Lapsed on meie peegel

Heliseb tunnikell. Õpetaja alustab 3. klassis tundi. Lapsed seisavad, ainult Mark otsib midagi laua all kotist. Õpetaja märkuse peale venib ka tema püsti. Lapsed võtavad lauale emakeele asjad. Mark ei leia õpikut. Õpetaja abiga saab ta selle kotist lõpuks kätte. Kuulanud ära ülesande selgituse, teatab Mark üle klassi: “See on nõme harjutus!”

Ülesande tegemise ajal togib poiss pinginaabrit, sodib vihikusse ja vahib aknast välja. Ise kirjutab ta vaid siis, kui õpetaja seisab otse tema kõrval ja räägib väga range häälega. Kui teised on harjutust lõpetamas ja õpetaja poisi venitamisest kannatust kaotamas, küsib Mark üle klassi: “Õpetaja, kas te psühhiaatri juures ei peaks ära käima?”

Paljud õpetajad kurdavad, et pool tunnist läheb neil laste distsiplineerimisele ja nad ei saa õpetada ainet. Paljud lapsevanemad on kurnatud, sest nende lapsed ei kuula sõna, käituvad trotslikult ja tõrksalt ega näita välja austust vanema suhtes. Mis meie lastega lahti on?

Lapsed näitavad meile meid endid

Kahe poja isa Siim Angerpikk (37) leiab, et meie lapsed on sellised, nagu me ise oleme. “Täiskasvanud on lastele eeskujuks. Minu lapsed on minult kindlasti üle võtnud mingit sorti käitumismustreid. Näiteks Ruts (8) reageerib samamoodi üle nagu mina – ta ei vihasta küll samade asjade peale, kuid reageerib vihastades samuti üle.”

Mari Kalkun, hiljuti sotsiaalministeeriumi juurde loodud laste ja perede osakonna juhataja, ei lase end tirida arutellu teemal, mis lastega lahti on. “Ma ei ütleks, et just lastega midagi lahti on,” väidab ta, “pigem on lapsed pere ja ühiskonna peegel.”

Mari toob laste peegeldamisvõime kohta veenva näite. Nimelt kasutatakse mõnes riigis halva käitumisega laste ja noorukite puhul multisüsteemset teraapiat. Selle käigus lapsega otse ei tegeldagi, vaid nõustatakse tema vanemaid, õpetajaid, treenerit ja teisi last ümbritseva võrgustiku liikmeid.

“Sisuliselt aidatakse neil täiskasvanutel õppida lapsele selgelt näitama, milline käitumine on lubatud, milline mitte. Teisisõnu: aidatakse seada hälbiva käitumisega lapsele piire,” kirjeldab Mari. Ja tulemused? Räägitakse, et ülihead – kui võrgustik muudab oma käitumist, muutub ka lapse käitumine juba 3–5 kuuga! Ehk siis laps, kes ei käi koolis, varastab, valetab või on muul moel trotslik, muudab oma käitumist, kui teda ümbritsev keskkond teisel moel käituma hakkab.

Lastepsühholoog Katrin Pruulmann kuuleb laste häirivast käitumisest oma vastuvõtul käivate õpilaste suust. “Lapsed kurdavad, et ei taha kooli minna, sest seal on lärm, teised ei kuula õpetajat ja ropendavad. Tundub, et halvasti käitumise diapasoon on allapoole palju laiemaks veninud. Kui enne kardeti koolis vahetundi, sest keegi võib kiusata, siis nüüd juhtuvad samad asjad tunni ajal.” Kuid ka tema ei näe viga lastes. “Võib-olla on meie kõigiga midagi lahti?” küsib temagi.

Jääme selle viimase oletuse juurde ja uurime kriitiliselt ennast ja aega.
• Meil on endiselt käimas muutuste aeg: vanad lapsekasvatusteooriad ei sobi enam, uusi mudeleid on liiga palju ja kõik neist ei toimi. Meil puudub ühiskonnas kokkulepe, kuidas me oma lapsi kasvatame.
• Meil puudub selge arusaam, millised on meie laste vajadused, või me ajame need segi laste soovidega.
• Muutused on käimas ka kõrgemal tasandil ehk teisenevad meie väärtused ja hoiakud. Tänasele eestlasele on rahateenimine ja isiklik vabadus suuremad väärtused kui lastele pühendumine.
• Ja mis üldse toimub ühiskonnas? Kas meie, täiskasvanud, oskame nimetada inimest või poliitilist kooslust, kes on autoriteet, kellest positiivset eeskuju võtta ja tänu kellele end turvaliselt tunda?

