Laps (11) matemaatika koduseid töid tehes: “Kaks ülesannet on tehtud, kolmas veel... Ma ei taha seda kolmandat teha!”
Vanem: “See kolmas ülesanne üldse ei kisu end tegema?”
Laps: “Ei kisu jah. Käsi on natuke väsinud.” Raputab korraks kätt ja hakkab kolmandat ülesannet tegema.
Mõni mure on suuremat sorti.
Laps (10) koolikotti pakkides: “Ma ei taha kehalise tundi minna!” Viskab kehalise asjad nurka.
Vanem: “Paistab, et sulle ei meeldi kehalisse minna.”
Laps: “Ei meeldi jah!”
Vanem: “Nii et kehalises pole tore.”
Laps: “Ma ei lähe sinna!”
Vanem: “Mhmh. Ma näen, et see on sul päris tõsine asi.”
Laps peab pika ja mossis pausi.
Vanem: “Räägi veel...”
Laps: “Ma ei tea...”
Vanem: “...kui sa tahad...”
Laps: “Me peame kehalises mööda saali jooksma ja siis teised jooksevad kõik koos ja mina ei taha seal nügida.”
Vanem: “Mhmh, nii.”
Laps: “Ei no siis Tõnis ütleb, et ma jooksen kuidagi imelikult ja et mul on roosade triipudega tossud.”
Vanem: “Ahah. Et siis Tõnis ütleb nii.”
Laps peab pika pausi.
Vanem: “Nii, mis me siis nüüd teeme?”
Laps: “Ei, ma ei lähe sinna rohkem!”
Vanem: “See on ju üks variant. Võib, ma aitan sul mõelda, kas on võimalik veel mõnd varianti kaaluda?”
Mõni mure on kohe päris suur.
Laps (11, õnnetult): “Elu on mõttetu!”
Vanem: “Hm... ah et sulle tundub, et elul pole mõtet.”
Laps: “Jah. No vähemalt kool on küll mõttetu!”
Vanem: “Kool ei meeldi sulle kohe eriti.”
Laps (pärast pikka pausi): “Igatahes matemaatikaõpetaja on küll täiesti mõttetu!”
Need kolm dialoogi sarnanevad üksteisega ühe asjaolu poolest: vanem peegeldab lapsele tagasi seda, mida ta kuulis. Edasijõudnumad oskavad peegeldada lapse sõnade taga olevaid tundeid. Kes seda veel ei valda, sõnastab lapse öeldut ümber või ütleb lihtsalt “mhmh”.
Jah, võib ju öelda, et need dialoogid ei viinud kuhugi (kui ehk esimene välja arvata). Kuid sellist, esmapilgul tulemuseta jäävat vestlust pidades saavutab vanem kõige tähtsama: laps näeb, et tema ja ta tunded on aktsepteeritud, et ta on väärtuslik. See jällegi julgustab teda oma mõtetega edasi liikuma ja leidma oma muredele ise lahendusi.
Kuulamine ja tunnete peegeldamine on dr Thomas Gordoni lastevanemate efektiivsuse treeningu üks nurgakivi. Gordoni suhtlemisõpetus on Eestis tuntud juba üle 10 aasta. Suuremates linnades toimuvad ka vanemate koolitused.
Lapse mure on lapse lahendada
Gordoni perekooli koolitaja Anti Einpauli sõnul peavad selleks, et saaksime last ta mures tõeliselt aidata, olema täidetud kõigile jõukohased eeldused. Esiteks peab käsitlema last kui eraldiseisvat inimest. Ehk siis me ei saa tema eest lahendada ta probleeme, kuid me saame olla abiks.
“Jah, meil on kalduvus lahendada probleeme laste eest,” möönab Anti. “Kuidas seda siis mitte teha – me oskame seda hästi ja need on ju meie lapsed!” Teatud piirini on see mõistetav, kuni probleemid on suured ja lapsed väikesed. Kaheaastast ei saa saata endale ise kartuleid praadima, kui tal on kõht tühi. Ent kui 18aastane seisab külmkapi kõrval ja ootab, et teda toidetaks, on see juba kummaline.
