei tunneks end nii läbikukkunud emana,” lisab naine. Samal põhjusel hakkas ta käima ATHga laste vanemate tugirühmas – lõpuks ometi inimesed, kes saavad sinust aru!
Poisid ise jutustavad, et tahavad väga kooli minna, et mõlemad oskavad juba lugeda ja natuke kirjutada. Samas ei jäta lasteaia-kogemus palju ruumi illusioonile, et kõik ongi korras. Poisid on püsimatud, segavad teisi, käituvad väga impulsiivselt ja satuvad tihti pahandustesse. Nemad olid rühma “pahad poisid”, kes jäid alati süüdi.
Ema ütleb: “Mõnigi kord tundus mulle, et tegelikult Riks või Robi konflikti ei algatanud. Keegi teine tonksas või ütles talle midagi, aga tema reageeris üle. Nad tegutsevad enne, kui mõte järele jõuab.”
Mari lisab, et lasteaiaõpetajaga ei õnnestunud tal poiste diagnoosi osas nõu pidada. Sai vastuse, et õpetaja teab paremini, need pole tal mingid ATHga lapsed.
Ema mured enne kooli
Piirkonnakooliga tutvumise päeval jäi emale meelde õpetaja, kes juba uksel rõõmsalt ütles: oi kui tore, meile tulevad sel aastal kaksikud! Et just see õpetaja saigi poiste klassijuhatajaks, tundub Marile hea märk. Kuid igaks juhuks ei maininud ta esimesel kohtumisel diagnoosi. “Märkisin kooli astumise ankeeti, et poisid on väga rahutud,” ütleb Mari. “Kardan, et diagnoosist rääkimine võib lastele kohe sildi külge panna.”
Ema kardab eelkõige poiste impulsiivsuse pärast. “Ma väga loodan, et neist ei saa koolikiusajaid,” tunnistab ta. “Kuid mind hirmutavad mõned agressiivsushood, mille tunnistajaks olen olnud. Samuti tean, et nad on väga head inimestetundjad ja osavad teiste nõrku kohti leidma.”
Praegu loodab Mari eelkõige õpetaja pädevusele. “Tean, et nad ei suuda 45 minutit järjest tähelepanelikult keskenduda, kuid nad võivad teha küllalt pikka aega midagi, mis on neile huvitav. Nad ei hakka mitu korda proovima – kui töö kohe ei õnnestu, on parem see kõrvale visata.
Ent nad janunevad kiitust ja igatsevad olla vajalikud. Kõik see annab võtme, kuidas neid motiveerida. Ja neile on tähtis õpetaja isiksus. Kui nad inimesega ei klapi, ei tule koostööst midagi välja.”
Kõigil õigus koolirõõmule
Hüperaktiivsete laste õiguste eest on Eestis kümmekond aastat seisnud Eesti Lastefond, mille toetusel töötavad paljudes linnades ATHga laste
vanemate ja õpetajate tugirühmad. Lastefondi juhataja Sirje Grossmann-Loot ütleb, et tugirühma jõuavad vanemad tihti just enne lapse kooliminekut.
“Nad näevad, et laps on raskustes ega tule lasteaia nõudmistega toime. Nad on saanud lasteaiaõpetajatelt ja teistelt vanematelt negatiivset tagasisidet. Loomulikult teavad nad, et koolis on veel rangemad nõuded, karmim distsipliin.”
Siis hakkavad vanemad valima lapsele õpetajat. Koolide netikülgedel on tavaliselt kirjas vaid õpetaja nimi, mitte oskused ja läbitud koolitused. Nad vestlevad mitme õpetajaga ja valivad intuitiivselt välja ühe, kes võiks nende lapsega toime tulla.
Kas ei peaks asjad olema nii, et kõik õpetajad tulevad lastega toime, kõik lapsed lähevad rõõmsalt kooli ja koolirõõm säilib?
ATHga laste vanemate tüüpkogemus on paraku vastupidine. Kui nad varem pole tugirühmadega liitunud, siis kooliaasta algul jõuavad nad sinna õige pea. “Klassis tehti koosolek ja paluti laps koolist ära viia. Teised vanemad on väga vihased, sest nende lapsed ei saa õppida. Nii võib juhtuda juba esimesel nädalal,” kirjeldab Grossmann-Loot.
