“Ema, kas sa tead, kus neid lukkusid müüakse — mul oli lumelauapükstel lukk katki, harutasin selle katkise juba eest ära,” kuulis Tiina keset tööpäeva telefonis tollal kuueteistkümnese poeg Richardi küsimust. Ema seletab, kust saab lukke osta, vajutab mobiili kinni ja naeratab õnneliku inimese naeratust: “Ma tohutult naudin oma poegi, see teismeliseaeg on jube kihvt!”

Päris kõigis kodudes murdeealiste iseseisvusega nii rahul ei olda. Kuigi selles suunas areneda oleks põhjust, sest ühelt poolt ihkavad teismelised saada koheldud nagu täiskasvanud. Teiselt poolt on ka vanemate eesmärk lasta lastel aeglaselt, ent kind­lalt enda eest aina rohkem vastutada. Kuni laps käitub hiljemalt 18. eluaastaks kodus nii nagu iga teinegi täiskasvanu.

Laisk ema ja virgad lapsed

Tiina teine poeg, paar aastat noorem Kristjan, nurises kodus, et tema ei leia köögist ühtki riista üles, sest emal olevat asjad segamini. Ema arvas seepeale, et poeg võiks siis ise kööki korrastada. Järgmisel õhtul säraski köök, pestud ja asjad kui väljanäitusel.

Tiina ja Tõnu pesamuna seitsmene Mari aga rõõmustas vanemaid Ülemiste kaubanduskeskuses — tütar käis omal käel loomapoes ega leidnud pärast kokkulepitud kohtumispaika üles. Laps tegi siis nii, nagu ema-isa olid hädaolukorraks õpetanud: läks infopunkti ning laskis ema Tiina ja isa Tõnu mikrofonist enda juurde kutsuda. Ja viimased kaks aastat pesevad pojad oma rõivaid — ja panevad vajadusel ka ülejäänud pere riided masinasse — täiesti iseseisvalt.

Asjalikud lapsed, eks ole?! Kuid pole õige öelda, et Tiinal on lastega lihtsalt vedanud. Ta on nad teadlikult niisuguseks kasvatanud. Lähtunud põhimõttest, et sellest hetkest, kui laps on mõne uue oskuse omandanud — kas oskab kingapaela siduda või saab külmkapist jogurti toomise ja selle klaasi kallamisega hakkama — , vastutab ta ise selle asja kordaajamise eest.

Ema-isa hoolitsesid, et lapsel oleks võimalik ise hakkama saada, ja õhutasid isetegemist igal pool, kus lapsel uus oskus käes. See tähendab, et kui pooleteiseaastane Kristjan oskas potti pissida, tõi ta alati ise poti kohale, laskis püksid maha, õiendas oma häda ja tõstis püksid üles
tagasi. Ema aitas ainult siis, kui pükstel olid nööbid ees või oli neid tavalisest keerukam üles saada. Ja eelistas lapsele jalga anda pükse, millega too ise hakkama sai.

“Minu ema õpetas mulle: laisk ema, virgad lapsed, virk ema, laisad lapsed,” ütleb Tiina. “Võib küll öelda, et see piisavalt laisk ema olemine on mul päris omaette eesmärk olnud.”

Üle- ja alahoolitsus

“Koolis oma tööd tehes näen üsna tihti õpitud abituse sündroomi. On lapsi, kelle toimetulek ei ole kooskõlas nende vanusega. Üheks põhjuseks võib olla see, et kodus tehakse nende eest kõik ära,” tunnistab sotsiaalpedagoog Lea Voltri. Vahel võib vanemate kontroll oma laste elu üle võtta mõõtmed, mis kammitsevad neid iseseisvate otsuste ja tuleviku peale mõtlemastki. Näiteks teab ta kaheksanda klassi tüdrukut, kes ei julge sotsiaalpedagoogi juurde tulla, sest selleks peaks ta mõnest tunnist puuduma, seda aga ema ei luba.

Sama laps ütleb edasiõppimisplaanide kohta vaid, et “ema tahab, et ma läheksin sinna ja sinna kooli”. Kes kontrollib, kes vastutab?

Üks teine, viienda klassi tüdruk, on samuti hädas ema ülehoolitsusega. Tema ema nimelt pahandab, et tüdruk pole nii tubli kui tema vanem õde. Sotsiaalpedagoogile on ema usaldanud, et tema meelest ei suuda tütar enda eest vastutada. Aga milline on tüdruku kodune elu? Kella pealt olgu kodus, sõpradega suhelda ei tohi, iga liigutuse kohta andku emale aru… kõik ohjad on ema käes. “Mis te arvate, milline on tüdruku reaktsioon. Muidugi trots ja emale veelgi sobimatum käitumine,” räägib Voltri.

