Lapsed - need kasvavad ju ise!

Me elame päevast päeva oma igapäevast elu, püüame anda endast parima ja kasvatame lapsi enamjaolt nii, nagu oleme näinud seda tehtavat oma kodus. Kui vanemate ja laste vahelist suhtlust aga lähemalt uurida, võib eristada neid suhtemustreid, mis lapse kasvamist toetavad, ja neid, mis talle teps mitte head ei ole.

Kujutlege esimese klassi last, näiteks poissi, kelle nimi on Mart. Ta kasvab ühes täiesti tavalises peres. Mardi ema-isa töötavad palju ja õhtuti, kui pere kokku saab, on kõik üpris väsinud. "Ema, mul on igav," ütleb Mart ning longib sihitult toast kööki ja vastupidi. "Sa oled juba suur poiss, katsu ise hakkama saada," nähvab ema, kes parasjagu kiiruga kartuleid koorib ning unistab ainult sellest, et saaks maha istuda ja veidigi hinge tõmmata.

Isa, kes loeb netist uudiseid, vaid ühmab midagi vastuseks, kui Mart teda varrukast sikutab. Kui poiss veel teist ja kolmandatki korda isa kõnetab, saab mees lõpuks pahaseks. "No kas sa ei või siis endale tegevust otsida?" küsib ta, vaevu ärritust varjates. Isal on seljataga pikk päev ja ainus, mida ta vajab, on rahu.

Mart ei teadnud päris täpselt, mida tema vajab. See, mida poiss nimetas igavuseks, oli tegelikult vajadus vanemate tähelepanu ja soojuse järele. Mart oleks tahtnud neilt ka nõu küsida - kuid ta ei osanud seda täpselt väljendada. Ta oli koolis õpetajalt pahandada saanud, üks võõras poiss oli teda rüseluses lükanud, nii et ta valusasti kukkus, ja koduteel ehmatas teda suur koer. Mart oli pinges ja kurb, ent kuna vanemad andsid selge märguande, et tal tuleb ise hakkama saada, neelas ta oma pettumus- ja üksindustunde alla, läks plaadiriiuli juurde ja pani peale oma lemmikmultika.

Kui vanemate taoline "vähem kui hooliv" suhtumine iga päev kordub, ei üritagi Mart varsti enam kontakti otsida. Ta õpib, et peab ise toime tulema ja et vanemaid ei maksa tülitada. Temast võib kasvada võti-kaelas-laps, kes on pealtnäha väga iseseisev. Mart hakkab üha enam aega veetma internetis - seal on vähemalt huvitav ja lõbus ning sealt võib leida sõpru.
Mis selles siis halba on? Ega polekski, kui vanematel oleks vahelgi mahti Mart sülle võtta, teda kuulata ja temaga arutada, kuidas oma muredega hakkama saada. Kui ema õpetaks mõnel nädalavahetusel teda kooki küpsetama ning isal oleks aega mõnikord Mardiga võrgus surfata ja rääkida, mida võib ja mida ei maksa internetis teha.

Kui laps jäetakse ilma talle eluks vajalikust infost ja probleemide lahendamise oskustest, võib seda nimetada intellektuaalseks väärkohtlemiseks, kirjutab Pia Mellody oma raamatus "Kaassõltuvus".

Mittetoimiv mudel: Lapsele ei jätku peres aega ega energiat. Ta hangib oma teadmised sellest, kuidas elus asjad käivad, sõpradelt, internetist, televisioonist. Sageli pole juhuslikult hangitud info abistav ning tihti on see suisa vale ja kahjustav. Kuna vanematel pole aega lapsele rääkida, kuidas käitutakse päriselus, kujuneb tollel oma vanemaid jälgides ebarealistlik maailmapilt, näiteks: sa pead alati ise hakkama saama, abi küsimine on nõrkuse ja saamatuse märk, alati tuleb olla tugev.

Võimalik tulemus: Laps võib omandada ebarealistliku suhtumise ellu, näiteks et väga kiiresti on võimalik rikkaks saada või et absoluutselt kõiki probleeme on võimalik lahendada (nagu arvutimängudes). Kokkupõrge reaalse eluga võib sel juhul jalad alt lüüa.

Kui vanemad ei räägi lapse kasvades ka sellest, milliseid probleeme ja kahtlusi neil endil ette tuleb ning kuidas nad neisse suhtuvad, võib lapsel kujuneda mulje, et täiskasvanutel pole probleeme. Kord iseseisvasse ellu astudes võib noor inimene tunda end luuserina, eriti kui vanemad on tööalaselt edukad.

Terve mudel: Vanemad võtavad lapsega suhtlemiseks aega. Nad on teadlikud sellest, mis lapse elus üldiselt toimub, ning õpetavad ta rahulikult probleemidega toime tulema. Laps õpib ka seda, et elus on olukordi, mida ei saa muuta, näiteks kellegi raske haigus või surm. Tal on võimalik vanematega neil teemadel arutleda. Samuti jagavad vanemad lapsega eakohasel moel oma elufilosoofiat ning ka kahtlusi, kuid mõistlikul moel, et nad ei paneks lapse õlule liiga suurt koormat.

