Kuidas kasvatada andekust?

Oliver Tennisberg (9) osales eelmisel õppe­aastal vabariiklikul matemaatikavõistlusel “Kuubik” ja sai üldarvestuses 2. koha. Tähelepanu väärib fakt, et oma vanuserühma tublide seas oli ta noorim. Esikoha kaotas toona 2. klassis õppiv poiss 5. klassi õpilasele. Oliveri vanem vend Toomas (11) oli samal ajal Eesti parim matemaatikavõistlusel “Känguru”, noppides maksimumpunktid 5.–6. klasside rühmas, õppides ise tollal veel 5. klassis.

Poiste isa Targo Tennisberg (33) jääb poegade sünnipäraste matemaatiliste võimete kiitmisel tagasihoidlikuks. Põhjust geene kahtlustada samas oleks – Targo ise oli samuti olümpiaadidel auhinnatud noormatemaatik, lõpetas keskkooli kuldmedaliga ja ülikooli cum laude ning tegutseb nüüd tootejuhina Baltimaade suurimas IT-firmas Nortal.

“Mina ütlen, et asi pole andekuses, vaid töös,” jääb aga isa endale kindlaks. “Muidugi ei saa lastelt nõuda sellist tööd nagu suurtelt, ent nende loomupärast energiat saad õiges suunas ikka juhtida. Kui tegeled lastega ja pöörad neile tähelepanu, näed juba päris väikse pealt, millised jooned on temas olemas, ja saad vajaliku juurde panna.”

Kuidas siis ikkagi märgata, mis alal võib laps andekas olla, ja kuidas toetada tema arengut nii, et eeldused korralikult välja kujuneksid ja huvist oskused kasvaksid?

Andekuse kolm komponenti

Tänapäeval on loobutud ideest, et andekus võrdub pelgalt kõrge vaimse võimekuse ehk IQga. Tartu Ülikooli teaduskooli direktor Viire Sepp, kes on oma töös pühendunud andekatele lastele, ütleb, et nüüdisaegse definitsiooni järgi moodustab andekuse kolmene kompleks:
• kõrged võimed,
• loovus,
• motivatsioon.

Võimed võivad avalduda kas üldise vaimse võimekusena või eriandekusena, näiteks muusikas. “Kusjuures me ei saa rääkida andekusest vaid eelduste tasemel,” täpsustab ta. “Kui pole tööd, pühendumist, motivatsiooni, siis eeldused ei realiseeru. Ja loovuse sissetoomine on nüüdisaegse andekuse kontseptsiooni põhialuseid.”

Kuna üliheade eeldustega inimesi arvatakse maailmas olevat vaid 2–5%, pole kuigi tõenäoline avastada oma laste­toast suur geenius. Parem on jälgida teisi andekuse komponente.
Viire Sepa kolleegi, teaduskooli uuringute assistendi Viktoria Neborjakina sõnul võib ühel lapsel varem välja kujuneda üks andekuse komponent, teisel teine.

“Laps võib mõne teema vastu ilmutada suurt uudishimu ja järjekindlust, kuigi erilisi võimeid tal ei paista. Siis on tal hästi arenenud motivatsioon,” selgitab ta. “Või pole ta eriti lugemishuviline, kuid on see-eest erksa silmaga – siis on tal loovus varakult ilmnenud. Motivatsioon ja loovus kompenseerivad loomupäraste eelduste puudujääke ja määravad, mis alal hakkab laps end arendama.”

Indikaatoriks on huvi

Viire soovitab lapsevanemal põngerja tugevuste otsimisel lähtuda sellest, mille vastu laps huvi tunneb ja mis tal silma särama paneb. “Võimete esimene indikaator on lapse huvi,” viitab ta. Kuid mitte ainult – järeldusi lapse andekuse kohta võib teha ka tema käitumist jälgides. “Kohandasime hiljuti lõppenud Euroopa Liidu Sotsiaalfondi toetatud projekti raames Eesti oludele lapse käitumise skaala, mis on ülal ka meie kodulehel. Selle abil on õpetajal ja vanemal võimalik lapse andekust hinnata,” soovitab Viire.