Ja mida tegi selle peale ema? Tugevdas kontrolli veelgi ehk vastutab ja otsustab nüüd tütre eest aina agaramalt. Ülehoolitsemine avaldub selles, et lapse eest tehakse ära asjad, milleks ta ise on võimeline. Ülehoolitsemine võib minna isegi nii kaugele, et vanaema teeb kümnenda klassi õpilasel ära kodused tööd. Et laps ikka püsiks koolis, mille lõpetamise järel saaks ta minna vanemate soovitud eriala õppima…

“Aga sama halvasti mõjub ka alahoolitsus,” rõhutab Voltri. “Näiteks ei taha laps kooli minna ja vanemad ei tea põhjust. Oleks liiast loota, et küll ta ise hakkama saab. Vanemad ütlevad tihti: aga ta ju ei räägi, mis koolis valesti on. Sel juhul pole liigne kontroll ega nuhkimine tulla kooli õpetajaga rääkima, mis võiks olla tõrke põhjus. Mõõdukas hoolitsus on see, mille poole peaks püüdlema.”

Nippidega laiskus

Vastutustundlike laste kasvatamise juurde käivad Tiinal väikesed kavalused: ema ei teata lastele lihtsalt, et mine tee ise. Ei, ta põhjendab, miks seda oleks lapsel kasulik teha, ja miks tema ise seda teha ei saa.

Näiteks läks poistel enne kooli oma toa koristamine üle kivide ja kändude. Ema võttis asja rahulikult, ei teinud sasi­­pusa nägemagi. Ootas ära, kuni poisid tulid tema juurde murega, et ei leia oma asju üles. Siis selgitas, et teate, kui lihtne on elu siis, kui iga asi on oma kohal. Rääkis, kuidas temal käivad asjad kindlates kohtades, ja kuidas poisid ei leiaks ikkagi midagi üles, kui tema nende toas korda looks. Hiljem on Tiina vajadusel endale tegevusi kas või juurde luisanud — et tema peab kodust välja minema, ajagu aga pojad-kallid ise kõik joonde.

Leiab aega. Iseseisvuse kasvatamine nõuab emalt lisaaega. On ju lihtsam lapsele riided lasteaeda minekuks ise selga panna ja ise klaas jogurtiga täita. Aga Tiina jätab riietumiseks rohkem aega ning arvestab sellega, et laps võib jogurti klaasist mööda kallata või tassi kildudeks kukutada. Ja et siis kulub lisaaeg, kuni laps lapi toob ja põranda ära kuivatab, või et emal tuleb siis põrand kildudest puhtaks teha.

Näitab, et hoolib lapsest. Kinnitab, et saab lapsest aru ja et ta tõesti aitaks, aga ei saa praegu (või pole hetkel aega).

Arutab lastega läbi, kuidas mõnd asja teha. Näiteks saatis ema pojad, tollal 7- ja 9aastased, endile ise passe tegema. Seletas kõik ära, kuhu minna, kuidas järjekorranumber võtta, andis vajalikud dokumendid kaasa ja hoiatas, et saba võib pikk olla. Poisid käisid naksilt ära, aga tulid
tagasi ametniku teatega, et alaealiste passiasju peab ikka täiskasvanu ajama…

Ei nääguta ega sildista. “Näägutamine võtab palju energiat ja kasu pole sellest kellelgi,” ütleb Tiina. “Ja kui ma lapsi iga päev sarjaks, et sellega sa küll veel hakkama ei saa, siis mis jääb lapsel üle — tundagi end mittehakkamasaavana, titena, kelle eest peab ema vastutama.”

Õigus teha vigu

Lapse põhiliste vajaduste hulka kuulub võimalus teha vigu, neid parandada, riskeerida ja otsida lahendusi. “Antagu lapsele võimalus teha ja vastutada, aga see peab käima käsikäes täiskasvanuga,” seletab Voltri. Tiina on neid võimalusi oma lastele pakkunud. Ja lasknud nurjaläinud asju parandada, seletades, et igast olukorrast on väljapääs.

“Kuni inimene pole surnud, saab alati asju lahendada,” õpetab Tiina kiivakiskunud suhete ravivõimalusi nägema. Sest kui inimene näeb võimalusi, kuidas eksimusi parandada, saab ta ka oma tegude, suhete ja kogu elu eest vastutada. Saadud kogemused aga lisavad usku enda jõusse. Tiina on julgustanud poegi temalt nõu küsima, kuidas saaks mõnda olukorda lahendada, ning toonitanud, et esimene asi on ausus. “Kui midagi läheb valesti, rääkige kõigepealt mulle, ja rääkige ausalt — siis ma tean, kuidas käituda või teid kaitsta,” rõhutab ta lastele.

Seega on Tiinal kindel põhi, millele ta toetub: ausad ja avatud suhted lastega. Ja põhimõte võtta lapsi kui omasuguseid, aga olulise erinevusega — lastel on veel piiratud tegutsemisoskused. Sellest lähtuvalt kiidab ta laste iga algatust.

Mida aga teha, kui laps on pakkunud idee, aga selle järgi asja lahendades ei tule kõik välja nii hästi, kui plaanitud oli?

Lea Voltri: “Kindlasti vajab idee ja tegutsemine tunnustamist. Siin on koht, kus vanem saab rõhutada, et ikka eksitakse, et ka temal on asjad viltu läinud. Aga see on lapsele väärt kogemus ja pealegi — järgmine kord saab ju leida veel parema väljapääsu.”