Lapsed õpivad ikka meeste- ja naistetöid

Miks poisid süüa teha ei võiks?
Tekst:
Fotod: Maris Kilmi
Paar aastat tagasi jõustunud uue õppekava kohaselt koolis alates 3. klassist enam sellist ainet nagu tööõpetus polegi. Korrektne on kasutada nimetusi tehnoloogiaõpetus ja kodundus-käsitöö. Uue õppekava koostajad on mõelnud ka soolise võrdõiguslikkuse peale. Nii ütleb riiklik õppekava, et tehnoloogiaõpetuse, käsitöö ja kodunduse tundide läbiviimiseks jaotuvad õpilased klassis kahte rühma soolisust arvestamata. Grupp valitakse 3. klassis ja see jääb kehtima põhikooli lõpuni.
Gruppidesse jagunemine peab olema huvipõhine. Kuna huvi sõltub suures osas jällegi lapse soost – tüdrukutele meeldib rohkem õmmelda-kududa ning poistele meisterdada –, jagunevad need grupid praktikas siiski soopõhiselt. Paljudes koolides heegeldavad tüdrukud käsitöötundides endistviisi pajalappe ja koovad kindaid nagu nende emad ja vanaemadki omal ajal. Poisid seevastu toodavad puulusikaid ja plekk-karpe samamoodi nagu isad ja vanaisad.

Poisid tahaksid süüa teha

Huvipõhisuses pole midagi halba, peale ühe erandi: kuigi poisid kududa ei taha, tahaksid nad süüa teha sellegipoolest. “Ma ei näe mingit vahet poiste ja tüdrukute huvis söögitegemise vastu,” kinnitab Rocca al Mare Kooli kodundusõpetaja Kaie Mei. “Söögitegemise oskust läheb kõigil vaja. Praegu on Eestis söögitegemine üldse väga popp ja seda on lihtne ära kasutada.”

Paraku on mingil arusaamatul põhjusel kodundus pandud ühte patta (tüdrukute) käsitööga: tahad muffineid küpsetada, pead ka kuduma ja õmblema. Tõsi küll, uuendusena näeb õppekava ette, et 10% tööõpetuse tundide mahust peab grupp õppima teise rühma töid. Sel ajal poisid enamasti teevadki süüa. Kahjuks reaalsuses ei toimi kõigis koolides ka see 10protsendiline vahetus.

Miks kodundus on naiskäsitöö osa, selle põhjus võib peituda õpetajates ja traditsioonides, arvab Tallinna 21. kooli tehnoloogiaõpetaja Mart Soobik. On ju tulevastele tööõpetuse õpetajatele õpetatud ja õpetatakse praegugi kodundust naiskäsitöö ühe osana.

“Sageli on võtmeisikuks poiste tööõpetuse õpetaja, kes peaks sel ajal, kui poistel on kodundus, omakorda tüdrukutega midagi tegema,” näeb ka Kaie Mei probleemi õpetajates. Kas kodunduse võiks tüdrukute käsitööst lahutada ja muuta omaette kolmandaks tööõpetuse haruks tehnoloogiaõpetuse ja käsitöö kõrval? “Keegi pole sellist üleskutset teinud, aga ma ei näe ka selleks mingit takistust. Kõik on korraldatav,” arvab haridusministeeriumi üldhariduse osakonna asejuhataja Pille Liblik. “Kui keegi niisuguse ettepaneku teeb, kindlasti arutame seda valdkonna spetsialistidega.”

Rohkem kui ainult küpsetamine

Rocca al Mare Koolil erakoolina on mõnevõrra paremad võimalused korraldada asju oma tahtmist mööda. Nendel seisab kodundus algusest peale võrdsena käsitöö ja tehnoloogiaõpetuse kõrval. KuKäKo (kunsti, käsitöö, kodunduse) sektsiooni juhataja Kaie Mei sõnul õpivad nende poisid ja tüdrukud võrdses mahus toiduvalmistamist.