Vajame kokkulepet

Varem oli kasvatuses kesksel kohal Spock, nüüd Gordon, indigolapsed ja (peaaegu kõike) lubav kasvatusstiil. Ranged reeglid ning lapsevanema autoritaarsus võisid hästi sobida sada aastat tagasi, kui lapsest kasvatati lihtsalt tulevast leivateenijat, kelle osaks oli normidele alluda. Nüüd nähakse lapses inimest, tulevast demokraatliku ühiskonna liiget, kelle heaolu sõltub muu hulgas tema algatusvõimest ja julgusest vabalt mõelda.

Selge, et vanad kasvatusmeetodid enam ei sobi. Ehk on mõne hea kasvatusstiilini jõutud Põhjamaades? Soome pereterapeudid hoiatasid meid juba kümmekond aastat tagasi: ärge tehke nagu meie, ärge tormake autoritaarse kasvatusstiili juurest liiga demokraatliku stiili juurde, ärge kaotage vanemlikku autoriteeti.

Ka tuntud Taani pereterapeut Jesper Juul ütleb, et Taanis jäi demokraatlik periood kasvatusstiilide kujunemises üsna lühikeseks. Juul meenutab oma äsja eesti keeles ilmunud raamatus “Sinu tark laps” ajajärku umbes 25 aastat tagasi: “Koos naiste ja meeste võrdsuse nõudega hakati loobuma ka kasvatusmeetoditest, selle asemel tahtsid vanemad lapsi mõista. Demokraatlike lapsevanemate esimesel põlvkonnal puudusid rollieeskujud, nad ei teadnud, kuidas läbirääkimisi pidada ja konstruktiivselt konflikte lahendada. Need vanemad lootsid abi esmajoones võimuvõitluselt.”

Ehk siis selle asemel, et oma vanemlikku autoriteeti rakendada, hakkasid lapsi mõista püüdvad, neile igas olukorras õigust andvad ja korraga liiga pehmeks muutunud vanemad lastega kemplema nagu jõmpsikad liivakastis. Nagu öeldud, see ajajärk jäi Taanis lühikeseks.

Ka meie hakkasime 15 aastat tagasi  vanemat ja last võrdsustama. “Kasvatus ei kuku hästi välja, kui vanem ja laps on võrdsed,” tõdeb Katrin Pruulmann. “Kui varem nimetati vanemlikke kasvatusstiile autoritaarseks, demokraatlikuks ja minnalaskvaks, siis nüüd on nimetusest “demokraatlik” loobutud ja see “autoriteetseks” ümber nimetatud just selle pärast, et demokraatia eeldab, et kõik on võrdsed.”

Vajadused ja soovid

Lapse vajaduste hulka ei kuulu vanem, kes on talle vahva semu. “Üks tüdruk vastuvõtul ütles, et jah, ema on talle nagu sõbranna, aga sellest on kahju, sest nii pole tal ema… Ma viskaksin siinkohal kivi teleri ja filmide kapsaaeda,” ütleb Katrin. “Kõik need visuaalsed demonstratsioonid, kus lapsed käituvad pööraselt ja lollitavad suuri, ning kus need suured, keda lapsed tunnustavad, on natuke infantiilsed – neist jääb lapsele kujutlus, et maailm ongi selline. Kui vanem on lapsele semu, siis pole ta ju autoriteet!”

Üks lapse põhivajadusi on kindlus- ja turvatunne. Seda saab anda keegi, kes on lapsest kogenum ning kes saab enda ja lapsega hakkama. Seega vajab laps kedagi, kes oleks temast hierarhiaastmelt kõrgemal. “Selleks, et saada lapsega räägitud, kükitame me ta juurde maha, aga me ei jää sinna. Me peame püsti tõusma, et lapsel oleks, kuhu kasvada,” rõhutab Katrin.

“Täiskasvanu peaks mitte lubama endaga ebaväärikalt käituda. See on hädavajalik, et laps suudaks vajadusel tulla tema juurde nõu küsima ja abi saama.”  Lapsel on turvaliseks kasvamiseks vaja ka sobivaid piire. See on tüütuseni korratud tõde. Kuid Jesper Juul lisab siia olulise täienduse: “Lubage täpsustada – on tõsi, et laste areng on harmooniline peredes, milles täiskasvanud kehtestavad teatud piire.

Ent on tähtis, et nii lapsed kui ka täiskasvanud kehtestaksid kõigepealt kumbki oma piirid. Piiride kehtestamine kellegi teise jaoks on eelkõige ikkagi võimu väljendus.”
Muuseas, lapse vajaduste taipamiseks on vaja olla talle pühendunud. “Jah, seda sõna ei armastata meil, aga midagi pole teha, vanem peab lapsele pühenduma,” kinnitab Katrin. “Pühendumine tähendab lapsele häälestatust. Kui laps tajub, et vanem pole talle häälestatud, hakkab ta käituma mitte-ootuspäraselt. Siis tekib vanemal omakorda trots: laps on paha, ma ei saa temaga hakkama ja ei tahagi temaga hakkama saada!”

