Liikuma!

Liisa (7) on sportliku pere laps. „Neil on lasteaias väga liikuv elu,“ kiidab tema ema Eva-Maria Riso (43). „Nende rühm käib ujumas, peale liikumistundide on tüdrukutel lasteaias kolm korda nädalas iluvõimlemine. Viimane on mänguline ja mitmekülgselt arendav.“

See pole aga Liisa kehalise koormuse nimekirjast kõik. Kuna Sassi lasteaed, kus tüdruk viimast aastat käib, peab tervise arendamist ülioluliseks, on rühmad iga ilmaga kaks korda ­päevas õues. Talveõhtuti võib neid veel täna­va­laternate valgelgi õuel mängimas näha. Ka paarikilomeetrise kodutee läbi linna kõnnivad Liisa ja ema jalgsi, nende peres pole kommet lapsi autoga vedada.

Ema arvab, et isegi siis, kui lasteaias poleks iluvõimlemise treeningut pakutud, ei oleks ta oma lasteaialast mujale trenni pannud. „Aga siis olek­sime ise rohkem temaga õues käinud ja terve ­perega koos sporti teinud,“ ­eeldab ta.

Pole sugugi kindel, kas veel rohkem sporti, kui Risode pere seda niikuinii harrastab, olekski tööinimestel võimalik teha. Nii Eva-Maria kui ka isa Andrus (48) on pärit sportlikust perest ning kehaline aktiivsus on neil veres. Vanemate eeskujul on spordipisikuga nakatunud ka pere vanemad lapsed Katrin (14) ja Märt (12).

Trennid ja peresport

Mida pere siis teeb? „Talviti käime kodu lähedal suusatamas,“ loetleb ema, „ja kui Anne kanalil jää puhas hoiti, siis ka uisutasime. Enamasti on küll nii, et nädala sees täies koosseisus sportima ei jõua, sest suuremad lapsed on trennis, kuid vähemalt korra nädalas püüame käia valgustatud suusarajal Tähtveres. Nädalavahetusel sõidame perega kas Haanjasse, Voorele või Mammastesse suusatama või Kütiorgu mäele. Soojal ajal käime jooksmas ja sõidame jalg­ratastega. Liisa hakkab see suvi ise sõitma, seni ei käinud tal jõud meie paari­kümnekilomeetristel matkadel rattast üle ja ta tegi need kaasa ­lastetoolis.“

Kehakultuuri teaduskonna lektorina on Eva-Marial elementaarne hoolitseda paraja kehalise toonuse eest. Sport pole talle kaalulangetamisvahend, vaid elustiil ja hea enesetunde allikas. Isegi tuttavaks said abikaasad kunagi suusarajal.

Pere suuremad lapsed käivad 1. klas­sist saadik kergejõustikutrennis. „Panime nad kergejõustikku väga teadlikult,“ jagab Eva-Maria, „seal saavad nad inimliku koormusega ja mitmekülgselt treenida. Kergejõustikus pole erilist survet varakult kõrgeid tulemusi saavutada, trenn on nooremas koolieas kaks-kolm korda nädalas, algul ei pea ka palju võistlema.“

Pere ei pea just arvestust, mitu tundi liikumist päevas kellelgi välja tuleb, kuid seda vaatab ema küll, et kui suurematel pole trennipäev, teeksid nad koeraga tunniajase jalutusringi või ­läheksid jalgsi Liisale lasteaeda järele. Viimasel ajal juhtub, et lapsed lähevad ka omal käel õue sörkima või sõpradega suusatama.

Vanemate eeskuju

Eva-Maria arvates saabki ­enamiku lapsi tänapäeval sporti armastama ­ainult nii,­ kui vanemad lähevad ees ja võtavad­ lapsed kaasa. „See iga saab jube ruttu läbi, kui põnn ronib aias puu ot­sa või jookseb ümber liiva­kasti,“ teab ta. „Paar­kümmend aastat tagasi sai koolilaps igal pool rattaga sõita ja pargis joosta, nüüd on kõikjal autod, parklad, majad. Koolieelik pääsebki ainult vanemate sabas spordi­parki või mänguväljakule. Ja ainult siis, kui ta on saanud väiksena piisavalt perega kaasas käia, läheb ta suurena juba ise.

