Lapse suhtlemisoskusest sõltub koolis palju
Laste sotsiaalsed oskused on erinevad
Mõni laps on sotsiaalsete oskustega hästi varustatud. Ta lihtsalt oskab sõpru leida ja teistega läbi saada. Ta on enesekindel ja populaarne, sageli ka rühma liider.
On ka neid, keda ei peeta populaarseks, kuid kellel on siiski palju sõpru. Seda tüüpi õpilased moodustavad klassi enamuse. Niisugune laps meeldib kaaslastele, kuid aeg-ajalt ta muretseb, mida teised temast mõtlevad.
Mõni laps on tagasihoidlik. Tal võib olla mõni hea sõber, kuid mitte suur sõprade ring. Suheldes muutub selline häbelik laps vahel ärevaks.
Leidub neidki õpilasi, keda kaaslased ignoreerivad või ei märka. Sellist last ei valita tegevustesse esimesena, kuid teda ka ei narrita ja sotsiaalselt on ta üsna võimekas. Mõnele on ignoreerimine vastumeelt, teisele aga sobibki individuaalne tegevus.
Kõige raskem on lapsel, keda kaaslased teadlikult tõrjuvad. Ta ei meeldi teistele ja teda ei kohelda hästi: tema üle tehakse nalja ning ta jäetakse tegevustest kõrvale.
Samuti on lapsi, keda eri kaaslased vaatavad erinevalt. Mõnele nad meeldivad, teistele mitte.
Sotsiaalne võimekus koosneb mitmest komponendist
Esimene samm sotsiaalse interaktsiooni alustamisel on teise tervitamine. Seejuures on tähtsad ka näoväljendus, hääletoon ja žest, näiteks noogutus või lehvitus. Väheste sotsiaalsete oskustega laps ei pruugi tervitada mitte kedagi, keda ta ei tunne. Ta ei räägi, ei loo silmsidet ja vaatab lihtsalt maha. Kui ta ka teretab, siis ei kõla see sõbralikult. Mitteverbaalne tervitamine on aga sama oluline nagu sõna: kaaslane peab tundma, et lapsel on hea meel teda näha.
Vestluse algatamisel ja hoidmisel on tarvis head kuulamisoskust ja tähelepanuvõimet. Mõni laps ei tea, millest rääkida. Sellisel juhul võib ta ise küsimuse esitada. Kui laps hakkab kõnelema iseendast või teemal, mis kaaslast ei huvita, ning ei anna võimalust teisele rääkimiseks, siis kaotab kaaslane kiirelt huvi.
Iga vestluspartneriga on suhtlus veidi erinev, seepärast on oluline mõista teise inimese vaatenurka. Siinkohal on abiks kaaslase kuulamine.
Empaatia on sarnane teise inimese vaatenurga mõistmisega, ent hõlmab tundeid, mida teine võiks tunda. Näiteks kui lapsel endal kontrolltöö õnnestus, kuid tema sõbral mitte, siis ta ei rõõmusta valjult oma tulemuse üle, vaid elab kaasa sõbrale, kellel nii hästi ei läinud.
Laps, kellel on keeleprobleeme, ei pruugi mõista sõnu, mida teised kasutavad. Samuti tõlgendab ta kaaslaste öeldut sageli valesti ja ei sisene vestlusse piisavalt kiiresti.
Mõnel keeleliselt võimekal lapsel on raskusi mitteverbaalse keele mõistmisega. Ta ei oska lugeda kehakeelt, näoväljendusi või hääletooni. Suur osa suhtlusest oleneb aga just mitteverbaalsetest vihjetest. Näiteks sõnapaaris „Tore küll!” võib väljenduda nii siiras rõõm kui ka sarkastiline hukkamõist.
Verbaalse ja/või mitteverbaalse kommunikatsiooni raskusega laps väljendab frustratsiooni sageli jonni või tujukusega. Kui tema suhtlusoskused paranevad, siis suureneb ka kaaslaste heakskiit.
Vesteldes on oluline ette aimata, kuidas öeldu kaaslasele mõjub ja oma sõnumit selle järgi kohandada. Tähtis on ka oskus sulanduda vestlusse sobival hetkel: impulsiivne laps näib kaaslastele enesekeskne, kui ta oma teemadega n-ö vestlusse hüppab.
Konflikt on sotsiaalse interaktsiooni lahutamatu osa. Viis, kuidas laps konfliktile reageerib, viitab sellele, kui hea probleemilahendaja ta on. Kõige olulisem on pooleli olev teema kaaslasega lõpetada ehk n-ö õhk puhtaks lüüa. Heade sotsiaalsete oskustega inimene on piisavalt enesekindel, et vajaduse korral oma käitumise pärast ka siiralt vabandust paluda.
Lapsevanema tähtis roll
Vanem saab sotsiaalseid oskusi õpetada eeskuju, rollimängu ja harjutamise kaudu. Kindlasti tuleb last püüdluste ja edasiminekute eest kiita.
Kommunikatsiooniraskustega laps võib tunda rääkimise suhtes vastumeelsust. Vanema ülesanne on sel juhul julgustada last vestlust alustama, kuni laps hakkab end oma mõtete avaldamisel mugavamalt tundma. Autos võib pere rääkida näiteks sellest, kuhu sõidetakse, ning söögi valmistamisel sellest, mida ja kuidas tehakse.
Vanem saab julgustada last jagama päevasündmusi. Küsides lapselt, mis olid koolipäeva kõige toredamad või keerulisemad hetked, aitab vanem lapsel toimunud sündmusi meenutada ja järjestada. Vanem võiks jagada eakohasel viisil ka enda päevasündmusi. Selline jagamine tugevdab lapse ja vanema vahelist sidet.
Lapse öeldut kuulates ja peegeldades aitab vanem kujuneda samadel oskustel ka lapses.
Laps saab kodus vanema toel harjutada, mida keerulisse või hirmutavasse olukorda sattudes öelda ja teha. Kui lapsevanem asub vestluses lapsega kordamööda teise inimese rolli, siis õpib laps tunnetama kummagi rääkija vaatenurka.
Sotsiaalsetes raskustes lapsel võib olla keeruline just kehakeele tõlgendamine. Algkooliõpilasele võib vanem oma käitumist näitlikustada, näiteks öeldes: „Ma asetan oma käed risti, sest olen vihane.” Sellise õppimisega ei tasu liiale minna, sest mitte alati ei tähenda näiteks käte ristamine seda, et kaaslane on vihane.
Koos lugemine ja loetu üle arutlemine annab veel ühe võimaluse mõista eri tegelaste vaatenurki. See arendab empaatiat, teise inimese mõistmist ja teadlikkust sotsiaalselt kohasest käitumisest.
