Kuidas kasvab hea inimene?

Mäletan hämmingut, kui taipasin ühel hetkel, et kõik, mida vanemad olid mulle rääkinud tõest ja valest ja tagasihoidlikkusest, ei kehtinud. Valelikku usuti vahel rohkem. Kui õppisid, olid loll, nagu ka siis, kui ei osanud maha kirjutada. Ja ausus, see oli puhuti suhteline. Nii ma 14aastaselt enda jaoks sõnastasingi: maailm on suhteline paik. Mäletan kergendust, sest nii oli elust lihtsam aru saada.

Aeg on edasi läinud. Näeme, kuidas üksteise aitamine, hoolimine võib vahel paista märgina nõrkusest. Kas siis ongi enam mõtet rääkida väärtustest, heast ja kurjast? Ent miski pole nii nagu paistab. Kas teate, miks suri välja neandertallane, aga mitte Homo sapiens? Sest viimane oli mammutijahil koostöövalmis, sõi ise ja andis teistelegi. Neandertallane kükitas suure vaevaga kü­titud saagiga üksi koopas või nälgis.

Kes on hea inimene?

Kasvatuses on kolm tähtsat sammast: kodu, lasteaed ja kool. Jätame praegu kodu kõrvale ja vaatame, mis toimub ühel talvisel õhtul üsna Tallinna keskel asuvas Luha lasteaias. Vanemad on sinna esinema kutsunud kiirabiarst Mare Liigeri. Olen esiotsa segaduses – mis on ühist esmaabil ja väärtuskasvatusel?

“Elu on habras nagu jõuluehe,” alustab Liiger ja räägib, kuidas ta väiksena jõulukuuske ehtides emale vana käsitsi maalitud klaaskuuli ulatas ja see praks! kildudeks pudenes. Räägib ka kahest mehest, kes neti­lehele lastekas.ee pilte joonistavad. Üks seisis seitsmese põnnina basseini ääres, kui suured poisid ta hoolimatult vette tõukasid.

Peaga basseini põhja kukkudes saadud vigastused osutusid nii rängaks, et hiljem liikus tal vaid üks käsi. See, mis joonistas Jänku-Jussi multikaid. Teine mees sattus ratastooli pärast seda, kui teised õhutasid teda peakat hüppama. Osatasid: “Haa, sa ei julge!” Poiss julges, ent nüüd istub selgroo­vigastuse tõttu ratastoolis.

“Näete, piisab vaid ühest liigutusest ja elu pudeneb kui jõuluehe,” ütleb Liiger ning teeb kokkuvõtte: “Hea inimene teab, et meil on üks elu ja see on habras.”

Edasi jutustab ta kookus vanamemmest, kes libedal poetrepil kepilt tuge otsib ja hästi astuda ei julge. “Kas vanatädi elu on kallis?” küsib tohter lastelt. “Jaa... Eiii...” hüütakse julgelt. Liiger ei ütle midagi, vaid jätkab: “See vanatädi on ainus, kes on jäänud toe­tama kahte last ja nende isa-ema, kes kaotasid töö.” Kas memme elu on kallis, kordab ta küsimust. Nüüd kostab vaid “jaa”. Iga elu on kallis, ütleb Liiger. Ka siis, kui see on teistmoodi või pealtnäha kehvem.

Liiger uurib: “Kas teate vanasõna, et õnnetus...” ja lapsed lõpetavad kooris: “Ei hüüa tulles!” Kiirabiarstid teavad, et vahel õnnetus lausa karjub, kuid keegi ei kuule. Küll aga kuuleb hea inimene. Liiger räägib lasteaialapsest, kes päästis ema elu. “Kas ta oli kangelane? Või Superman? Ei, ta oli sama vana nagu teie siin.”

Kord läks pere autoga poodi. Isa kinnitas turvavöö endal ja ema lapsel, ent ise istus niisama. “Emme, pane turvavöö kinni!” palus laps, aga ema vastas, et pood on lähedal. Siis laps lausa nõudis, et emme peab rihma kinni panema, sest lasteaias on nii õpetatud. Mispeale sai emme kurjaks, kuid kinnitas siiski rihma. Viis minutit hiljem sõitis kõrvalteelt neile auto sisse. Kui rihm polnuks kinni, oleks ema välja lennanud.