Väärikus olgu eesti sõna

On meie lastel siis autoriteete, keda nad saavad austada ka kriitikarohkes teismeeas? Autoriteetne on keegi, kel on mõjuvõimu ja väärikust, kes käitub selgelt ja õiglaselt. “Täiskasvanu ebaväärikas käitumine hirmutab lapsi,” ütleb Katrin Pruulmann, “nii vajub kokku lapse kindlus, et maailma saab usaldada. Lapsed annavad andeks paljud pahed, kuid nad ei andesta, kui täiskasvanu slikerdab, räägib üht ja teeb teist. Kui mõni avaliku elu tegelane on purjus peaga avarii teinud või naist petnud ja kodus sellest isegi enam ei üllatuta, reageerib laps kahel viisil. Tal kas tekib tunne, et kõik täiskasvanud on mõttetud, või saab ta kinnitust, et just nii ongi mõistlik elada. See, mis toimub lastega, on sama, mis toimub riigi kõrgemal tasandil.”

Kuidas siis sel segasel ajal ikkagi lapsi kasvatada? Mari juhindub oma 4- ja 7aastast last kasvatades järgmistest põhimõtetest:
• tunnista lapsele oma vigu ja palu andeks;
• kui kaotad lapsega kannatuse, ära näe süüd lapses, vaid otsi viga iseendast, s.t alusta olukorra muutmist enesest;
• lapsed õpivad eeskujust, mitte sõnadest;
• paarisuhe on tähtsam kui lapsed.

Siim pakub, et kuna keskkond on keerulisem ning laste ja vanemate tegemised jaotunud eri kastidesse, peab vanem olema 24 tundi ööpäevas loov, et leiutada, mida ja millal koos lapsega teha. “Aga kes seda suudab?” küsib ta ja lisab: “Lastele peab pühenduma nende sünnist saati. Ehk ongi laste kasvatamise juures kõige raskem leida tasakaal endaks olemise ja lapsele pühendumise vahel?”

Igatahes on küsimus “Kuidas olla lapsevanem?” õhus. Mari Kalkun ennustab, et kümne järgmise aasta jooksul saab vanemluse toetamise teema ühiskondlike organisatsioonide seas popiks. Tema ise on juba 2008. aastast, kui sotsiaalministeeriumi juures hakkas koos käima vanemahariduse ümarlaud – nüüdse nimega vanemluse toetamise ümarlaud –, jaganud kolleegidega infot ja otsinud, mil moel saaks ühiskond vanemlust kõige tõhusamalt toetada.

Toetust ja diskussiooni on meil hädasti vaja. Liiga palju on halvasti käituvaid ja rahutuid koolilapsi (ehk nagu Mari Kalkun ütleb: vanemliku vastutuse võtmiseta jäänud lapsi) kui märke sellest, et nüüd on läbi ka Eesti demokraatlik vahemäng lastekasvatuses. Kuhu edasi?  

VANEMLIKUD KASVATUSSTIILID

Autoritaarne stiil. Seda kasvatusstiili iseloomustavad jäik kontroll ja karmid reeglid, mille eiramine toob kaasa karistuse. Lapselt oodatakse vastu vaidlemata allumist täiskasvanu nõudmistele. Lapse sõltumatus ja võimalus end väljendada on alla surutud, mistõttu kahaneb tema usk endasse.

Lubav ehk minnalaskev stiil. Ei ole keelde ega käske, piiranguid ega kontrolli. Täiskasvanu käitumine on hoolitsev ja aktsepteeriv. Vanem ei esita nõudmisi ega kontrolli järglast. Lapsel lubatakse ise otsuseid langetada ning seda juba väga varases eas, kui ta pole veel selleks valmis. Niisugune stiil jätab lapse sõltuvusse täiskasvanust ja soodustab abitust oma emotsioonide kontrollimisel.

Autoriteetne stiil. Austatakse nii lapse kui täiskasvanu õigusi. Vanem kasutab paindlikku kontrolli ja arvestab lapse vajadustega. Ta eeldab lapselt eakohast käitumist: seab piire ja nõuab sõnakuulelikkust, samal ajal väljendab ka soojust ja armastust. Kuulab ära lapse seisukoha ning julgustab teda.

Mõned allikad lisavad veel neljanda, mittesekkuva stiili. Selle moodustab lubav kasvatus kombineerituna ükskõikse või tõrjuva käitumisega. Selline stiil võib kaasa tuua lapse hooletusse jätmise. Kui seda kasvatust kasutada juba beebieas, takerdub lapse kiindumusvõime, tunnetus, emotsionaalne ja sotsiaalne areng. Kui laps saab pidevalt vähe armastust ning teda ei kontrollita, võib see viia agressiivse käitumiseni.