Lastefondi juht lisab, et ka hüpide vanemad on ennast sügiseks omal moel valmis seadnud. Nad ootavad alateadlikult õpetajalt esimest märkust, mis kinnitab, et nüüd läheb lahti. “Kui niimoodi ennast “valmis panna”, kandub ärevus lapsele üle ja sealt ei tule midagi head.”
“Üldiselt on need lapsed ka andekad, aga see andekus ei paista alati välja,” lisab Liis Saarna, kes töötas mitu aastat lastefondis hüperaktiivsete laste vanematega. Samuti on tunda, et vanemad püüavad laste käitumisprobleeme teadmistega korvata, mistõttu nad valmistavad lapse intellektuaalselt hästi ette. See pole halb, aga seda tuleks õpetajaga kooskõlastada, et ta teaks lisaülesandeid anda. Igavusega lööb lapse häire veel rohkem välja.
Paljuski on probleem õpetajate koolituses. Vanem vajab kindlustunnet, et õpetaja saab hüperaktiivse lapsega hakkama. Siis julgeb ta olla avameelne.
Kui õpetaja oskab
ATH diagnoosiga 12aastase Tomi ema Tiiu arvab, et temal on mitmes mõttes vedanud. Ta on vanemate tugirühmas osalenud juba üheksa aastat ja samas rühmas käisid koolitusel ka tema poja lasteaiaõpetaja ning klassijuhataja. Tiiu on kogu aeg saanud õpetajatega oma lapse probleeme arutada. Tänavu kevadel võis ta uhkelt öelda, et Tom lõpetas 5. klassi viitega.
Mõnikord on nii, et kodus koos õppides on lapsel asi selge nagu vesi, aga koolis ei tule midagi välja. “Õppisime hümni sõnu,” toob ema näite. “Arvasin, et lihtsam on need koos viisiga selgeks saada. Poiss laulis kodus hümni nagu kulda. Koolis aga ei tulnud midagi välja. Sõnu pidi tunnis ütlema ilma viisita ja selgus, et muutunud olukord segas last.”
Sirje Grossmann-Loodi hinnangul saab koolitatud õpetaja kenasti hakkama kahe hüperaktiivse lapsega klassis. “Oskusteta õpetaja reageerib lapse tülikale käitumisele ja vihastab. Koolitatud õpetaja märkab, millal laps hakkab väsima, ja võimaldab talle pausi.”
Tema hinnangul on iga pedagoogi ülesanne kujundada klassis ühtsust. Selle üks osa võiks olla, et õpetaja tõstab sellise lapse prestiiži, kel juhtub palju pahandusi. Tõstab esile tema häid külgi, nagu kiirem reaktsioon, loomingulisus, avatud olek.
Kiitus innustab murelast ja paneb teisi suhtuma temasse sõbralikumalt. “Kõikidel lastel on oma iseärasused. Näiteks sel ajal, kui vanemad lahutavad, võib ka tavalise lapse käitumisse tekkida ATHle sarnaseid jooni,” lisab Grossmann-Loot.
On kogu klassi huvides, et probleemsed lapsed koolis maksimaalselt hästi hakkama saaksid. Paljud Eesti õpetajad teevadki juba hüpidega head tööd. Siiski võiks koolitatud õpetajaid olla tunduvalt rohkem. “Oleks hea, kui haridus- ja teadusministeeriumgi hindaks meie tööd, leiaks raha ja koolitused jõuaksid kõigisse maakondadesse,” ütleb lastefondi juhataja.
“Vähehaaval, pisikeste sammude kaupa,” julgustab Tiiu oma poega Tomi. “Selline laps vajab tuhat protsenti tähelepanu. Häda on selles, et kui ta ei saa positiivset tähelepanu, kõlbab talle ka negatiivne.”
Et huumorimeel säiliks
Pole suuremat ebaõiglust kui süüdistada hüperaktiivse lapse vanemat selles, et ta last ei kasvata. Ta päevast päeva ainult seda teebki ja mõnigi neist võiks anda välja kasulike kasvatusnippide õpiku. Vähemalt Tomi ema võiks.