Lasteaias ja koolis on ju küll kehalise tunnid, kuid esimene impulss sportimiseks peaks tulema kodust. Kui liiku­mine on vanematele loomulik päeva osa, ühinevad lapsed meelsamini ka spordiklubide trennidega.“

Tartu ülikooli kehalise kasvatuse ­didaktika lektor Maret Pihu on Eva-Mariaga nõus: laste liikumisrõõmu ­püsimises on oluline vanemate eeskuju. Samas rõhutab Maret haridus­süsteemi rolli – kehalise tunnid peavad olema head motiveerijad ja uute spordialaste oskuste õpetajad. Maret on uurinud lasteaialaste kehalist aktiivsust ja motoorseid oskusi, on olnud liikumis- ja keha­lise kasvatuse õpetaja ning juhendab koolieelikute spordiringe. „Mida rohkem ma selle teemaga seotud olen, seda enam näen, kui oluline on spordiharjumuse­ kujunemises eel­kooliiga ja varane kooli­aeg,“ mainib ta.

„Palju räägitakse sotsiaalsetest ­oskustest ja akadeemilisest võime­kusest, vähem teatakse motoorset kompetentsust. ­Uuringud on näidanud,­ et selleks, et inimesel kujuneks välja harjumus liikuda, on väga oluline tunda end motoorselt kompetentsena. Kui laps saab varases koolieas enesekindluse eri spordi­aladel, mõjutab see tema enesehinnangut ja edasist füüsilist aktiivsust.“

Koolieelik ei vaja tavaliselt veenmist, et jooksma, kelgutama või õue mürama minna. Teda on palju lihtsam uue alaga tegelema innustada kui ­teismelist. Targad vanemad kasutavad selle eluetapi ära ja käivad koos lapsega eri alasid proovimas. „Paraku on meie praegune probleem selles, et keskkond ei toeta vaba aja liikumist,“ tõdeb ­Maret.

„Vanematel pole aega ja sageli ka kohta, et lapsega niisama palli visata või regulaar­selt ujumas käia. Me võime küll mõelda, et laps hakkab ju iseenesest käima ja palli viskama, kuid kuna loomulikku vaba aja liikumist on väheks jäänud, on lapsel oluline osaleda lasteaia liikumistunnis või mõnel treeningul. Muidu ei saa tema motoorne kompetents areneda.“

Lasteaias on liikumistunnid 2–3 korda nädalas. Maret Pihu hinnangul on need Eestis enamasti heal tasemel, eelkõige seetõttu, et on õppe­kavas eraldi tegevusena sees ning paljudes lasteaeda­des annavad liikumisõpetust erialase haridusega õpetajad. Neist 2–3 liikumistunnist nädalas piisab koolieelikule juhul, kui ka tema vaba aja kehaline aktiivsus on sobiva koormusega.

Üks tund päevas

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab koolieelikule vähemalt 60 minutit mõõduka koormusega liikumist päevas. „Mõõdukas koormus tähendab, et süda hakkab kiiremini lööma ja tekib hingeldus,“ selgitab Maret. „See pole kooli jalutamine ega sõbra poole külla lonkimine, vaid intensiivne kehaline tegevus. ­Müramine, jalgrattasõit, suusatamine ja vaba pallimäng õues annavad enamasti mõõduka koormuse.“

Peale hingeldama paneva tegevuse peaks koolieeliku päeva kuuluma ka muu liikumine – jalutamine, ­rahuliku kulgemisega mängud. Vanusega see soovituslik mõõduka koormusega ­liikumise aeg lüheneb, täiskasvanu ­miinimumiks on pool tundi päevas. Kuigi tundub, et 60 minutit päevast spordi heaks leida pole probleem, teab Maret, et moodsal perel on isegi seda tunnikest raske kätte saada.

