Kuidas oma algklassilaps iseseisvalt õppima õpetada
"Koduseid ülesandeid lapsega tehes võiks vanem kõrval olla ja jälgida. Vajadusel õige lehekülje, sõna või lause juurde suunata ja siis lasta ise pusida", soovitavad Tallinna Kuristiku gümnaasiumi algklassiõpetajad Viia Hang ja Külli Ratassepp.
Reeglina 1. klassis kodutöid palju ei anta. „Tegeldakse tööharjumuste kujundamisega: tehakse palju kirjatehnikat, harjutatakse lugemisvilumust, arendatakse mõtlemist, püsivust. Väga tavaline on, et koduseks tööks jääb see, mis klassis pooleli jäi (kirjatehnika tähtede kirjutamine, klassis selgitatud matemaatikaülesanded, pildi joonistamine vms),” kirjeldab Tallinna Kuristiku gümnaasiumi 3.a klassi õpetaja Külli Ratassepp.
„Isegi koolikoti kokku panemine on täitsa omaette teema. Algul tuleb kindlasti aidata lapsel eelmisel õhtul tunniplaani järgi asju pakkida,” juhendab Ratassepp, et lapse asjadele võiks nime peale kirjutada nagu lasteaiaski.
Suuna ja lase lapsel ise pusida
Alles koolitee alguses peaks vanem last koduste tööde tegemisel aitama. „Mina alustasin oma lastega alguses nii, et istusin nende kõrval ja proovisin suunata. Õpetasin neid süsteemi looma: kõigepealt vaata päevikust õppimised, lõpuks kontrolli vihikud-töövihikud üle,” meenutab Tallinna Kuristiku gümnaasiumi 4.b klassi õpetaja ja kolme lapse ema Viia Hang isiklikku kogemust.
„Õpetajana soovitan alguses laste kõrval olla ja jälgida. Vajadusel õige lehekülje, sõna või lause juurde suunata ja lasta ise pusida. Vanemad kipuvad vahel ülesandeid ise ära tegema või vastuseid ette ütlema. See on küll lapsele karuteene.”
Teema arusaadavamaks muutmiseks võib tuua näiteid lapsele tuttavatest asjadest — näiteks korrutada ja jagada kommidega. „Kui laps suudab matemaatikas tekstülesande oma sõnadega ringi jutustada, saab ta sellest lihtsamini aru. Tähtis on julgustada, et oskad küll, mõtle rahulikult. Siin ei tohiks vanem kannatust kaotada ja kurjustama või tänitama hakata. Nii läheb laps „lukku” ja igasugune eneseusk kaob sootuks,” õpetab Hang.
Lugemine ja kirjatehnika — 1. klassi põhitöö
„Soovitan vanematel oma laste lugemist kuulata, 1. klassi laps peab kodus lugema häälega. Ainult klassis lugemisest ei piisa. Minu kolm last lugesid meile oma palad alati ette, kahekõnesid tegime koos ja see oli vahva,” räägib Viia Hang.
Külli Ratassepa sõnul võiks laps suuta vastata ka mõnele sisulisele küsimusele. „Harvad ei ole juhused, kus laps loeb mehaaniliselt teksti, sisuline pool jääb aga segaseks. Ja las ta paneb pärast ise hinde, kuidas tal enda meelest välja tuli. Siis ta õpib ennast analüüsima,” soovitab Ratassepp.
„Teine tõsine harjutamine 1. klassis on kirjatehnika. Lapse peenmotoorika alles areneb ja järsku peab ta suutma käekirja joonte vahele suruda, tegema tähti korrapäraselt. Eks siis vahel, kui asi ikka väga käest ära läheb, tuleb kustukumm appi võtta ja paluda vähemalt mingi osa uuesti teha. Lapsed on käeliselt erinevad. Kui laps on ikka pingutanud ja veidigi paremini suutnud kui tavapäraselt, siis kiidan klassis kohe mõnuga. Uskuge, ta püüab järgmine kord veel paremini.”
Alates 3. klassist piisab kontrollimisest
Viia Hangi sõnul sõltub õpilasest kuidas ja kui palju koduseid töid kontrollida. „On väga iseseisvaid õpilasi, kes ei vaja mingit tuge või kontrolli. On ka neid, kes enne töödega ei alustagi, kui vanem temaga koos laua taha istub. 2.-3. klassis võiks vanem ikka pisteliselt õpilase tegemisi kontrollida. Ka neid, kes kõigega ise hakkama saavad. See annab lapsele kindlust juurde ja hea on ju teada, et vanemad hoolivad ja kiidavad. 3. klass on küll juba nii tubli, et nüüd võiks vanem piirduda tehtud tööde üle vaatamisega. Selles vanuses võiks laps juba osata ja tahta iseseisvalt õppida,” ütleb Hang, et küsimusi tekib ikka.
„Mida klass edasi, seda iseseisvamaks laps muutub ja seda väiksemaks muutub kontrollimise vajadus. Siiski ei peaks vanem sellest päris loobuma. Kuni viienda klassini võiks kord nädalas lapse vihikutele pilgu peale heita,” sõnab Hang.
„Kui kodused tööd üle kontrollite, siis vigade märkamisel võiks anda lapsele vihje, et vaata, siia on viga sisse tulnud, kas leiad üles,” soovitab Külli Ratassepp.
Jälgima peab ka, et laps koolitöid tehes neile keskenduks. „Vahel tuleb ette, et lapsevanem ütleb: laps õpib kodus nii kaua, kuidas nii palju õppida antakse,” räägib Ratassepp. „Aga kui täpsemalt uurida, selgub, et ta istub küll laua taga, aga unistab seal või värvib vildikatega küüsi. Siis tuleks teha jupi kaupa, vahele puhkepausid. Las seletab oma sõnadega töökäsu vanemale ära, mida teha tuleb. Vanem saab küsimustega suunata. Ja raskuse ilmnemisel, las laps selgitab, mis koht see täpselt on, millest ta aru ei saa. See „ma ei oska” on teinekord lihtsalt kergema vastupanu teed minek,” tõdeb Ratassepp. „Keskendumise ja tähelepanu harjutamiseks on väga hea pranglimine (peastarvutamine internetis Miksikese lehel — toim). Proovige! Lastele see tavaliselt väga meeldib.”
Leia aega laps ära kuulata
Oluline on, et algklassiõpilasel tekiks ja säiliks õpimotivatsioon. „Kindlasti on midagi, mille eest last kiita saab. Kuldne reegel on, et alusta alati positiivsega, siis räägime vigadest ja lõppu leiame veel midagi head, mille eest pai teha. Lapsele peab jääma hea tunne. Algklassides pannakse alus edasistele tööharjumustele ja tekitatakse positiivne hoiak töö suhtes,” seletab Ratassepp.
Osa lapse koolitöödes toetamisest on ka lihtsalt tema päevamuljete kuulamisel. „Leidke aega oma lapsele päeva lõpus silma vaadata ja küsida, kuidas tal koolis läks. Ja siis ka kuulata, mida ta räägib. Me kõik oleme õhtul väsinud, aga kui tahame, et laps tunnetaks kodu tuge, siis need veerand tundi leiame ju ikka.”
Allikas: Naisteka arhiiv
