Tänu poja ja ema muusikatundidele tuli koju ka klaver. Poissi pilli taha sundima ei pea. Talle meeldib harjutada. “Avastasin selle meetodi tänu sõbrannale, kelle laps niimoodi muusikat õppis. See tundus rahulik ja omas tempos õpe,” selgitab ema Riina.

Armin lisab, et tema kavatseb saada džässpianistiks, ja ehitusinseneriks muidugi ka. “Iga päev, kui aega on, harjutan,” teatab ta. “Nii ongi,” muigab ema, “harjutame siis, kui aega on.” Armin laulab ka kooris ning on klaveripaladega kooli kontsertidel üles astunud.

Perekondlik pilliõpe

Suzuki õpe on nagu kolmnurk, kus vanema loodud kodune õpikeskkond ja selles toimuv pole sugugi vähem tähtsad kui see, mis leiab aset tunnis.
Üllataval kombel hakkas klaveriõppe vastu huvi tundma ka Armini noorem vend Andreas (7), keda pillimäng algul täiesti külmaks jättis. Kord kevadel, kuueaastasena, küsis ta, kas on juba lootusetult hilja pihta hakata. Venna tunnid mõjusid nii inspireerivalt.

Nüüd käivad Rocca al Mare kooli poisid Armin ja Andreas kord nädalas koos emaga Janne Vasseri klaveritunnis. Tunni algul nad kummardavad, teevad rütmiharjutusi ja käteplakse, sirutavad ja painutavad. Et ka keha muusikatundi jõuaks.

Esmalt mängib noorem vend ja kui õpetaja täheldab väsimise märke, saab klaveri enda valdusse vanem. Lõpus on väike kontsert koos kummarduse ja aplausiga.

“Vale helistik,” ütleb korraga noorem vend, kes vanema esinemise ajal rahulikult joonistavat näis. “Selles helistikus võib ka,” ütleb õpetaja Vasser.
Tundub, et üle kolme aasta klaverit harjutanud Armin võib neid lugusid mängida ka trikkidega ehk ühe käega või nii, et üks käsi on pea peal. Vahepeal lastakse tal tooli ümber ring teha, kuni üks heli kõlab.

Kirja pandud noote klaveril pole. Need tulevad kasutusele alles siis, kui lastel on muusika tegemine kuulmise järgi selge. Küll aga on poistel noodivihikute asemel tavalised vihikud, kuhu õpetaja kordaläinud päeva tähistuseks kleepeka paneb.

Kuulata on ka vaja

Õpetaja Janne Vasser on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveri erialal ning täiendanud end Leideni Ülikoolis lastepsühholoogias. Lisaks on ta läbinud Suzuki õpetajate I taseme koolituse Soomes vastavalt ESA (European Suzuki Association) reeglitele ja jätkab õpinguid.

Eestis õpetatakse Suzuki meetodil klaverit, viiulit ja kontrabassi. Meetodi töötas välja Jaapani viiuldaja ja pedagoog Shinichi Suzuki (1898–1998), kes avastas, et nii nagu kõik lapsed õpivad ära emakeele, on võimalik õpetada kõiki pilli mängima. Erinev on vaid laste arenemiskiirus.

Muusikaõpet võiks alustada 3.–4. eluaastast. Selleks tuleb luua sobiv keskkond, et võimed kõige paremini avalduksid. “Lapsed hakkavad enne kuulma kui nägema,” selgitab õpetaja. “Paraku on visuaalne pool tänapäeva maailmas üle tähtsustatud. Kõrvaga kuulamine kipub taga­plaanile jääma. Seda peamegi treenima.”

Suzuki õppes saavad lapsed ja pered heliplaadi ning kuulavad kindlaid muusikapalu kõigepealt kodus. Rühma­tundides lauldakse algõppe repertuaari. Individuaaltunde alustab Janne oma klaveriõpilastega, kui lapsed on nelja­sed. “Mida väiksem laps, seda lühem tund, nii 15–20 minutit.” Tunni pikkus kasvab koos ea ja keskendumisvõimega. Tähtis on lapse respekteerimine ja õpetamine vastavalt tema arengule ning huvile.

Kuulamisel põhinev õpikeskkond on kõrva järgi muusika õppimise alus. “Algul keskenduvad lapsed kõlale, õpivad kuulama seda, mida ma teen. Hiljem lisandub noodiõpe,” seletab Suzuki-õpetaja.

