Kuidas arendada iseseisvust?
Lapse tung iseseisvuse poole on sama tugev kui seemne tung kasvada puuks. “Mina ise!” nõuab väike tegelane lusikat, et ise putru suhu panna, kuigi esiotsa võib see sattuda igale poole mujale kui suhu.
“Mina ise” tahab riidesse panna, saapad jalga saada, kingapaeltega pusida, trepist ronida. On hea, kui emal-isal on jaksu ja kannatlikkust lapsel harjutada lasta, et tärkav iseseisvuseseemneke saaks jõudsalt idaneda.
Kus võib teelt kõrvale eksida?
Uhkeks ja sihvakaks puuks kasvamist võivad pärssida kehvad kasvutingimused – pikk põud või kestev ülemäärane niiskus. Lapsele pole hea ei ülearune hooldus ega ka liiga suure vastutuse andmine.
Taani pereterapeut Jesper Juul kirjeldab oma 1995. aastal ilmunud raamatus “Sinu tark laps”, kuidas vanemad kipuvad vastutust üle võtma ka neis valdkondades, kus seda tegema ei peaks.
On kolm valdkonda, mille eest lastel tuleb vastutada:
- nende meeled (nt mis maitseb hästi ja mis halvasti, mis lõhnab meeldivalt ja mis ebameeldivalt, mis tundub katsudes külm ja mis soe);
- nende tunded (nt õnn, armastus, sõprus, viha, meelehärm, mure, valu);
- nende vajadused (nt nälg, janu, uni, vajadus läheduse või eraldioleku järele).
Kindlasti meenub teile nüüd terve hulk olukordi, mil laps on teatanud, et tal ei ole isu, kuid te olete teda ikka sööma sundinud. Kes poleks magama saatnud protestivaid lapsukesi, kellel pole “üldse und”, või veennud põngerjat, et lasteaias pakutav supp lõhnab ja maitseb tegelikult väga hästi…
Juul nimetab sedasorti käitumist, mil lapse tunnete, meelte ja vajadustega ei arvestata, lapse isikliku terviklikkuse rikkumiseks. Vanemad rikuvad piire ja võtavad sel moel üle osa vastutusest, mis kuulub lapsele. Tulemusena õpib laps ajapikku enesest loobuma, et säilitada vanemate armastus. Kui temast saab täiskasvanud inimene, ei oska ta oma piire kaitsta ega austada teiste omi.
Võta end tõsiselt!
“Halloo!” hüüab nüüd terve hulk nördinud lugejaid kooris. Kuidas siis üldse nende väikeste jõmmidega toime tulla? Meid kasvatati samamoodi ja mis meil puudu on?
Esiteks, pole vajadust end süüdi tunda. 60ndatel, 70ndatel ja isegi 80ndatel üles kasvanuid saatis valdavalt “vana hea” autoritaarne kasvatus, kus isiksusele palju ruumi ei jäetud. Mistõttu pole praegusel lapsevanemate põlvkonnal varnast võtta ei toimivaid mudeleid ega teadmisi. Meil tuleb pingutada, et vana ja aegunud “tarkvara” uuema vastu välja vahetada, tahame seda või ei.
Kui mitte väikelapsepõlves, siis hiljemalt laste teismeeas kerkib see küsimus teravalt päevakorda.
Teiseks, lapse isikliku terviklikkuse austamine ei tähenda kõigi tema soovide ja tahtmiste täitmist. Juul toob siin sisse nii õhulise mõiste nagu “iseenda ja oma laste tõsiselt võtmine”.
Mida see tähendab? Paar näidet.
Ema ja nelja-aastane Julia istuvad laua ääres. Ema on keetnud putru ja ootab, et Julia seda sööks.
“Mul pole isu,” ütleb Julia. “Ma ei taha praegu süüa.”
Ema saab pahaseks. “Kuidas pole isu? Ma tegin sulle pudru ja pärast sa enam süüa ei saa. Enne siit ei tõuse, kui puder on söödud.”
Võib olla, et Julia on kange tüdruk ega söö putru ikkagi, mis tähendab ema ja tütre vahel võimuvõitluse puhkemist. Võitjaks ei saa jääda kumbki. Võib aga olla, et Julia nii väga tahab emale meeldida, et sööb pisaraid neelates pudru ära.
Kummalgi juhul on ema tahtmatult kahjustanud lapse isiklikku terviklikkust. Kui selliseid olukordi on harva, võib laps toime tulla ja säilitada oma mina terviklikkuse. Kui “mina tean paremini, mis on sulle hea” on igapäevane kasvatusstiil, sirgub lapsest allasurutud ja iseseisvusetu noor.
Kuidas näeks siis välja abistavam stsenaarium?