“Lapsi küpsetama õpetada on väga lihtne, aga me võtame asja laiemalt: milline toit on tervislik? Miks mõni toiduaine on kehale vajalikum kui teine?” räägib Mei. Toiduvalmistamise käigus käsitletakse alati ka kaasnevaid teemasid: milliseid allergiaid ja toidutalumatusi on olemas ning mida nende all kannatajad süüa ei tohi? Millised koostisained toetavad tervist? Lisaks peavad õpilased ise poes käima, mis õpetab n-ö raha lugema ja annab teadmise, palju miski maksab.

“Meie oleme väga teistsugused võrreldes teiste koolidega,” tõdeb Mei. “Mujal on kodundus võrreldes puutöö ja kudumisega ikka väga kõrvalise tähtsusega.” Kooli kodunduse ja toitumisõpetuse õppekava töötas ta ise välja. Algul Soome koolide kodunduse õppekava eeskujul, hiljem täiendas seda töö käigus. Sel aastal on RaM Koolis esimest korda 7. klassis üleminekueksam toitumisõpetuses.

Huvipõhiselt soopõhised grupid

Muus osas on ka RaM Koolis käsitöötunnid traditsioonilised, sest poisse huvitab rohkem ikka meisterdamine ja tüdrukuid õmblemine-kudumine. “Nad teevad ka teise grupi asju, aga väiksemas mahus, ilmselt see ette nähtud 10% ongi,” ütleb Mei.

Teise grupi, et mitte öelda vastassoo käsitöötundideks otsivad õpetajad selliseid ülesandeid, mis lastele huvi pakuksid. Näiteks tehakse 3. klassi tüdrukutega puutöötundides nukumööblit, veidi suuremad tüdrukud teevad raamatuköite, mille juures kombineeruvad puutöö- ja õmblemisoskus. Poisid õmblevad endale nahast pinalid. Kui tunnis meisterdatakse laev, õmblevad poisid ise purjed.
Kuigi enamik tüdrukuid ja poisse valib tööõpetuse grupi ootuspäraselt, leidub ka neid, kes sooviks pigem vastassoole omaseks peetut õppida. Tartu Kesklinna Kooli lapsevanema ja hoolekogu liikme Märt Põdra sõnul on nende koolis seni igal aastal 3. klassis mõni õpilane valinud “ebaootuspärase” rühma. Kahjuks on kõik need õpilased siiani palunud kevadel grupp “sooliselt tavapärase” vastu vahetada. Valikuvõimalus jääb ainult paberile, sest lastele on väga oluline grupi arvamus ja erinev olla on psühholoogiliselt raske.

“Nii nagu ei saa tulevane Jamie Oliver või Imre Kose põhikoolis reaalselt kokandust praktiseerida, ei saa ka tulevane John Galliano või Aldo Järvsoo rõivaid kujundada, tüdrukute poole pealt lükkuvad aga tulevasel Anita Roddickil või Karoli Hindriksil esimesed sammud tootedisainis edasi,” tõdeb Põder.

Põder näeb lahendusena õpetada käsitöö, kodunduse ja tehnoloogiaõppe asemel puutööd, metallitööd, heegeldamist, õmblemist, kokkamist jms. Üht tegevust õpitaks ühe õppeperioodi, veerandi, poolaasta või aasta vältel, mille järel oleks võimalik jälle uus, huvidele vastav grupp valida.

Vananev õpetajaskond tavades kinni

Üks suuremaid põhjusi, miks tööõpetus on meil täna koolides 1970ndate tasemel, seisneb selles, et enamik tööõpetuse õpetajaid on pärit tollest ajast.

“Õppekava on kindlasti eesrindlikum kui keskmine õpetaja,” ütleb Märt Põder. “Õppekavades toodud õppesisude mõttes pole valdkonnale tegelikult midagi ette heita. Kõik on vähemalt vormiliselt olemas. Kas seda reaalselt tehakse, sõltub konkreetsest õpetajast ja tema motiveeritusest.”