Targo pani varakult tähele poegade nokitsejaloomust. “Mõlemad olid introvertsed tüübid,” mäletab ta, “nad võisid lõputult proovida, kuni soovitu välja tuli. Näiteks kui Oliver hakkas kolmesena tähti maalima ja tähekuju välja ei tulnud, võis ta seda sada korda uuesti teha, kuni sai perfektse tähe. Ind on temas endas olemas. Lisaks asjad, mida mina olen neile õpetanud. Eelkõige matemaatikat. Aga see käib kõige, mitte ainult matemaatika kohta – kui mõistlikult õpetada, on igale lapsele võimalik teema selgeks teha.”

Seega olid ajaks, kui poisid kooli läksid, neil aritmeetika põhialused käpas. Vanemad olid neid suunanud ka osa võtma pranglimisvõistlustest, sest Targo teab hinnata parajate proovikivide tähtsust.

Ande varjus õpiraskused

Paraku on Eestis üldteada, et suure õpimotivatsiooniga kooli läinud lapsed kipuvad kiiresti huvi kaotama. Võib-olla saaks seda kadu vältida, kui lähtuda Viire Sepa kinnitusest, et võimekate vajadused erinevad keskmise lapse vajadustest?

Alasooritajaid ehk nähtust “võimeid on, aga tulemust mitte” on uuringute järgi koolis 30%. Põhjused arvatakse peituvat ühtlustatud õppekavas ja loovuse pärssimises, aga ka konfliktides õpetajaga. Ka on võimalikud kombinatsioonid andekus + õpiraskus, näiteks düsgraafia koos silmapaistvate matemaatiliste võimetega. Andekus kompenseerib õpiraskust, nii saab laps keskmisel tasemel hakkama. Paraku jäävad nõnda märkamata nii õpiraskus kui ka andekus ja loomata eeldused õnnelikuks eluks.

Andekad lapsed ei pruugi olla musterkäitujad. Koolis tekitab raskusi ka see, et nad ei talu distsipliini ega drilli; nad tahavad teha ainult seda, mis neid huvitab. “Kuigi ka andekas peab harjuma mõttega, et elus on vaja pingutada, võiks õpetaja teha järeleandmisi, kui lapsel on ülesande tüüplahenduskäik selge. Andekas ei vaja nii palju drilli,” noogutab Viktoria.

Miks siis õpetaja, kel võiks ju olla kogemusi eri tasemel lastega, ei märka nende võimeid ega aita neil areneda? Viktoria põhjendab: “Tegelikult õpetaja kindlasti näeb, kui mõni on teistmoodi. Kui laps järjekindlalt piire katsetab, võiks õpetaja esimene mõte olla, et ehk laps pole halvasti kasvatatud, vaid hoopis andekas. Aga õpetajal on kergem töötada grupiga, kus kõik on ühtemoodi, ja nii püüavad paljud õpetajad lapse käitumist lihtsalt maha suruda.”

Samas on ka seadusest tulenevalt kohustus koolis andekaid märgata ja toetada. Seega õpetaja vastutab selle eest, et andekust ei tembeldataks käitumishäireks.

Igaühele vajaduste järgi

Paraku kasutatakse meie koolides andekate õpetamisel normist erinevaid võimalusi minimaalselt. Sellise järelduseni jõudsid teaduskooli tegijad oma hiljutises uuringus. “Õpetajad küll mõtlevad uutele võimalustele, ent kasutavad ikkagi vanu võtteid ja hoiakuid. Näiteks on individuaalse õppekava koostamist andekatele pruukinud vaid 3% koolidest!” esitleb Viire Sepp tulemusi. “Kõige tähtsam siinjuures ongi õpetaja andekus – kuivõrd ta leiab vahendeid andeka toetamiseks.”

Mis lahendusi pakub siis teaduskooli rahvas tavakoolile, et andekal lapsel igav ei hakkaks?
• Varasem kooliminek või kohe 2. klassi lubamine.
• Ekstra selle lapse huvi õhutavate tekstidega ülesannete andmine.
• Võimalus külastada teatud ainetes kõrgema kooliastme tunde.
• Kui teema selge, siis ainetunnis või ainetunni asemel muu tööga tegelda lubamine.
• Tasemegruppide moodustamine.
• Õpilasele mentori – inimese, kes usub ja innustab – määramine.
• Koduõpe.
• Võimalus ühendada mittefor­maal­ne ja formaalne haridus. Miks ei või muusikakoolis käiv laps kooli laulmishinde sealt kätte saada ja muusikatunni ajal hoopis näiteks keemiaga tegelda?
Viktoria julgustab lapsevanemaid vastutust võtma. “Ma usun, et kui vanemad hakkavad nõudma, et nende laps saaks koolist seda, mida ta vajab, hakkavad koolid tegutsema,” õhutab ta. Seda enam, et mõnel eelmainitud moel last toetada ei ole ju mingi kosmoseteadus ega nõua lisaraha.