Anti rõhutab, et mida väiksemast peast on laps õppinud nägema, millised on tema võimed oma murega toimetulekul, seda suuremaid väljakutseid söandab ta kasvades vastu võtta. Vanema asi on hinnata, milline väljakutse on lapsele jõukohane. Kahene saab julgustavas keskkonnas hakkama legotorni ladumisega, kuuene valib ise riided ja kümnene võib kodupoes piima järel käia.
Teiseks peab vanemal olema tegelik tahe aidata lapsel endal lahenduseni jõuda, mitte vaid lahendusi välja pakkuda ja mure lihtsalt kaelast ära saada.
“Meie oma elukogemuse najal kujutame üsna selgelt ette, kuidas olukorda lahendada,” kirjeldab Anti, “aga kokkuvõttes pole sellest abi. Lahenduse väljapakkumine võib hetkeks võtta ära probleemi teravuse, kuid ei pruugi olla lapsele sobiv valik. See tekitab segadust ja vahel isegi vastupanu – mis te topite oma lahendusi, te pole ju üldse arugi saanud, mis mulle muret teeb. Pealegi ei arenda see lapse võimet oma probleemidega elus iseseisvalt toime tulla.”
Kolmandaks on aitajal vaja empaatiat, aega – mida võib kuluda palju rohkem, kui algul arvata oskasid – ja tahet aktsepteerida last sellisena, nagu ta on. Viimane hoiak nõuab kõva harjutamist, eriti siis, kui laps teeb midagi meie meelest täiesti sobimatut. Meil ei õnnestu last aidata, kui me peame tema tegevust endale vastuvõetamatuks.
Kuidas ikkagi aidata?
Kui vaadata nimekirja tegevustest, mida Gordon liigitab lapse mure korral suhtlemistõkete hulka, tekib küsimus, mida vaene vanem üldse öelda või teha saab. Gordoni vastus sellele kõlab: toetage last teda aktiivselt kuulates. Aktiivsest kuulamisest saab aimu loo alguse dialooge üle lugedes. Aga toetamist saab alustada ka lihtsamalt.
“Vahel jõutakse piisavalt heade tulemusteni ka siis, kui lapse jaoks aega võetakse, talle pühendutakse ja vaikides kohal ollakse,” ütleb Anti ja soovitab: “Väljendage oma kehakeelega valmisolekut suhelda. Ja kui märkate lapse valmisolekut rääkida, kasutage sobival määral kinnitusi. Nendeks on peanoogutused, “mhmh” ja “ahah” – vastused, mida me ikka anname, näitamaks, et kuulame teist.”
Edasi tulevad nn ukseavajad. Need on laused, mida saab öelda, kui näed, et teine on valmis rääkima, ent vajab veel pisut julgustust. Näiteks: “Kuidas sa seda mõtlesid?” või “Jah, ma kuulan.”
Veel edasi tuleb mängu kõige tõhusam abimees – aktiivne kuulamine.
Anti julgustab seda proovima. “Jah, meie kultuuris pole kombeks kuulata,” arutab ta. “Sageli on nii, et kuni teine räägib, seni ma mõtlen, mida järgmiseks öelda. Oma mõtete summutamine on tihti suur väljakutse. Aktiivne kuulamine seevastu tähendab, et abistaja kuulab ainult kaaslase mõtteid ja tundeid. Hetkel, kui ta hakkab ise tegema oletusi, jagama nõu, mõtlema oma mõtteid, läheb ta rääkija lainelt ära ega ole enam abiks.”
Ei tasu loota, et niipea kui vanem on avastanud aktiivse kuulamise, hakkavad lapsed talle soravalt oma muresid kurtma. Tõsi, vahel tuleb see üllatavalt kergesti. Kui oleme last seni ümbritsenud suhtlemistõketega ja probleeme lahendanud tema eest, võib aga ümberhäälestumine olla pikk protsess.
“Võti ongi selles, et laps peab tundma, et ta on turvalises tsoonis ja teda aktsepteeritakse nii, nagu ta on,” kinnitab Anti. “Siis saab ta kõige parema võimaluse leida oma probleemile selline lahendus, millega ta ise pärast rahul on.”
Aga kui ta ei räägi?
