Me ei vaja roboteid!

Tallinna Ülikooli juures tegutseva haridusinnovatsiooni keskuse arendusjuht Pille Slabina (35) on näinud palju koole. Tema mitukümmend koolikülastust ametikoha tõttu või programmi „Noored kooli“ raames USAs, Peruus, Suurbritannias, Austraalias, Soomes, Lätis ja Hollandis meelitavad uurima, kuidas lapsed neis õpivad. Kõige enam juttu tuleb värskeimast, Hollandis käigust.

Mis on suurim erinevus meie ja muu maa õpilaste vahel?
Esimene asjana nimetaksin motivatsiooni. Kui astuda tunnis üheksa-aastasele hollandi lapsele ligi ja küsida: „Miks sa seda ülesannet teed?“, vastab ta umbes nii: „Aga mul on vabadus valida ja sellepärast ma vastutan selle eest, et see asi selgeks saada.“ Üks Peruu laps vastas: „Sest ma tahan saada arstiks, ja see teadmine aitab mul arstiks saada.“ See laps oli pärit getost ja tõenäoliselt ei saa ta kunagi arstiks.
Meie lapsed vastasid, et teevad sellepärast, et õpetaja käskis.

Millest selline vahe?
Mulle tundub, et külastatud riikide lapsed mõtestavad oma tegevust. Neile ei ole vaja välist motivaatorit ehk õpetajat ütlema, et peab seda tegema. Mulle avaldas tohutut muljet teadmine, et enamik koole, kus ma käisin, olid nende riikide mõistes kehva tasemega koolid – ja neil lastel oli sügav sisemine motivatsioon õppida. Just neisse koolidesse motiveeriti minema ka kõige säravamaid noori õpetajaid.
Huvi toetab see, et laps ise on õppimise kavandamisse tohutult kaasa haaratud. Kui Eesti õpetaja ütleb tavaliselt, et täna teeme seda ja seda, siis neis koolides ütles õpetaja, et tunni lõpuks me tahame jõuda sinna ja osata seda. Ta pakkus õpilastele mitmeid teid ja lapsed valisid ise, millist teed pidi nad sinna jõuavad. Hollandis käisin ma OBS De Delta koolis, mis nimetab end tulevikukooliks. Õpikute asemel on neil iPadid. Need olid ühendatud riiklikult arendatud ühtsesse õppesüsteemi. Nägin näiteks 4. klassi matemaatikatundi, mille lõpuks pidid lapsed saavutama teatavad õpitulemused. Õpetaja ütles: selleks, et neid saavutada, on teil vaja iPadis olevatest eri raskusastmega ülesannetest ära teha kaheksa. Ise valite, milliseid, kellega ja kuidas te neid teete.

Ja lapsed?
Lapsed hakkasid oma iPadides tegutsema. Nad kõndisid ringi, kas kaaslaste juurde, kelle abi ülesande tegemisel vaja oli, või õpetaja juurde küsima. Õpetaja sai arvutis oleva tagasisidesüsteemi abil pidevalt jälgida, kas õpilased saavad hakkama. Kui ta nägi, et kellelgi oli mitu ülesannet valesti, kutsus ta lapse enda juurde, andis sosinal selgitusi ja saatis tagasi lahendama. Kui programm näitas rohelisi vastuseid, oli laps ülesandest aru saanud.

Kirjelda ülesandeid!
Mitmed neist olid mängulised, level’itega nagu arvutimängud. Näiteks kui valid tee x, siis saad nii palju punkte. Kui valid tee y, on sul ka teistsugused võimalused. Siiski oli palju ka lihtsat rehkendust ja tekstülesandeid, kus pidigi teise juurde minema, et temalt mingid vajalikud andmed saada.
Õpetaja oli pannud kirja umbkaudsed ajaraamid: näiteks ülesanne 1 võtab ilmselt aega 5 minutit, ülesanne 2 aga 20 minutit – ise mõtle, kuidas sa oma tegemisi planeerid. Ka olid õpetajal tahvlil väljas värvid: kui punane, siis tegid lapsed iseseisvat tööd, kui kollane, oli küsimiste voor, kui sinine, siis selgitamise voor. Õpetaja mängis tunni käigus värve ümber: kui ta nägi, et iseseisvast tööst olid lapsed juba näost sinised, tõi ta mängu küsimiste vooru. Tundi iseloomustas sujuvus ja töine kaasahaaratus.
Kirjutamist oli väga vähe. Vahel andis õpetaja töölehti või kirjutati vihikusse, aga keegi ei kontrollinud neid. Vihik on töövahend ja selle kasutamine on lapse vastutus.