Kodu hoiab enesehinnangut

Loomulikult ei saa kogu vastutust andeka arendamise eest koolile lükata. Vanemate osa on olla esimene suunaja ja märkaja. “Andekas laps suudab ise väga palju, aga mõne impulsi peab ta saama kodust,” väidab Viktoria. “Vanemate osa on innustada ja tunnustada, samuti ette anda mõni raamat või muu allikas, mis huvi pakkuva teemaga haakub.”

Ning muidugi on vanemate osa sisendada ämbrite kaupa enese­usku – andekad lapsed kipuvad olema ka tundliku hingega. Võib ju küsida, kas andekale lapsele ikka peaks nii palju tähelepanu pöörama. Jah, sest kuigi kaasasündinud võimed ei hääbu, ei saa nad keskkonna toetuseta ka välja areneda. Keskeas avastatud muusikaanne lubab küll kodus viiulit mängides meeleolu luua, kuid Paganini sinus jääb õitsele puhkemata.

Kaotab ka ühiskond. Selle asemel et kasvaks andekas tarkvaraarendaja, kes annab panuse maailmas kõige kiiremini arenevasse majandusharru, infotehnoloogiasse, saame keskpärase autotehniku või kutsumuseta täiskasvanu. “Tehnoloogilise innovatsiooni valdkond areneb praegu kiiremini kui kunagi varem. Piiranguks pole enam tehnoloogia või ideede puudus, vaid kvalifitseeritud inimeste olemasolu, kes suudaks ideid ellu viia,” kirjutab Targo Tennisberg oma blogis.

Nii et tasub laste andeid avastada, neid toetada-tunnustada ja nõuda koolilt just oma lapsele sobivat õpet. Toomasel ja Oliveril on hästi läinud: nende isa on neid ise rajaotsale aidanud. Lisaks näeb Targo silme ees suurt plaani, nii et Toomase praeguse ambitsiooni peale – teha tulevikus IT-firma, mis hakkab arvutimänge tootma – võib isa teadjalt pead noogutada. Võimalusi, kuhu oma targalt arendatud huvi tulevikus suunata, on maailmas ju lugematult palju!
Täida “Andeka lapse omaduste hinnanguline test”, vaata andekuse ja lapse toetamise kohta ning tutvu kursustega TÜ teaduskooli kodu­lehel www.teaduskool.ut.ee.

Tunnusta pingutust, mitte andekust!

Kätlin Konstabel, psühholoog

On välja pakutud mitmeid vanuseid, millal anded ilmnevad. Sageli viidatakse, et muusikalised anded on juba mudilastel näha. Kuid iga laps on erinev ja anne vajab avaldumiseks alati soodsat keskkonda.

Kõige olulisem on panna last tähele kui eraldi isiksust, julgustada teda ja pakkuda prooviks tegevusi, kus on vaja kasutada mitmeid võimeid. Siin on kavalaks nipiks maailma­kuulsa psühholoogi Carol Dwecki soovitus: kiida last pingutuse ja usinuse eest ning ära rõhuta, et ta on sünnipäraselt andekas. Muidu võib laps hakata arvama, et kõik tuleb nagunii kergelt kätte.
Kuna lapsed veedavad suure osa päevast lasteaias või koolis, tasub kindlasti rääkida ka õpetajaga, kes näeb last kõige rohkem. Küllap oskab ta öelda, milliseid võimeid on tema lapsel märganud või kuidas on lood motivatsiooniga. Ka lapse huviringi suunamine on hea mõte.

Samas on lapses mõnd annet märganud vanem alati dilemma ees: kas arendada üht annet maksimaalselt või arendada last ühtlasemalt? Ühest soovitust siin anda ei saa. Kindlasti aga peaks vanem meeles pidama, et ka väga andekas laps peab suutma teistega suhelda, tal võiks olla sõpru. Muidu on tulemuseks küll andekas, aga õnnetu laps.