Tüüpiline juhtum – vanem näeb, et last häirib miski, aga katsetele sellest juttu teha pomiseb laps vastu jonnaka: “Midagi pole lahti” või “Ma ei tea.” Mida siis kuulata, kui midagi kuulata ei ole?
Vahel polegi muud teha kui vaikides kohal olla. Anti viitab abistamise eeldustele: “Kui laps ei räägi ja katsed teda aidata ei kanna vilja, siis, soovides tõeliselt abiks olla, jääb üle vaid seda aktsepteerida. Ma ei saa sundida kedagi elama õnnelikumat, teistsugust elu, isegi kui see on mu oma laps. Ma saan olla toeks juhul, kui ta on nõus mu abi vastu võtma.”
Sellele on võimalik kaasa aidata, leides asju, mida koos teha. Või öeldes: ma saan aru, et praegu pole mugav rääkida, aga ma olen valmis seda mõni teine kord uuesti proovima.
Koolitaja tõdeb: “Tuleb leppida sellegagi, kui saite täna kas või meetri võrra teineteisele lähemal istuda. Vägisi olukorda ei muuda. Hetkest, mil vanem hakkab tegema etteheiteid või jagama hinnanguid, kaugeneb laps taas ja rääkimist pole lootagi. Raskematel juhtudel on toetamiseks vaja spetsialisti abi.”
Ehk kõlab soovitus lapse tegusid ja probleeme aktsepteerida liiga jõuetuks tegevalt vanemale, kes on harjunud, et midagi saab alati ette võtta?
“Jah, seda on kindlasti raske pealt vaadata, kuidas inimesed püüavad oma vigadest õppida,” nõustub Anti. “Ometi on see vältimatu ning parim, mida me lastele nende murede puhul teha võime, on kuulata, nende valikuid aktsepteerida ja uskuda, et nad saavad hakkama.”
Mis juhtub aga siis, kui lapse mure hakkab muutuma ka lapsevanema mureks? Või kui lapse käitumine on vanemale vastuvõetamatu? Sel juhul soovitab Gordon mina-sõnumeid ja
nn võitja-võitja meetodit. Neist lähemalt mainumbris.
12 suhtlemistõket
Need reaktsioonid pole probleemideta olukorras alati suhtlustõkked, vaid kuuluvad pigem vestluse loomuliku käigu juurde. Kuid probleemses olukorras muutuvad need tõketeks, mis külvavad usaldamatust või trotsi.
1. Käsutamine, juhtimine. “Emaga nii ei räägita!”
2. Hoiatamine, manitsemine, ähvardamine. “Kui sa veel nii ütled, kaeban isale!”
3. Korrale kutsumine, moraali lugemine. “Lõpeta oma lollused!”
4. Nõu andmine, lahenduste pakkumine. “Mine kutsu sõbrad siis ise mängima!”
5. Loengu pidamine, õpetamine. “Lapsed peavad õppima tegema ka seda, mis ei meeldi.”
6. Hinnangu andmine, süüdistamine. “See oli küll rumal jutt.”
7. Kiitmine, nõustumine. “Tubli!”
8. Sildistamine, naeruvääristamine. “Sa käitud nagu metslane.”
9. Tõlgendamine, analüüsimine. “Tegelikult sa ise ka ei usu seda.”
10. Rahustamine, lohutamine. “Ära muretse, kõik saab korda.”
11. Uurimine, küsitlemine. “Millal sa hakkasid nii tundma?”
12. Teema vahetamine, naljatamine. “Ah, jäta nüüd, räägime parem millestki rõõmsamast!”
Thomas Gordon ja tema raamatud
Gordon on tuntud kui suhtlemisoskuste ja konfliktilahendusmeetodite õpetamise algataja. Psühholoogina töötades tõdes ta, et inimesed ei vaja niivõrd psühhoteraapiat kui teadmisi tõhusast suhtlusest. Nii sündiski Gordoni meetod.
Thomas Gordoni raamatud “Tark lapsevanem” ja “Millist last tahate teie?” on tõlgitud ka eesti keelde (kirjastus Väike Vanker, sari “Pere ja Kodu raamat”).
Infot nõustamise ja Gordoni koolituste kohta leiab perekeskuse Sina ja Mina kodulehelt www.sinamina.ee.
