Lapsed trenni!

Mind ajendas seitsmeaastasele tütrele trenni otsima mure: kuidas parandada tema rühti ning kõnnakut? Tütre jalatsid kipuvad rohkem kuluma siseküljelt ja pelgalt meelde­tuletusest astuda sirgelt on vähe kasu – paari korraliku sammu järel muutub ta kõnnak jälle harjumuspäraseks. Ja üldse, pärast koolitunde on lapsel ju lausa hädavajalik end liigutada ja oma kehast rõõmu tunda!

Ka südametohter Margus Viigimaa kinnitab: “Kui liikumisharjumus varakult ei kujune, on seda hilisemas vanuses raske tekitama hakata.”

Paraku on muude ahvatluste kõrval lapsi õue saada üha raskem. “Kui anda lapsele valida, siis tema potsataks ikka arvuti taha,” on südamearst märganud. “Nüüd, mil igas kodus on internet, tuleb meil liikumise peale tõsiselt mõtlema hakata. Ja tingimused selleks peavad looma vanemad.”

Niisiis, millest alustada?

Perega palli loopima ja ujuma

Teadupärast ei õpi lapsed mitte niivõrd meie sõnadest, kuivõrd tegudest. Et liikumisharjumus tekiks, on vaja, et nad kogeksid rõõmu sellest kõigepealt koos vanematega.

Alustage lihtsate tegevustega. Eel- ja algkoolieas on head eelkõige lihtsad tegevused: kekslemine, hüplemine, palli püüdmine ja viskamine, jooks ja kükitamine. Kõigile lihasrühmadele tulevad kasuks ka suplemine ja ujumine. Ning kui kool pakub sinna kõr­vale paar korda nädalas ka võimlemist või pallimängu ning laps osaleb kehalise kasvatuse tundides, ei pea lapsevanem muretsema, et laps liigub vähe.

Sokutage lapse päevakavva sportlik tund. Et koolieelikul või algklassilapsel tekiks harjumus end liigutada, peaks ta iga päev vähemalt tunni jagu aktiivselt tegutsema. See ei tähenda ainult tõsist trenni – liikumine on ka rattasõit, pallimäng sõpradega või kodu koristamine.

Tegutsege ühiselt. Kui laps on arvuti taha kleepunud, ei ole kasu pelgast manitsusest “peaksid ikka õues ka olema”. Kõige paremini aitab ühine tegevus. Kui mitte muidu, siis nädalavahetustel võtke koos ette veepargi külastus, ratta- või jalgsimatk või minge talvel kelgumäele.

Liikumismängud enne meeskonnamänge

Enne kui laps alustab trenniteed, peab ta olema selleks enam-vähem küps, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Soovitatavalt käivad liikumismängud enne võistlusmänge.

Sportige koos. Enne võistlussporti tasub arendada lapse liikumis- ja mänguoskusi, sest laste füüsiline areng on väga erinev. Õpetage järeltulijale õuemänge, käige koos rat­taga sõitmas ja suusatamas.

Ärge rõhuge võidule. Vanemad ja treenerid kipuvad tihti õhutama võiduhimu, justkui olekski võit peamine eesmärk. Selle asemel tunnustage last, et ta oli tubli, osales ja sai hakkama.

Laske lapsel harjutada võitmist ja kaotamist. Eel- ja tihti ka algkooliealised ei suuda veel lahus hoida kaotamist ja sellest tulenevat võimalikku enesehinnangu langust. Harjutamiseks sobivad suurepäraselt näiteks lauamängud, aga ka laste seas praegugi armastatud õuemängud, nagu kulli- ja koeramäng, “Haned-luiged” jt (vaata ka Pere ja Kodu juulinumbri artiklit “Vanad head õuemängud”).

Seega on koolieelikute ja algklassilaste puhul kaks märksõna: liikumine olgu ea­kohane ja arendav. Muu hulgas aitab see vormuda lapse väärtushinnangutel ja mõista, mis on tervisele hea ja kasulik ning mis mitte. Alles seejärel, keskmises koolieas, saab vaagida, kas lapsel on eeldusi ja tahtmist spordis silmapaistvaid tulemusi saavutada.

Vali sobiv trenn!

Tavaliselt arendatakse trennis osavust, reaktsiooni- ja kiirusenäitajaid. Lapse tervist ja tulevikku silmas pidades on kõige tähtsamad aga südame-veresoonkonda ja hingamissüsteemi, painduvust ja koordinatsiooni parandavad harjutused. Selleks, nagu märgitud, sobivad hästi jooks, keksimine ning ujumine, mida saab mõnuga ka perega koos teha.

Kui aga tahaks lapse spordiandele hoogu anda, kuidas siis talitada?