“Kas laps päästis ema elu?” uurib Liiger. Vastuseks on üksmeelne “jaa”.
“Kui te otsite kangelasi, võib neid leida igalt poolt,” tõdeb arst. “Peab ju tõesti olema julgust, et seista vastu oma vanemale. Aga ka teie võite olla kangelased. Tulete koju ja ema ütleb: “Võta mäng koomale, ma toon kohe kuuma supi!” ning haarab käterätiga potist. Teie näete seda, aga ühtlasi näete ka vennakest, kes roomab köögi põrandal. Ema teda tähele ei pane... Mida teeb hea inimene? Ta hüüab: “Ema, jää seisma!”, haarab venna ja tõstab ta eemale.” Nüüd saab kokkuvõttev lause selline: hea inimene on see, kes oskab ja julgeb õnnetusi ära hoida.

Aga kui õnnetus on juhtunud, mida teeb hea inimene? Lapsed oskavad juba vastata: “Aitab.” Et abistamist tuleb õppida, näitab Liiger mõned võtted ette. Näiteks, kuidas aidata ema, kes teeb köögis süüa, kuid astub siis korraga tuppa, käsi verine. Lapsed pakuvad, et tuleb panna plaaster või kinni siduda. Kuidas täpsemalt, saab näha tohtrilt. Seega: hea inimene oskab hädasolijat aidata ja õpib seda rõõmuga.
Üks tähtis reegel on veel. Arst küsib: “Kas olete tundnud, kuidas kõrv valutab? Kas valu on hea?” Vastus kõlab: “Ei!” Liiger soovitab mõelda korraks oma kõige suuremale valule ja kinnitab, et sama tunneb ka kiisu, keda on löödud. Kui lapsel on valus, läheb ta nutuga ema juurde, kes viib ta arstile. Aga kui kiisu on haiget saanud, põgeneb ta keldrisse ja sureb. “Kas selle valu on väiksem, kes ei oska nutta?” küsib arst. “Ei-ei,” ütlevad lapsed pisut vaiksemalt.

“Hea inimene ei tee kurja ka neile, kes ei oska rääkida,” võtab Liiger mõtte kokku ja koos korratakse kõik neli reeglit üle. “Kui te need laused meelde jätate ja nende järgi elate, kasvavad teist head inimesed,” on kiirabiarst kindel ning soovitab lastel veel samal päeval kodus midagi head teha. Näiteks kallistada emmet ja issit. Neil on ju ka raskel ajal vaja, et keegi kalli teeks.

Algus on kodus

Küllap on headuse koha pealt kõige rohkem öelda kodul. Ent millal hakkab laps tajuma head ja kurja? Kasvatusteadlane Inger Kraav räägib, et lapsel on juba varasest east arenenud empaatiavõime. Ta tajub, kui teisel on halb, olgugi et mõistusega veel seda ei hooma. Ta lihtsalt elab teisele kaasa ja vanemal tasub teda kiita. Kasvades mõistab laps juba paremini, et kui ta ütleb halvasti, on teisel valus, ja kui ta lööb, saab teine haiget.

Tundekasvatus algab lihtsatest asjadest. Kindlasti laps näeb ja jätab meelde oma vanemate tegusid. Ent ta ei märka mitte ainult tegevust, vaid ka sõnu, häälekõla, miimikat ja kõike muud, millest ilmneb ema-isa suhtumine maailma ja inimestesse. Nopin Kraavi jutust välja paar iva, millest on vähem räägitud.

• Kasuks tulevad ühised söögiajad perega, mil keegi ei pahanda ega vaata telerit, vaid räägitakse päeva jooksul tehtust ja nähtust. Laps kogeb, et koos on tore olla.
• Juba päris pisikesele võib lugeda raamatut ette, isegi kui ta algul eest minema putkab. Muidugi tuleb valida aeg, mil laps pole väga tegus, vaid poeb mõnusalt sülle. Raamatu puhul on hea, et selle sisu üle saab arutleda. Lapse reaktsioonist sõltuvalt võib vanem lõigu oma sõnadega ümber jutustada või küsimusi esitada. Kurvas kohas ema hääl värahtab või silmad lähevad niiskeks. Lapsele on suur elamus, kui ema sedasi kaasa elab.

