Lauakombed saavad alguse kodust

"Emme, mina seda sööki ei söö, sest see ei maitse mulle,” teatab mu viieaastane tütar pitsarestoranis, kui ettekandja toob lauale ahvatlevalt lõhnava küpsetise. Lapse valjuhäälne protest kostab üle kogu söögikoha ja ma tunnen, kuidas ümbritsevate pilgud meile pöörduvad. Tahaksin häbi pärast maa alla vajuda.

Küllap on olukord tuttav hulgale lapsevanematele. Piinlikkushetki oskavad lapsed söögikohtades hästi tekitada – küll ronivad jalgupidi toolile, jooksevad ringi, söövad nagu väikesed notsud või ei oska söögiriistu käes hoida. Ühine väljas söömine võib niiviisi kujuneda toreda ajaveetmise asemel hoopis lapse pidevaks manitsemiseks ja põhjustada suurt stressi. Kuidas teha nii, et laste lauakommete pärast poleks vaja häbeneda?

Millal alustada?

Etiketiõpetaja Erika Kolbakov kinnitab, et vanemate eeskujuta korralikke lauakombeid ei saavuta. “Kui lapsel on vanemate näol olemas hea eeskuju, võib juhtuda, et polegi vaja eraldi õpetada, kuidas lauas viisakalt käituda.”

Tõsi, söögiriistade käsitsemist ja salvräti õiget kasutamist on enamasti vaja siiski õpetada. “Ja väga oluline on lapsele selgitada, miks mingeid asju tehakse ning miks on üldse vaja olla viisakas – et nii on kõigil hea olla ja et see on loomulik osa elust.”

Etiketiõpetaja sõnul võiks juba mõneaastane laps aidata lauda katta – see on hea start lauakommete omandamiseks. Kolbakov, kes õpetab lastele lauakäitumist ka peentes kohtades, leiab, et söömine ei peaks ka kodus olema juhuslik tegevus, nii et igaüks närib püstijalu võileiba. “Vähemalt korra päevas võiks pere süüa ühise laua taga. Ja korra nädalas tasuks laud katta pidulikumalt. Nii saab laps harjutada nii söögilauas suhtlemist kui ka lauas korra hoidmist,” soovitab ta.

Millised on toidulaua kuldreeglid? Seda saad teada, kui loed täispikkuses artiklit Pere ja Kodu septembrinumbrist või digitaalselt siit...