9. eluaasta toob aga lapse hingeellu suure annuse kriitilisust. Elu pole enam enesestmõistetav. Ta hakkab äkki märkama, et emal on “nii lollid riided” või et isal on “nõme soeng”. Ta küsib esimest korda: “Miks just meil on selline imelik värvimata maja?” või “Miks mina ei saa kunagi niisugust tuba nagu Erkil?” Tundub, nagu märkaks laps esimest korda täie selgusega seda maailma, milles ta seni on viibinud nagu unenäotaolises seisundis.

Silmade avanemise ja kriitikameele ärkamisega kaasneb ka väline tujukus ning laps võib tunda end pettununa inimestes, keda ta on siiani armastanud ja austanud. Kusjuures kõige õnnetumana tunneb end seejuures laps ise. Temagi ei saa aru, mis toimub.

Mina ja maailm

Siiani on laps olnud kogu maailmaga üks, sellest ka see enesestmõistetav ja lihtne lapseelu. Ta pole märganud, et peale tema on veel mingi eraldiolev maailm. Ehkki ta on kasutanud juba 6–7 aastat sõna “mina” ja võib vahel ka tugevalt enda eest seista, pole temasse veel jõudnud tunne, mida tähendab olla ise ning seista üksi oma teel.

9.–10. eluaastal saabub arusaam: “Siin olen mina ja see seal on maailm”, mis toob kaasa äralõigatuse- ja üksindustunde.

Kriisiga võivad kaasneda ka hirmud. Kui laps tunneb, et maailm asub temast väljaspool, tekivad kahtlused, et seal võib olla midagi vaenulikku. Laps ei lase enam oma toas tuld kustutada (sest siis hakkavad kardinad teda kägistama) või ei julge öösel vetsu minna. Ja kui julgebki, tuleb naastes kindlasti juba kaugelt voodisse hüpata või hoopiski toolide pealt ronida (sest muidu ilmub voodi alt kole mees ja võtab jalast kinni). Raamaturiiul on vaja tema toast ära viia (sest see kukub öösel talle peale) ning võib juhtuda, et ta peab enne magamaminekut läbi käima kõik maja nurgad (muidu võib tulekahju puhkeda).

Küllap suudab ka lugeja meenutada mõnd maagilist tegevust, mis teda selle aja kriisis saatis. Näiteks: “Kui ma ei astu tänavaplaadi joontele, siis on kõik hästi”, “Kui ma jõuan lugeda viieni enne, kui valgusfooris punane tuli kustub, siis ei juhtu midagi halba.”

Arenguvõimalus täiskasvanuile

Muutub ka suhe surmaga: laps võib hakata kartma lähedaste inimeste surma või esimest korda mõista, et temagi on surelik. Ta võib nüüd vajada igal õhtul kinnitust, et ärkab ka järgmisel hommikul üles.

Samuti hakkab ta rohkem jälgima ning tähele panema seda, mis toimub ema-isa vahel. Kui siiani ei suutnud vanematevahelised ebakõlad lapse rõõmsat meelt kuigivõrd kõigutada, siis nüüd kahandavad need tugevalt tema niigi nappi usaldust maailma vastu.

Meie, täiskasvanute, ülesanne on aidata muutunud emotsioonidega lapsel end maailmas taas koduselt tunda. Et ta kogeks: ta pole üksi vaenuliku ümbruse meelevallas, vaid Inimene suure algustähega, kes elab koos kivide, taimede, loomade ja teiste inimestega ühtses loodusriigis, universumi tervikus. Et ta tunnetaks: tema tegevus mõjutab maailma.

Seda hoiakut saab laps omaks võtta siiski vaid inimestelt, kellel see endal on olemas. Nii on 9.–10. eluaasta kriis arenguvõimalus ka meile, täiskasvanuile. Selleks, et vanema ja õpetaja autoriteet uuel kujul taastekiks, on lapsel vaja kogeda: täiskasvanu ise tunnustab autoriteete ning püüdleb terviklikkuse, eheduse ja arengu poole. Selliste inimeste toel saab laps arendada oma parimaid jõude ja 9.–10. eluaasta kriisist läbi tulla.