On arvatud, et kui lapsega koos telerit vaadata ja selgitusi jagada, on sellest kasu. Ent mitte alati. Laps on televiisorit vaadates nii keskendunud, et vanema jutt ei pruugi temani jõuda. On ka selgunud, kui kahjulik on, kui vanem vaatab päevauudiseid või arstisaadet ja laps mängib kõrval. Vanemad arvavad, et laps ei näe ega kuule, sest on pühendunud mängule. Ometi võib tema mällu jääda mõni hirmutav pilt või lause – ja ta mõtleb sinna juurde terve loo. Kui lugedes saab lapsega läbi arutada kõik hea ja halvaga seotud teemad, siis teleri ees sama tehes ei jõua info lapsele pärale. Pildimuljed on lihtsalt nii eredad ja tempo nii jõuline, et laps ei jõua haarata tervikut.

Väärtustega kool

Aeg, mil vaid edust ja rahast räägiti, näib olevat möödas. Nii tegi ka Tartu Ülikooli eetikakeskus vastukaaluks iga-aastasele koolide edetabelile konkursi, kus lasteaiad ja koolid saavad hinnata oma väärtuskasvatust. Konkursil oli 200 osavõtjat ja mullu Tartus toimunud konverentsil anti üle auhinnad. Esimese rändkarika said Rocca al Mare kool Tallinnast ja Päikesejänku lasteaed Pärnust.

Rocca al Mare kooli õpilaste Ingel-Briti (13) ja Roos Lisette (10) ema Victoria Parmase meelest on koolis väärtuste kujunemisel tähtis see, et vanemad jagavad laste ja õpetajatega ühist vaimset ruumi. Nagu on öelnud kooli üks asutajaid Liivika Tärk: “See pole kool, kus vanem paneb hommikul lapse parkimisplatsil maha ja õhtul võtab peale.”

Seda muljet, et Rocca al Mare koolis vaid õilishinged käiksid, Victoria jätta ei taha. Lapsed on lapsed. Vahe on selles, et probleemidega tegeldakse enne, kui need suureks paisuvad, ning kõigile lähenetakse isiklikult. Ka arenguvestlused kannavad selles koolis perevestluse nime, sest koos on nii õpetaja, laps kui vanem(ad).

Victoria nendib, et laps ei jää rumalaks üheski koolis, ent on tore, kui kool õpetab ka teiste seas olemise tarkust. Kui aga küsida Ingel-Britilt, miks see kool talle meeldib, nimetab ta esmalt sõpru ja puhtust. Veel meeldib talle, et enamik õpetajaid ei karju ega tänita. “Algklassides arutasime tihti õpetajaga eluasju, sest ta oli vahetunni ajal kogu aeg klassis,” ütleb tüdruk.

Kas meile antakse andeks?

Meedias on 15 aastat räägitud, et kui majandusel läheb hästi, läheb ka inimesel hästi. Ent kas ikka läheb? Nii meie kui rahvusvahelised sotsiaaluuringud näitavad, et eesti rahvas väärtustab eelkõige maja, autot, karjääri. Kasvanud on põlvkond, kes teab, et nad pole mitte esimesel ega teisel, vaid neljandal-viiendal kohal maja, laenu, karjääri ja edu järel.

Teisitimõtlejaid on ka. Liiger räägib, et kolm aastat tagasi tänati üritusel “Eestimaa uhkus” neiut, kes tassis Pirital veest välja uppumisohus inimese. Teleusutluses küsis saatejuht: “Miks sa läksid päästma, oled ju alaealine? Kõrval seisis palju inimesi.” Ja tüdruk vastas, et neile esmaabikoolitusel õpetati, et nii ollaksegi inimene.

Kiirabisse tuuakse üha enam narkoüledoosiga, umbjoobes ja tigetigedaid noori. “Ma tean põhjust,” ütleb Liiger ja räägib nelja aasta tagusest kogemusest. “See oli uhke kool, kuhu mind esinema kutsuti, aga saalist vaatasid vastu tõrksad ja ülbed näod. Vahepeal mõtlesin, et aitab, rohkem ei räägi. Mu jutt ei puuduta kedagi.”

Poole aasta pärast palusid samad noored Liigeri oma näidendit vaatama. Kutsutud olid ka kõik lapsevanemad. Õpetajad, kartes, et rahvas ei mahu saali ära, jätsid tulemata. Liiger läks. Noored rääkisid oma elust: kes oli kaotanud tsunamis venna, kellel haigestus ema vähki. Juttu tuli ka narkootikumidest ja vägivallast.

