Minu suurem laps läheb järgmisel sügisel kooli. Kõige rohkem kardan ma selle juures, et ta peab minema üksi üle tänava - Tallinna kesklinnas.

Eriti tahaks rõhuda nende lastevanemate südametunnistusele, kes ei ela Tallinnas, vaid lähipiirkondades. Kesklinna mitmerealised tänavad ei ole lihtsalt üleriigiline magistraal - need on kõik kellegi kodutänavad ja kooliteed!

Pooled autojuhid sõidavad minu lapsest meetri kauguselt mööda 60-70 km/h! 

Võibolla seetõttu, et minu lapsed on uudishimulikud ja ettearvamatud, olen ma tänavaliikluse suhtes nii kriitiliseks muutunud. Või juhtub see kõigi lapsevanematega? Kas see on mööduv nähtus, nagu gaasivaludki, et kui lapsed saavad suuremaks ja mõistlikumaks, siis mul ei ole enam aega ega põhjust sellistele hirmudele mõelda? Tahaksin loota.

Samas näib, et kõik  kohusetundlikud lapsevanemad viivad oma lapse igal hommikul autoga kooli ette, sest reaalne oht Tallina tänavatel on nii suur?!

Statistiliselt peab +10-20 km/h piirkiiruse ületamist lubatuks ja normaalseks 60% autojuhtidest. Seega piltlikult - eraldussaar, kus tuleb teed ületades oodata, on Tallinna kesklinna tänavatel (Narva mnt, Liivalaia tn, Pärnu mnt) umbes kaks meetrit lai. See tähendab, et üle poolte autojuhtide arvates on normaalne sõita minu lapsest meetri kauguselt mööda 60-70 km/h kiirusega?

Kahjuks isegi need, kes peavad oma väärtushinnangutes kihutamist ja kiiruse ületamist taunitavaks, unustavad selle lihtsalt liiklusvooga kaasa minnes - auto sees on turvaline, soe, vaikne, oma mõtted. Kellegi teise laps teeserval, novembrikuu porisel pimedal hommikul - teda lihtsalt ei märgata.

Me kõik vastutame kõigi laste eest

Võib ju arvata, et vastutus lasub ametkondadel, teed ja ka kõnniteed on halvas olukorras. Kindlasti on siin ka palju ära teha, aga seda ei hakata ka tegema enne, kui inimesed ei nõua turvalisemaid tänavaid jalakäijatele sama häälekalt kui aukude parandamist asfaldis, et saaks veel kiiremini sõita.

Ja teine vaatenurk - laste liiklusharidus. Palun ärge kirjutage nii palju sellest, kui palju me saame ise ära teha - õpetada oma lapsi liikluses käituma, teed ületama, helkurit kandma jne. Kui vaadata Maanteameti kampaaniaid ja informatsiooni hulka, siis see proportsioon on juba väga paigast ära. Laps ei pea ainult ise enda eest vastutama!

Palun, kallid lapsevanemad - nii tänaval kui autoroolis, te vastutate ka teiste laste eest! Mitte ainult enda omade eest, kes on teie autos turvatoolis. Vastutate ka nende vähe suuremate eest, kes enam kärus ei püsi ja tahavad ise maailma avastada.

Võibolla on see kõigest minu isiklik probleem, mul on väga aktiivsed lapsed ja ma kipun tänu sellele väga “helikopter”-emaks, harjunud pidevalt valvel olema. Ärge mõistke valesti, mul on suhteliselt ükskõik, kui mustaks nad oma riided teevad ja kiige pealt kukkumine pole ka minu silmis midagi erakordset. Aga liiklus on hirmutav.