Õnneks on see hinne mitmeti tõlgendatav. Tartu Ülikooli Teaduskoolis tehtava õpistiilide uuringu järgi ei saa nii vähese info põhjal määratleda Martini õpistiili. Küll aga võib tema tööd analüüsides leida, et loll ja laisk see poiss ei ole. Uuringute läbiviija Viktoria Neborjakina, endine matemaatikaõpetaja, ütleb, et tema oleks Martini tööd analüüsides alustanud kiitusest.

“Näe, see esimene osa on super, siin on kõik õige!” Ja alles siis arutanud, mis tehetega edasi juhtus. Võib-olla tõlgendas poiss mõnd õpetaja sõna omamoodi? Võib-olla sai aru, et taan­dama peab kindlasti naturaalarvuni? Lõpuks oleks Viktoria tunnustanud poisi otsivat vaimu: “Mulle meeldib, et sa julgesid katsetada! Aga järgmine kord katsetame kodus, mitte koolis töö ajal.”

Isiksus mõjutab stiili

Teaduskooli uuringu kohaselt võib oletada, et inimesel on õpistiile kau­gelt rohkem kui need kolm – nn vi­suaalne, auditiivne ja kinesteetiline –, mida siiani kõige levinum käsitlus pakub. Uuri­jad oletavad nimelt, et igal isiksuse­tüübil on oma õpistiil.

Nüüdisaegsed isiksuseteooriad väidavad, et isiksusele on omased teatud seadumused (nn Suur Viisik ehk neurootilisus, ekstravertsus, sotsiaalsus, avatus ja meelekindlus), mis määravad põhilise viisi, kuidas inimene mõtleb, käitub ja reageerib. Need seadumused on pärilikud ja püsivad. Järelikult on teadmist, et isiksuse põhiolemust me oluliselt muuta ei saa, vaja õpiprotsessis arvestada.

Martini ema on eri õpistiilidega varemgi kokku puutunud. Tema vanem vend näiteks leidis uudse viisi luuletusi õppida. Kuna need poisile kuidagi pähe ei jäänud, katsetas ta seni, kuni leidis sobiva variandi – haaras trummi­pulgad ja käänas end seina vastu peapealseisu. Ja nii, pea peal seistes ja trummipulki klõbistades, luuletus meelde jäigi.

“Mina vaatasin kõrvalt ja imestasin,” meenutab Martini ema. “Ent see, mille vend kord pähe õppis, ka pähe jäi. Minul oli vastupidi: vaatasin korra raamatusse ja kõik jäi meelde, aga unus kohe pärast kontrolltööd.”

Pole saladus – viimasel moel õpivad paljud õpilased. Ometi ei tehta sellest probleemi, kuni lapsel on hinded korras. “Operatiivmälu töötab hästi, aga püsimällu info kas ei jõua või siis ei saa laps seda sealt kätte,” selgitab Viktoria. “Samas, kui vanem ja õpetaja teaksid, et lapse õppimise tulemus sõltub tema õpistiilist, mida ta lihtsalt ei saa muuta, ei hakkaks nad last ümber kasvatama, vaid mõtleksid, kuidas tema omapäraga arvestada. Õpilasel oleksid siis ehk hoopis teised tulemused ja enesehinnang.”

Kuusteist stiili

Teaduskooli uuringus tuuakse välja 16 näitajat, mida kombineerides saab tulemuseks ühe 16 õpistiilist. Näiteks palutakse loovustesti käigus lastel täiendada paberile joonistatud ovaali. “Seda täiendatakse väga erinevalt,” kommenteerib Viktoria. “Kuna oleme enne küsimustikuga kindlaks teinud lapse isiksusetüübi, on selgelt näha, et süžeed, mida kasutatakse, on seotud isiksusetüübiga.”

Järgnevalt mõned näited stiilide avaldumisest (vt ka allolevaid pilte).

Inspektor ehk loogilis-sensoorne introvert, kelle isiksusetüübi märk­sõnaks on “süsteemide loomine ja valitsemine”, täiendab joonistust nii, et ovaali ümber tekib joonte süsteem. Ta kujundab tasapindu, tõmbab sirgeid jooni, lähtub perspektiivist.

Marssal ehk sensoorselt loogiline ekstravert joonistab inimest. Tema joonistusel täidab inimene parajasti mingit ülesannet. Ei mingeid abstrakt­seid jooni! See-eest näeb siin palju detaile.

Kasvataja stiiliga õppur ehk eetilis-­intuitiivne ekstravert joonistab emot­sioo­ni ja suhet, sest neid märkab ta loomuomaselt. Ka pildiallkiri edastab suhet: “Päevalill, kui seda vaadata läbi limonaadipudeli.”

Kriitik ehk intuitiivselt loogiline introvert väärtustab originaalsust ja kasulikkust. Ta eelistab joonistada abstraktseid tegelasi, kes koos väljendavad mitmekesisuse vajalikkuse ideed. “Olla erinev ei tähenda seda, et tunneks elust vähem rõõmu,” on Kriitik joonistuse alla kirjutanud.