Võib-olla nii…
Ema: “Mul on väga kahju, et sa ei taha süüa, sest see teeb minu elu keerulisemaks. Teeme nii, et panen sulle lasteaeda võileiva kaasa. Kui sul kõht tühjaks läheb, siis ma arvan, et kasvataja lubab sul selle ära süüa.”
Ema aktsepteeris lapse vastutust oma vajaduste eest ja pakkus alternatiivi. Ühtlasi väljendas ta oma isiklikku pettumust, jäädes ehedaks ja võttes ka oma tundeid tõsiselt.
Vahemärkusena: kui te ikka veel toodud näites kahtlete, siis kujutlege end olukorda, mil keegi sunnib teid sööma, kui teil pole isu.
Ole kohal!
Teine näide. Kolmeaastane Karl on isaga poes. Järjekord on kassas pikk ja Karl hakkab vaikselt virisema: “Ma olen väsinud. Ma ei taha siin seista. Lähme koju, issi!”
“Pole midagi, suur poiss oled juba, kannata ära,” ütleb isa. Kui Karl jätkab oma äraminekujuttu, saab isa pahaseks, haarab Karlil kraest ja teatab kurjalt: “Seisad siin paigal ja mitte üks piuks enam.”
Karli isiklikku terviklikkust on rikutud, sest tema väsimust ja vajadust rahvasummast lahkuda ei peetud tähtsaks.
Kuidas oleks parem viis käituda?
On selge, et isa ei saa ära minna, sest perele on vaja toidukraami osta. Kujutlegem, et isa kükitab Karli ette maha ja ütleb: “Poeg, ma saan aru, et sa oled väga väsinud ja tahad koju. Ma olen ka väsinud, aga emme ootab, et me piima tooksime. Kas tahad kärusse istuda või mulle sülle tulla?” Nii tunneb Karl, et tema tunded ja vajadused on tähtsad. Ta küll ei saa oma tahtmist, kuid isa on teda aktsepteerinud ja väljendanud ehedalt ka oma tunnet.
Siinkohal on tähtis, et vanem ei püüaks kramplikult järgida raamatust loetud reegleid, vaid oleks tema ise. Raskus on selles, et me toimime lapsevanematena sageli autopiloodil. Olles kasvanud mitteaktsepteerivas õhustikus, tekivad meil eriti väsimuse ja pinge korral automaatsed reaktsioonid, mis ei väljenda meie tegelikke tundeid ja lapsest hoolimist. Lapsed tajuvad, et vanemad ei võta neid tõsiselt. Veel enam, vanemad ei võta ka iseennast tõsiselt.
Lapsed esitavad meile väljakutse
Kolmas näide. Kell on kümme ja kaheksa-aastasel Peetril aeg magama minna.
“Ma ei taha veel magama minna. Miks ma pean nii vara minema, kui teie üleval olete?” on Peeter nördinud.
“Sa pead magama minema, muidu oled hommikul väsinud,” ütleb ema.
“Aga mul ei tule veel und!”
“Marss magama!” käsutab isa.
Peeter läheb oma tuppa, ent ilmub peagi jälle uksele. “Mul ei tule und!”
“Kell on nii palju, homme hommikul sa ei jaksa jälle tõusta,” riidleb ema. Peeter läheb oma tuppa, ent on peagi tagasi ja võimuvõitlus kogub hoogu.
Just, just – vanemad sekkuvad alasse, mis on Peetri vastutus. Jesper Juuli sõnul on lapsed võimelised ise ärkama juba kolmandast eluaastast peale, ent väga paljudes peredes käib tants ja trall õhtuse magamamineku ning hommikuse ärkamise ümber. Mida siis teha? Kogenud pereterapeut soovitab jätta lastele nende vastutus.
Ema või isa võiks öelda hoopis nii: “Ma olen väsinud ja tahan rahu saada. Sellepärast tahan ma, et sa läheksid oma tuppa. Võid näiteks voodis raamatut lugeda, kui und ei tule.” Pange tähele, sõnum on isiklik, mitte moraalitsev.
Peetrile jääb vastutus oma vajaduste eest. Vanemad ei räägi mitte lapse, vaid iseenda vajadustest, võttes oma vajaduste eest täielikult vastutuse. On vana tõde, et lapsed ei õpi mitte niivõrd sõnadest, kuivõrd eeskujust, sellest, kuidas me ise oma elu elame.
Meie järeltulijad ootavad meilt, oma vanemailt, ei rohkemat ega vähemat kui ehedust ja kohalolekut. Jäägem siis iseendaks, suhtugem lugupidavalt nii endasse kui ka oma lapsesse, ja temast kasvab iseseisev ja väärikas inimene!
Allikas: Jesper Juuli “Sinu tark laps” (Väike Vanker, 2010)