Kõigepealt on treeningu algjärgus vaja hinnata, mil määral lapse võimed vastavad valitud spordialale. Lapse andekus mängib olulist rolli, kuid edukas algus ei tähenda veel hilisemat tähelendu tippsportlasena. On hea, kui lapsel on olemas sünnipärane soodumus olla kiire, vastupidav ja jõuline ning võime koordineerida oma liigutusi. Edasine edu sõltub siiski treeningutest.

Hoia lapse tervist!

Igasuguse trenni puhul tasub jälgida, et sportimine oleks väikesele spordipoisile või -tüdrukule jõukohane. Lapsed on ülepingutusest põhjustatud vigastustele vastuvõtlikumad, sest neil puudub lihastugevus, mis toetaks peamisi liigeseid. Koolieelikutel võiks trennis olla ka mänguline moment, siis ei teki nii kiiresti tüdimust ja vastumeelsust.

Põhikoolis ja hiljem võib noorsportlasest saada aga innukas oma ala fänn. Nüüd on eriti tähtis, et treener ja vanemad arvestaksid lapse vanuse ja eakohaste vajadustega – vastasel juhul teeme noore tervisele liiga.

Kurnatusele viitavad:

• järsud meeleolumuutused ja huvi kadumine trenni vastu;
• söögiisu vähenemine ja kehakaalu ala­nemine;
• halb uni, väsimus ning lihasvalu;
• tüdrukutel muutused menstruaaltsüklis;
• liigne higistamine ja käte värisemine;
• liiga kiire või aeglane pulss nii rahuolekus kui ka treeningu ajal, südame rütmihäired.

Dr Margus Viigimaa ei pea tippsporti lastele sobivaks. “Sageli pannakse noorele treenijale liiga suur koormus. See on selgelt ülepingutamine, laste puhul soovitan seda vältida,” hoiatab ta. “Kui aga laps tahab tõesti spordiga tõsisemalt tegelda, tuleb talle kindlasti tervisekontroll teha ja seda enne, kui ta suurema koormusega treeninguid hakkab tegema.”

Igal spordialal on tervisekontroll erinev. Kontrollis võivad ilmneda ka need tervise­rikked, mis tavaolukorras ei väljendu, näiteks südamepuudulikkus. “Nii saame vältida kurbi juhtumeid, mil laps ületreenitusest kokku kukub, kuna süda ütles üles,” rõhutab dr Viigimaa. Tema soovitab lapsi trennijärgselt jälgida. “Kui noorsportlane on krooniliselt väsinud, kahvatu, isutu või tekivad unehäired, on ilmselgelt tegemist ületreenimisega. Iga lapsevanem tunneb oma last ja suudab märke lugeda.”

Kontrollida võib ka pulsisagedust – olgugi et pulss on lastel loomupäraselt kiirem kui täiskasvanutel, tuleb jälgida, et see pärast treeningut langeks. Kui pulss ei taastu, on põhjust muretseda. “Ja väga oluline on muidugi toitumine,” kinnitab südamearst. “Spordimees kokat ei joo ja krõpsu ei söö. Toit peab olema tervislik, mitmekesine. Värsked puu- ja juurviljad on menüüs tähtsal kohal ning rämpstoitu tuleb vältida.”

Allikas: Stephen J. Virgilio “Tervete laste tegus algus”

Millist trenni valida?

Keha painduvus (sobib treenimiseks 5–8aastastele) on inimese võime sooritada erinevaid harjutusi tänu liigeste heale liikuvusele ning lihaste ja kõõluste venivusele. Hea painduvus vähendab oluliselt traumariske ja ülekoormust. Painduvuse arendamiseks sobivad treeningprogrammid on näiteks võimlemine, tants, stretching, jooga jt.

Osavus (sobib treenimiseks 8–10aastastele) on koondmõiste, mille alla kuuluvad hea koordinatsioon, tasakaal, reaktsioon, taiplikkus ja liigutuste kiirus. Arengut soodustavad kõik mängulised spordialad, eriti jalgpall, korvpall, võrkpall, aga ka tennis, karate, akrobaatika jt.

Üldine vastupidavus (sobib treenimiseks alates 10. eluaastast) on organismi võime liikuda piisavalt pika aja jooksul mõõdukas ja mitte väga kiires tempos. Energiaga varustamine toimub peamiselt kõrgendatud hapnikukasutuse tingimustes. Vastupidavust aitavad hästi arendada sörkjooks, rattasõit, ujumine jt, kuid algajatel ja lastel on tähtsam suurendada koormust, kasvatades vahemaid ja pikendades kestvust, mitte taga ajada kiirust.

Allikas: Vitali Pantšenko “Tervise ABC tulevastele meistritele ja mitte ainult...”