„Lasteaialapse liikumisvajadus on küll enamasti rahuldatud, kuid kooli minnes kipub toimuma muutus,“ osutab ta. „Kui vanemad nüüd kätte ei võta ja koos lastega sportima ei lähe, võibki lapse füüsiline aktiivsus piirduda kooli kehalise kasvatuse tundidega. Ühiskond ja sportimis­harjumused on niivõrd muutunud, et lapsed ise enam õue ei kipu. Rootsis 1960. aastal tehtud uuringu järgi läks enamik lapsi vabal ajal vähemalt kaks korda nädalas omal käel näiteks rattaga sõitma, kuid 2001. aasta uurimuse kohaselt võttis vabatahtlikult mõne füüsilise tegevuse ette vaid kaks Rootsi last kümnest! Kui ka vanematel pole ­harjumust lapsi sportima kaasa võtta, ongi ­ainus pääsetee panna laps trenni.“

Lasteaialapse liikumissooviga pole enamasti muret, ent kooli minnes soov sportida väheneb. „Mul käib iga kord valu südamest läbi, kui kuulen, et laps ei taha kehalise tundi minna,“ on ­Maret murelik. Ta teab, et laste spordi­motivatsiooni mõjutab mitu tegurit. „Kõige olulisem on õpetaja ja tema meetodid; teine mõjutaja on keskkond – vahendid peavad olema korralikud ja kaasaegsed,“ loetleb ta. „Kolmas tegur on kodu ja sõbrad.“

Ka hindamine võib liikumis­himu lämmatada, just see, kui ­hinnatakse „normide“ järgi. Maret Pihu ütleb, et kehalise kasvatuse ainekavas ei ole ­etteantud arvulisi norme. „Nii hinnata polegi õige, hinnata tuleb selle järgi, kui palju laps isiklikus arengus on edasi liikunud,“ paneb ta südamele. Samas ei pea Maret hindamist ka läbinisti valeks – juhul, kui õpetaja oskab selle ­kaudu lapsi motiveerida ega kasuta hindeid karistamiseks. Õpetaja peab lähtuma kehalise kasvatuse peamisest eesmärgist – et noor tahaks ja oskaks ka edaspidi spordiga tegelda.

Ekraanitunnid tasakaalu

Eva-Maria lisab laste spordihimu vaigistajate hulka ka interneti. Ahvatlus arvutis istuda on tänapäeva lastele suur ja nett kergelt kättesaadav. „Lapsi peab mingil hetkel natuke tagant torkima, muidu hakkavad spordile käega lööma. Minu omadel oli see periood umbes 9–11aastaselt,“ räägib ta omast kogemusest. Üks viis innustada on seletada, miks liikumine hea on.

„Tütrele spordi kasulikkusest rääkides saab rõhutada head vormi ja toonust, poisile aga olen öelnud, et see, kes suudab kehaliselt pingutada ja endast üle olla, ka õpib paremini. Et see ei käi nii, et istud ­ainult toas ja tuubid. Käid trennis ära, keha suriseb liikumisest, siis alles jõuad hästi õppida ja paigal olla. Nüüd on nad hakanud sellest aru saama. Ja ega me volilt ei luba neil ka arvutis istuda.“

Muuseas, arvutitundide ­asemel ­räägitakse nüüd ekraanitundidest. „See on arvutis, teleris, telefonis ja muude ekraanide ees veedetud aeg kokku,“ seletab Maret. Vanemate eesmärk võiks olla lapsele näidata, et kui oled tunni-kaks ekraanide seltsis ­veetnud, tuleb selle tasakaalustamiseks end liigutada.