Lapse ja vanema kvaliteetaeg

Ametlik Suzuki repertuaar on kindlaks määratud ja kõikides maades üks. See põhineb klassikalisel muusikal ja algõppes rahvaviisidel. Mis annab harukordse võimaluse tunda end Suzuki pere liikmena. Suzukilased korraldavad üle ilma muusikalaagreid ja ühine repertuaar võimaldab kõigil kohapeal koos musitseerida.

Muusikat õpib laps koostöös koduga. Tundi tuleb ka vanem, kes selles aktiivselt osaleb. “Vanemaid on erinevaid. Mõned õpivad ära algteosed, teistel tekib hasart ja huvi ning nad jätkavad ka hilisema repertuaariga,” ütleb õpetaja. Enamik vanemaid õpib ära põhiasjad ning jääb siis lapse toetajaks.

“Vanema ülesanne tunnis on kuulata ja tähele panna, tema on lapse õpetaja kodus,” ütleb Janne. 4–5aastane ju palju ei mäleta. Kodus tuleb talle meelde tuletada, mida pidi harjutama. Kodune muusikaõpe on kvaliteetaeg, mille lapsed ja vanemad veedavad koos.

Rutiini ei teki

Janne Vasser ütleb, et Suzuki meetodi sihiks pole koolitada muusikaproffe. Pigem on eesmärk muusikaline haridus, millele võib rajada hilisema muusikutee.
Kui tavamuusikaõppes on kindlad raamid ja hinded, et lapse edasiminekut teiste omaga võrrelda, siis Suzukis neid pole. Õpetaja lähtub iga lapse individuaalsest arengust ning läheb sellega kaasa. “Mul on aega töötada kõla ja kõrvaga,” ütleb Janne.

Aga mis on tulemus? “Rõõm, entusiasm, soov end väljendada,” vastab õpetaja. “Et lapsed tahavad esineda, ei karda eksida ja neil pole hirmu midagi valesti teha.” Seega on tulemuseks ennast ja muusikat väärtustavad kodanikud.

Suzuki meetodi põhimõtted

  • Varane algus. Lapsele muusika- ja armastusrikka keskkonna loomine võimalikult varakult ja pilliõppe alustamine soovituslikult 3–5aastaselt.
  • Õppimine kuulmise kaudu. Algul õpitakse lugusid kuulmise järgi, hiljem lisandub noodikiri.
  • Kõik võivad õppida. Enamik inimesi on võimelised mängima mingit muusikainstrumenti, tähtis on
  • julgustada inimest oma võimeid välja arendama.
  • Vanemate roll. Õpetamise juhatab sisse kursus lapse­vanematele, mille käigus omandab vanem elementaar­se pillimänguoskuse. Vanem võtab osa tundidest ning jääb lapse abistajaks kogu õppeprotsessi jooksul.
  • Individuaaltunnid. Iga õpilane saab ühe eratunni nädalas.
  • Rühmatunnid. Koosmängimine on tähtis osa õppeprotsessist. Eesmärgiks on vähemalt kaks rühmatundi kuus.
  • Kontserdid. Õpilastele antakse võimalus esineda publikule niipea kui võimalik kas koduses keskkonnas, rühmatunnis või suuremal kontserdil.

Allikas: www.suzukimuusika.ee

Meie laps leidis viiuli

Nele Kivinukk, muusika- ja mängutoa Rütmipall õpetaja, 14aastase Marelle ema: Kui mu tütar oli neljane, teatas ta, et tema tahab õppida viiulit. Olen ise muusikaõpetaja, siiski olin instrumendi valikust üllatunud. Hiljem meenus, et meil oli kodus plaat orkestripillidest, kus neid tutvustati jutu, heli ja muusikalise näite varal.

Ikkagi pusisin vastu, et miks viiul, võtame parem klaveri, see meil ju olemas. Või flöödi, mida on kerge kanda. Aga laps ei andnud järele.

Otsustasime siis proovida väikse lapsega Suzuki mee­todi järgi. Ja kõik laabus suurepäraselt. Nüüd lõpetas tütar juba Nõmme muusikakooli. Muidugi oli ka tagasilööke. Pole kerge pärast pikka päeva minna pillikohvriga tundi linna teises otsas. Ent see oli ka ainus probleem, sest pill paelus last, ning ansamblis mängimise mõnu ja enda olulisena tundmine innustas veelgi. Ja muidugi tegi rõõmu teadmine, et emme on kõrval ja plaksutab.