Võimalik tulemus: Laps õpib, et probleemid käivad loomulikuna elu juurde ja et neid on paljudel juhtudel võimalik lahendada. Ta õpib ka, et kõikidele probleemidele pole lahendust, ja et seegi käib elu juurde. Noor inimene, kellele vanemad on juhatust jaganud, usub endasse ning on suuteline maailma ja iseennast seal sees võtma sellisena, nagu need on.

Kui vanemad on jumala positsioonil

Mellody kirjutab veel ühest väärkohtlemise viisist. Üldiselt on nii intellektuaalne kui ka spirituaalne väärkohtlemine harva selgelt märgatavad, tunduvalt lihtsam on tunnistada füüsilist väärkohtlemist, nagu vitsaandmine. Siiski on mõned märgid, mis viitavad sellele, et last kasvatatakse viisil, mis ei toeta tema spirituaalset arengut, vaid pigem kahjustab seda.
Oletagem, et Mari üks vanematest on väga domineeriv ja autoritaarne. Tema sõna maksab ja perekonnas peavad kõik talle kuuletuma.

Lapsevanem annab edasi sõnumi, et ta on kõikvõimas ja tema tahtmine jääb igal juhul peale. Seda sõnumit antakse lapsele edasi ka siis, kui teda pekstakse või naeruvääristatakse, teda kontrollitakse ülemäära või nõutakse temalt täiuslikkust. Nii saab vanemast väärkohtlemise kaudu Kõrgem Jõud oma lapsele, keda too hakkab kartma ja ajapikku vihkama.
Teine võimalus kahjustusi tekitada on see, kui jumala positsioonil olev vanem valib lapse oma soosikuks. Lapsel võib tekkida tunne, et ta on teistest parem, mis täiskasvanuna annab talle justkui loa teisi ära kasutada ja neisse ülbelt suhtuda.

Mittetoimiv mudel: Vanemad on ülemäära domineerivad ja kontrollivad. Nad ei lase lapsel õppida tegutsema endale sobival moel, vaid takistavad tema eraldumisprotsessi kuni täiskasvanuks saamiseni. Vanemad ei tunnista oma vigu ega palu eksimuste korral vabandust, neil on lubatud rikkuda reegleid, mis kehtivad teistele pereliikmetele.
Loomulik häbitunne on emotsioon, mis suunab meid vastutustundlikult käituma. Vanemad, kes keelduvad oma eksimusi heastamast ega tunnista nendega seonduvat häbi isegi endale, "õpetavad lastele, et neil on lubatud teisi rünnata, ilma et sellega kaasneks loomulik häbitunne", kirjutab Mellody.

Lapsele võidakse sätestada liiga ranged reeglid ja teda siis nende rikkumise eest (kuna ükski laps pole täiuslik) karistada. Kui reeglid on ebainimlikult ranged, püüavad lapsed küll vanemate heakskiitu ära teenida, kuid see ei õnnestu neil kunagi.

Võimalik tulemus: Lapsed, kellelt nõutakse täiuslikkust, õpivad valetama või eitama tõsiasja, et nemad, nagu kõik inimesed, ongi ebatäiuslikud. Täiskasvanuna ei suuda nad näha vigu ja kahjustavat käitumist oma elus, seega ka eksimusi heastada. See tähendab, et neist ei kujune vastutustundlikke, vaimselt avatud täiskasvanuid. Neist võivad saada ka perfektsionistid või töönarkomaanid, kes end sisimas halvaks panevad ja on haruharva tõeliselt rahul, sest ideaalini küündimine pole reaalsuses võimalik.

Terve mudel: Vanemad aktsepteerivad, et laps on oma olemuselt ebatäiuslik ning tunnistavad ka enda ekslikkust. Hästi toimivas peres kehtivad reeglid ühtviisi kõigile pereliikmetele. Millised on eluterved, hästi toimivad reeglid? Neid peab olema võimalik järgida ning need peavad olema selged ja mõistetavad. Näiteks et eksimise korral tuleb seda tunnistada ning püüda olukord heastada, kui võimalik.

Hästi toimivast perest pärit laps saab kodust kaasa väärtuste süsteemi, mis aitab tal elus toime tulla. Millisesse perekonda laps sünnib, on justkui õnneloos. Ehk olete sündinud ja kasvanud peres, kus kogesite lapsena üht- või teistsugust vähehoolivat kohtlemist? Eks seegi ole osa reaalsusest, mida tuleb tunnistada ja millega tuleb hakkama saada.
Hea uudis on see, et oma täiskasvanuelus on võimalik neid haavu tasapisi ravida, olla neist teadlik ja need oma lastele pärandamata jätta.

Loe ka: Pia Mellody "Kaassõltuvus"
Tommy Hellsteni "Jõehobu elutoas", "Jõehobu töökohal"