KUIDAS LAST AIDATA?

Kadi Jürimäe, Tartu Waldorfgümnaasiumi klassiõpetaja

Kas ja kuidas oled märganud 9.–10. eluaasta kriisi oma klassis?

Koolis on need muutused selgelt näha. Kolmanda klassi paiku teiseneb üldine meeleolu: tekib üsna kriitiline õhkkond, võetakse teatav distants ja seisukoht kogu ümbritseva maailma ning inimeste suhtes.

See kriitilisus võib olla suunatud otseselt väljapoole – märkustena, kahtlevate küsimustena. Aga see võib olla ka vaikne küsimus lapse sees, kui õpetaja oskab seda märgata. Mõni laps tõmbub enesesse ega söanda oma küsimusi esitada. Ta lihtsalt pole enam väikelapselikult rõõmus ja avatud.

Loomulikult on see lapseti väga erinev. Lisaks olen tähele pannud, et muutused väljenduvad poistel ja tüdrukutel erinevalt. Poisid on väliselt kriitilisemad ja otsekohesemad. Tüdrukutest on küll näha, et nad pole enam sinuga nõus, aga see tuleb välja pigem vestlustes. Nad jälgivad sind kaugemalt ning teevad aeg-ajalt paljutähenduslikke nägusid, kuid ei väljenda rahulolematust nii häälekalt kui poisid.

Ma arvan, et 9.–10. eluaasta on suur väljakutse nii õpetajatele, vanematele kui teistele lapse lähedastele. Samas on selles ka tohutu potentsiaal suhte arenguks. Kui täiskasvanu suudab mõista last ning mitte hakata tema kriitika ja tujukusega võitlema, võib välja kujuneda tõeliselt usalduslik suhe täiskasvanu ja lapse vahel.

Laps pole õnnelik selle üle, et vaieldamatud autoriteedid on kõikuma löönud. Ta küll kahtleb neis inimestes, kuid sisimas ei soovi ta suhet lõhkuda (kuigi see võib väljast nii paista). Kui vanem suudab järeltulijat toetada, siis võib temast saada tegelik, tõeline autoriteet, keda laps vajab oma arengus toeks.

Mida võiksid vanemad teha, et oma last sel ajal toetada?

Kui vanem suudab oma last mõista, siis ongi see kõige suurem abi. Aktsepteerida toimuvat ja mitte püüda temast teha seda, kes ta ei ole. Selles eas lapse vanematel võiks olla eriti tihe side õpetajatega. Lapsed on ju suure osa oma elust koolis. Koolist kaugenemise asemel tuleks sel ajal rohkem õpetajaga koostööd teha ja kogemusi jagada.

Lapse sügavam arenguvajadus on aga reaalse maailma kogemine. Ta peaks tundma õppima tegelikkust: aineid, omadusi, protsesse, tegevusi, mis looduses valitsevad ja maailma mõjutavad. Tal on vaja kogeda, kuidas ta saab oma tegevuse abil mõjutada elu enda ümber.

Minu klassis on näiteks kahte kooliaastat läbiv teematsükkel “Terast leivani”, kus me harime maad, külvame, kanname põllu eest hoolt, lõikame vilja, kuivatame, peksame reht, tuulame, jahvatame jahu ja küpsetame lõpuks sellest leiva.

Lapsed kogevad, et mida sa külvad, seda ka lõikad. See on mõõtmatult olulisem kui ainult põllutööde tundmaõppimine, see on seaduspärasus ja väärtus kogu eluks. Niisuguseid asju saavad ka ema-isa pakkuda, näiteks osalemist ehitustöödes, pikaajalist hoolitsemist millegi või kellegi eest. Ei maksa loota, et laps õpib telesaatest või raamatust. Kui jätame ta nende hooleks, võib kriis hoopiski süveneda, sest laps vajab sel ajal inimesi enda ümber ning võimalikult ehedat elu kulgemise kogemist. See annab tagasi kindlustunde, mis tal on kaduma läinud.