“Kahjuks näeb koolides palju vananenud, traditsioonilist mõtteviisi,” tõdeb ka Pille Liblik. Selle muutmiseks ongi pandud kohustus vahetada õpperühmi 10% ulatuses. “Alustuseks on seegi parem kui mitte midagi,” sõnab Mart Soobik.

Tallinna Ülikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse õppekava juhi Andry Kikkulli kinnitusel on nende lõpetajad väga laialdaste teadmistega ja täiesti võimelised õpetama lastele huvitaval moel igapäevaelus vajalikke oskusi. Paraku enamik noori tehnoloogiaõpetajaid ei jõua kooli. “Nad lähevad töökodade juhatajateks, tehnikavaldkonna keskastmejuhtideks või müügimeesteks,” loetleb Kikkull. Pole vaja küsidagi, miks noor mees sellise valiku teeb.

Kui koolis üksikud tüdrukud siiski valivad tehnoloogiaõpetuse grupi, aga poisid käsitööd ja kodundust mitte kunagi, siis samamoodi on lugu ülikoolis tulevaste tööõpetuse õpetajatega. Eraldi erialadena õpetatakse käsitööd ja kodundust ning tehnoloogiaõpetust.

Rocca al Mare Kooli tehnoloogiaõpetaja Mari Viik peab ülikooli tööõpetuse erialade sellist jaotust rumalaks ja aegunuks. “Tööõpetuse muutumine koolis peaks algama sellest, et ülikoolis õpetataks tulevasi tööõpetuse õpetajaid ühtselt, neile antaks ka kunstiharidust. Loomulik, et nad spetsialiseeruvad, kõigil on oma meelisala: ühel keraamika, teisel puutöö. Aga baas peaks olema ühtne,” ütleb Viik.

Pudrunuiade asemele majapidamistööd?

“Kindlasti ma ei poolda, et poisid lähevad käsitöötundi ja peavad seal ühesugused kindad valmis kuduma,” ütleb Kikkull. Võib-olla peaks lisaks kodundusele üle vaatama tööõpetuses õpetatavad oskused laiemalt? Mis kasu on poistel kümne aasta pärast plekk-karpidest ja pudrunuiadest, kui nad ei oska plaatida, lukusüdamikke vahetada või kardinapuid paigaldada?! Samu oskusi läheks vaja tüdrukutel.

“Töö objekt ei ole ju tegelikult oluline,” ütleb Kikkull. “Konkreetse asja tegemise me unustame niikuinii ära. Tähtis on, mida me tahame selle kaudu õpetada: materjalide valikut, tööriistade kasutamist.”

Kuid kõike seda saaks ju arendada ja õpetada ka eluks vajalikke asju tehes? Jõuame taas välja õpetajateni, kellest kõik sõltub: “Õppekava annab üldised piirid. Eseme ja tehnoloogia, mille kaudu õpetada, valib iga õpetaja ise,” ütleb Kikkull ning lisab, et õpetajatel on täielik vabadus õpetada ka igapäevaelus vajalikke oskusi. Üks Kikkulli tudeng, kes õppimise kõrvalt töötab koolis, näiteks plaadib oma õpilastega.

“Õppekavas on öeldud, et laps peaks tehnoloogia õppeainete õppimise tulemusel hakkama saama elementaarsete praktiliste töödega, mis iga päev kodus ette tulevad,” ütleb Liblik. “Ma ei saa öelda, et ministeeriumi arvates peaksid lapsed koolis õppima kardinapuid paigaldama või plaatima. Aga me ei ütle ka, et nad peavad plekk-karpe ja pudrunuiasid tegema. Õpe peab olema eluline, et lapsel oleks sellest tulevikus praktilist kasu.”