“Algklassilaps peab minema kell 21 magama, muidu on ta hommikul nagu paks kissell,” juhendab ta. See saavutatakse nende peres nii, et kõik pereliikmed alates vanavanematest tõmbavad kell üheksa kardinad ette ja mängivad, et on kesköö.
Tiiu “firmanipp” on pakkuda jonnivale lapsele variante. “Ei” ütlemise asemel tõstab ta viis sõrme püsti, iga sõrme otsas valikud. “Näiteks jonnib väike laps poes koleda sinise lutsukommi juures,” piltlikustab Tiiu. “Mina tõstan selle kommi kõrvale oma sõrmed ja pakun talle veel viit varianti: äkki hoopis porgand, siis saad olla nagu väike jänku; või eile nii hästi maitsenud kohuke...”
Kui valikute põhimõte on lapsele selge, saab sama lähenemist kasutada ka käitumise ohjeldamiseks. Viha puhul ei ole sul ainult see üks, kõige esimene valik. Sul on palju rohkem variante: sa võid vastase peale vilistada, ta välja naerda, selja keerata ja minema kõndida…
Tomi ema soovitab oma huumorisoon korras hoida ja näägutamist vältida. “Ma ei räägiks seda sulle, kui oleksin kindel, et sa oled sellest juba aru saanud. Ja tead mis, ma ei viitsiks seda juttu üldse rääkida ühelegi inimesele, kes ei ole mulle nii kallis nagu sina,” on üks näide tema pahandamise stiilist.
Need nipid sobivad hästi ka ilma diagnoosita lapse ja isegi täiskasvanuga suhtlemisel. Siiski on tavaliste laste vanematel tihti raske mõista hüpilapse peret. On juhtunud, et vanem, kes üritas häälekalt esiklapse klassist ATH diagnoosiga kaaslast välja tõrjuda, hakkas asju risti vastupidi nägema, kui hüperaktiivseks osutus tema pere järgmine laps.
Tänaste vanemate lapsepõlves ATH diagnoosi ei pandud, kuid sellised lapsed on alati olemas olnud. Eesti kirjanduse tuntuim hüpi on Joosep Toots. 2001. aastal esitasid rohkem kui 80 eksperti üle ilma nn rahvusvahelise üksmeele avalduse, milles kinnitasid, et ATH on tõeline häire, mitte laiskade vanemate püüdlus oma halba kasvatust välja vabandada. Pärast seda tekkis arstidel õigus panna aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi.
Kui “raske” laps läheb kooli
• Käige korduvalt koolimajas. Näidake talle, kus kõik asub, ka seda kohta, kus teie pärast tunde teda ootate.
• Tehke kõik selleks, et ta leiaks klassis ühe kindla sõbra. Andke kooli kaasa kaks õuna, kutsuge klassikaaslane külla. Kui sõber on külas, peate lastega koos mängima, et hoida ära olukorda, kus ATHga laps teeb reeglid enda järgi ja kui tema ei võida, on mäng läbi.
• Pakkuge mõõdukalt koolivälist tegevust. Trennis on tähtis, et treener oleks enesekindel, avatud ja vaataks kõiki lapsi rõõmsalt kui erinevaid säravaid persoone. Hea on näiteks ujumine. Lisaks spordile võiks valida ühe kunsti- või muusikaringi.
• Energilisus ei tähenda, et laps ei väsi. Tegevusele peab järgnema puhkus. Jälgige, et laps tõesti puhkaks nii koolist kui ka trennist tulles.
• Harjutage enne kooli algust sisse magamaminek kell 21. Sellele võiksid eelneda kindlad rahulikud rituaalid.
• Kui laps ei võta naljalt suhu harjumatut toitu, ei pruugi ta koolisööklas midagi süüa. Paraku ostavad klassikaaslased tihti krõpse ja värvilisi jooke, mis muudavad ATHga lapse eriti närviliseks. Tehke poes eeltööd: näidake lapsele ära need toidud, mis on kindlasti kahjulikud, ja pakkuge nende kõrvale leebemaid valikuid.
• Võtke osa lapse koolielust, minge kaasa klassiõhtule, teatrisse, ekskursioonile. Teie kindlustunne suureneb, kui näete, et teie laps ei olegi seltskonnas kõige võimatum.