Kõige ehmatavam oli aga 9. klassi tüdruku lugu sellest, kuidas ta ootab ema koju. Kogu päev on koolis läinud halvasti: ta saab kahe, sõimab õpetajat vanaks mõrraks ja virutab kaaslasele jalaga. Siis jõuab ta koju ja näeb enda ümber asju, palju ilusaid asju. Tüdruk saadab sõnumi: “Ema, ma tahan sinuga rääkida.”

Kell on kuus õhtul. Tüdruk teeb valmis kohvi ja salati. Paneb taldrikule saiakesed. Ema ei tule.
Kell on kaheksa, tüdruk kallab kohvi kraanikaussi, sest ema joob sel ajal teed.
Kell kümme viskab ta ära ka salati.
Kell on üksteist. Nüüd virutab ta asju vastu seina ja vihkab kõiki. Nutab. Ja vihkab taas.
Pool tundi enne südaööd sõidab õue uhke auto. Tüdruk ei teagi, kas virutada kinni oma toa uks või võtta emal kaela ümbert kinni ja kallistada.

Tegelikkus on teine. Tüdruk laval ütleb justkui iseendale: “Siis avad sa ukse... vaatad mulle mitte midagi nägevate silmadega otsa ja küsid: “Mis on, kas papp otsas?” Lükkad mind eemale ja ohkad: “Hommikuks on papp laual, aga jumala pärast, mine ära! Mul oli täna raske päev. Jäta mind ainult rahule!””

Siis astus tüdruk lava ette, vaatas Liige­rile otsa ja lausus eheda valuga: “Kus, kurat, te olete, kui ma teid vajan?” Sel hetkel hakkas Liiger nutma. Ja mitte ainult tüdruku pärast, vaid ka selle pärast, et saalis istus peale tema veel vaid kolm täiskasvanut. Nende seas lastekaitsetöötaja ja sotsiaal­pedagoog.

Hiljem on Liiger noorte ees esinedes tunnistanud: “Ma seisan teie ees ja mul on kohutavalt häbi. Võib-olla need, kes peaksid rohkem häbi tundma, ei tule teie käest vabandust paluma, aga mina tahan paluda andeks, et kui te meid vajasite, polnud meid teie kõrval. Andke andeks, kui te olite tunduvalt tagapool kui maja liising. Andke meile andeks ja ärge tehke meile seda tagasi.”
Ju on masuaeg võimalus patukahetsuseks, selleks, et näha südamega, mis tähtis.

***

Kus ja kuidas siis kujuneb mõõdupuu, mis aitab meil otsustada, mis on vale ja mis õige? Kodus, koolis, lasteaias? Enda kannatuste või hoopis teiste valu kaudu? Kui hoolime ja tunneme, et meist hoolitakse? Aga ehk on tõde hoopis lihtsam. Ehk juurduvad väärtused kõige paremini siis, kui laps teab, et tema vanemad on alati olemas. Valmis kallistama, lohutama ja eluküsimustele vastama. Armastuse ja südamega.

Justkui sõbrad omavahel

Tartu Ülikooli eetikakeskuse korraldatud väärtus­kasvatuse konkursil sai esimese rändkarika Rocca al Mare kool. Näitena väärtuskasvatusest toob lapsevanem Victoria Parmas välja suhted kodu ja kooli vahel. Näiteks selle, et omavahel saadi tuttavaks juba enne 1. septembrit, kui klassijuhataja emad-isad koos lastega piknikule kutsus. Samuti õpetajate kombe suhelda vanematega üsna tihedalt meili teel. E-kiri läheb teele ka siis, kui on midagi head öelda. Victoria toob näite tänukirjast, mis pole haruldane.

Eelmisel nädalal oli meil paar toredat üritust. Kui juba haigla garderoobitädid ütlevad laste kohta hästi, siis… ongi kõik väga hästi :))

Pärast tutvumiskäiku lapsevanema töökohta haiglasse kirjutasid lapsed, mis neile meelde jäi. Kusjuures pea kõik olid üles tähendanud ka head soovid ja tänu.

Alati, kui ma haiglas olen käinud, on igav passida, aga täna oli vapšee vinge päev. Seal olid vinged terasest seinad, põnevad korrused ja suur lift. Vaatasime ka päris verist filmi, aga noh, saime jälle rohkem teada.
AITÄH, ONU LEONHARD! AITÄH, ONU MARGUS!
SOOVIN TEILE EDU!