Kui säärane ülesanne antakse näiteks joonistamistunnis, on targa õpetaja asi mõista, et kõik tööd on korralikult tehtud ja kõik väärivad parimat hinnet. Kui jääda pealiskaudseks ja mitte tunnistada, et inimesed väärtustavad eri asju, saab siit hea hinde ilmselt vaid Marssal.

Küsija või vastaja?

Õppimise eripära väljendub igas aines ja viisis, kuidas laps infot omandab. “Kõik, mida me õppimisel võime jälgida, paneme skaalasse ja selle järgi leiame õpistiili,” ütleb Viktoria.

Üks näitaja on tema sõnul see, kas laps on pigem küsija või vastaja. Mõni laps õpib, esitades kogu aeg küsimusi. Kui õpetaja või vanem ei saa aru, miks laps pidevalt küsib, võib ta arvata, et näe, kui rumal, ei tea vastust. Tegelikult on küsimuse esitamine va­hend, millega laps saab lisainfot. Selline laps paistab silma sellega, et oskab moodustada väga teravaid küsimusi – juhul, kui ta on andekas. Sel lapsel võib olla Otsija stiil. Ent oskusel küsimusi vormida on oma hind: küsijal on raske infot edasi anda, jutustada.

Vastaja seevastu vaatab korra pa­be­rile ja on juba suuteline nähtut edasi andma. Ta ei kuluta energiat küsimisele ja on suurepärane jutustaja.
Kuidas see väike nüanss õppetööd võib mõjutada? Näiteks on selge, et vastaja-tüübi jaoks on vastama minek probleem ainult siis, kui ta pole õppinud. Samas on see küsija jaoks probleem isegi siis, kui ta on õppinud. Küsijal tekivad kogu aeg uued assotsiatsioonid ja ta kahtleb.
Mis järeldusi õpetaja ja vanem sellest teha saavad? Esiteks on mõistlik küsija puhul möönda, et küsimine ja kahtlemine on tema tugev joon. Seda last ei peaks sundima iga hinna eest jutustama.

“Selles osas, milles laps on tugev, saame talle anda hästi loomingulisi ja raskeid ülesandeid, siis toimub areng,” soovitab Viktoria. “Isegi kui laps ei saa veel kõigega hakkama, ei murra see teda. Aga tema nõrkused olgu n-ö kasvuhoonerežiimil. Üks samm korraga.” Õpetajale on siin koht mõtiskleda, kas ta küsija-lapse ikka peab tingimata klassi ette vastama kutsuma. Ehk saab tema teadmisi kontrollida muul moel?

Kodu toetab

Siiski ei saa kodu õpetajale ette kir­jutada, mil moel ta peaks last hindama. Võib juhtuda, et õpetaja ei ar­vesta õpilase omapära ja paneb kehva hinde, süüvimata lapse mõttekäiku. Õnneks saab kodu palju ära teha, et lapse enesehinnangut toetada.
Vanema esimene ülesanne lapse õppetööd analüüsides ja tema õpistiili aimates on teha vahet, kus on ebaedu, mis on seotud laiskusega, ja kus on ebaedu, mille taga on lapse omapära.

“Õpistiilide tundmine aitab vanemal võtta adekvaatse hoiaku lapse õpitulemuste suhtes,” ütleb Viktoria. “Kui vanem teab, et laps sai kolme seal, kus ta võinuks saada viie – mille eest teda siis õieti kiita? Ja samas, kui ta sai kolme seal, kus see on tema puhul saavutus, on kolm suurt tunnustust väärt.”

Samuti saab kodu kompenseerida lapse nõrku külgi. Näiteks on suure klassi ees seisval õpetajal üsna raske toetada küsija arengut. Aga kodus leidub kindlasti keegi, kes suudab suunata last iseseisvalt vastuseid otsima ja innustada teda samm-sammult jutustama.

Omapära, mitte puudus

Ent tulgem tagasi Martini näite juurde. Kui ema annab pojale sõnumi, et hindest tähtsam on see, et poiss on teadnud lahenduse käiku ja ise veel midagi juurde mõelnud, pehmendab tema hoiak halvast hindest tingitud tagasilööki.

“Väga tihti karistatakse loovaid inimesi selle eest, et nad julgevad minna edasi oma rada pidi,” selgitab Viktoria. “Katsetamisega on seotud loovus: ilmselt sai laps kuskilt signaali, mis ajas ta segadusse, ja läks seda rada mööda edasi. Siin on taas isiksuse omapära mängus: ratsionaalsed tüübid lähevad ikka oma rada, olgu keskkond milline tahes, irratsionaalsed on aga keskkonnaga pidevalt kontaktis. Kui miski muutub, märkavad nad seda ja vajavad aega, et kohaneda. Lapsevanem saab rõhutada, et see on omapära, see ei ole puudus.”

Viktoria rõhutab, et kõik õpistiilid on head. Ja Martinile ning tema emale leiab ta veel ühe vaatenurga: “Kui minu lapsed tulid koolist kahega, siis ütlesin neile: tore! Kui te kõike teaksite, milleks teile siis kooli vaja oleks? Siis läheksite juba tööle!”