Tänu erialale oskab Eva-Maria ­lastele jagada ka teaduslikke põhjen­dusi. „Katrin, Märt ja Liisa teavad, et ega see üksi olegi tähtis, et sul ­palju jõudu oleks või sa ilus välja ­näeksid,“ seletab ema. „Kraanaga võistlema ­inimene ju ei lähe, olgu tal palju jõudu tahes. Seda teavad kõik, et lihaste abil saame end liigutada. Tähtis on aga ka see, et füüsilise tegevuse käigus toodab lihas müokiine – hormoonilaadseid ­aineid, mis soodustavad terve keha,
iga organi toimimist.

Tänu neile ongi organism karastatud, inimene saab hea töövõime, hea enesetunde ja vastu­pidava immuunsüsteemi.“

Maret Pihu rõhutab: „Mingil ­juhul ei tohiks leppida, kui näed, et su lasteaias nii aktiivselt tegutsenud laps 1. klassis aina rohkem ekraanide taha vajub. Mina soovitan siis tema sportima meelitamisega teadlikult tegelda. Kui igapäevast hambapesu ei sea keegi kahtluse alla, siis tunnike liikumist võiks ka pere päeva­kavas kindlalt sees olla.“

Niisiis valige oma värskele koolijütsile üks tore mänguline trenn ning minge iga päev tunnikeseks kelgutama, suusatama, ujuma. Laste liikumis­harjumus on ju meie, vanemate ­kujundada.

Trenni – millal ja millisesse?

Nõu annab Tartu ülikooli kehalise kasvatuse didaktika lektor Maret Pihu

• Lasteaialapsele on treening hea valik siis, kui ta ise tahab väga minna ja energiat piisab. Kui aga lapsel pole trenni vastu huvi ja tema üldine füüsiline koormus on paras, pole vaja sundida.

• Koolilapsel võiks üks treening olla kohe

1. klassist alates.

• Spordiala pole nii tähtis, oluline on see, et trenn lapsele meeldiks. Uuri treenerilt, millised on tema meetodid ning kas tal on plaan teha üldfüüsilist ja mängulist treeningut või tahab ta keskenduda alaspetsiifiliste oskuste kujundamisele. Spordiklubid võistlevad aina nooremate laste pärast, selle­pärast on vanema teadlikkus asjakohane.

Mida teha siis, kui laps ei taha enam trenni minna?

• Räägi treeneriga – ehk on mõni harjutus liiga raske või häirib last mõni trennikaaslane, treeneri isik või mingi keskkonna tegur. Võib ka olla, et see ei ole lihtsalt tema ala.
• Räägi lapsega – ja arvesta, et päris põhjust ei pruugi algklassilapse jutust selguda.
• Tehke lapsega kokkulepe, et mingi aja proovib ta veel. Andke ka treenerile teada, et teil on prooviperiood. Kui kuu aja pärast pole midagi muutunud, ära last sunni. Esimene ala ei pea olema valik kogu eluks.
• Aita lapsel valida teine spordiala ja käige koos trenniga tutvumas.

Spordipisikuga nakatamise ABC

Soovitab Eva-Maria Riso

Võta endale eesmärk trenni teha ja kutsu laps kaasa. Lapsega koos on ka sul hea alustada uut ala, püsite mõlemad algaja tempos. Nii kasvatad endale trennikaaslase, kes ei lase sul laiskusepäevadel diivanile lebotama jääda.

Varustus olgu korralik! Kui laps läheb suusatama mittepidavate suuskade, tuult läbilaskva jope ja kinnastega, mis kohe märjaks saavad, võtab see eluks ajaks sporditegemise isu ära. Korraliku varustuse leiad ka teise ringi asjade seast.

Kuigi vahel tundub, et laps huvitub ekraanidest rohkem kui spordist,­ ära loobu innustamast, vahel sundimast, alati eeskujuks olemast. Lõpuks hakkavad lapsed ikka tegema samasuguseid asju, nagu on näinud tegemas vanemaid.