Kuidas klassid olid kujundatud?
Ma ei ole näinud kuskil pinke, mis asuksid üksteise taga reas. Lauad olid kas ringides, gruppides või ka täitsa suvaliselt üksikult paigutatud. Oli palju inspireerivaid plakateid seintel. Kui muidu vahid niisama lakke, siis seal on laes inspireeriv plakat ja saad lugeda, mida on Aristoteles hariduse kohta öelnud.
Hollandis oli klassi tagaotsas kolm arvutit kõrvaklappidega, igas arvutis oma teemad (loodus, muusika, sport). Kui laps väsis, võis ta valida meelepärase teemaga arvuti, toimetas seal 2–3 minutit ja tuli tagasi. Õpetaja ütles, et nii saab laps hetkeks töömõtetest puhata.
Igas klassis on ka soft spot – padjad, kott-toolid ja raamatud. Neil on pikad tunnid, kaks korda 60 minutit, vahepeal 3 minutit pausi. Nad ei eelda, et õpilased istuvad kõik selle aja sirgelt pingis. Öeldaksegi vahepeal: vali mõnus koht ja ole oma mõtetega seal, kus sa tahad olla.

Aga uue osa seletamine?
Ma ei kuulnud üheski koolis õpetajat pikka juttu rääkimas, selle asemel oli töösumin ja laste hääled. Nad kasutavad hoopis teisi strateegiaid uue materjali omandamiseks. Võib-olla viis minutit õpetaja selgitab. Uue osa kohta saavad lapsed rühmaülesande, hakkavad seda otsast lahendama ja otsivad töö käigus ise netist selgitavat materjali. Muuseas, neil ei ole piirangut, milliseid saite tohib või ei tohi külastada – aga ma ei näinud ühtegi last Facebookis. Netist otsiti vaid õppimiseks vajalikku materjali, sest nii oli kokku lepitud.

Kas hindeid pannakse?
Reeglina jooksvalt hindeid ei panda. Õpe on orienteeritud pikemale perspektiivile – projekti käigus on ju õpilane ise endale eesmärgid seadnud. Kuidas saaks õpetaja teda protsessi keskel hinnata? Selle asemel nad analüüsivad kogu aeg, kus nad on, mida peaks veel tegema, et jõuda sinna, kuhu nad jõuda tahavad. Hinde saavad nad projekti lõpus ja see kujuneb nii õpilase enda, kaaslaste kui ka õpetaja hinnangu alusel.
Ka meil püütakse sisse viia kujundavat hindamist. Siiski arvab osa Eesti õpetajaid endiselt, et panema peaks hindeid ka jooksvalt, tunnitöö, koduse töö või suisa käitumise eest. Hollandlased hoiatasid selle eest: hinded on demotiveerivad.
Projektipõhises õppes integreeritakse aineid tugevalt. Kui projekt on näiteks seotud tervisega, on seal sees keeled, matemaatika, inimeseõpetus jms. Lisaks tegutses koolis nn Silicon Valley tarkade rühm. See koosnes terve regiooni koolide kõige andekamatest, kellele tavakoolist ei piisa. Nad said korra nädalas kokku ja tegid tavaprogrammist täiesti erinevaid asju. Näiteks pidid nad päeva jooksul välja mõtlema uue toote, mis aitaks kaasa ühiskonna arengule. Neile anti selleks kätte robootikavahendid, arvutiprogrammid jms. 12aastased jootsid asju kokku ja otsisid netist elektriskeeme.

Kui pikad on koolipäevad?
Pikad, kestavad kella kaheksast kuni neljani. On üks pikk lõunapaus, mille ajal kõik lähevad ilmast olenemata õue, õpetaja ka. Teised vahetunnid on hästi lühikesed.
Mis veel erineb – ei ole söögivahetundi, lapsed söövad tunnis. Sooja sööki ei pakuta – see on muide asi, mida paljud maad tahavad Eestilt üle võtta. Seal võtab igaüks oma võileiva kaasa. Millal ta seda sööb, on oma vaba valik. Ta ei sega kedagi, natuke krabistab, aga krabin on tunni osa. Igaühel on ka oma veepudel laual.
Loomulik on seegi, et laps võib tunnis ringi kõndida, WCsse minna või natukeseks koridoris maha istuda. Seda ei pea õpetajalt paluma. See on koolis läbi räägitud.

Kas lapsed oma vabadusi kurjasti ära ei kasutanud?
Isegi Ameerika ja Peruu getokoolides, kus mõne ukselt võib lugeda silti No guns!, polnud vahetunnis lärmi ega rüselemist. Ma ei kuulnud ka, et keegi õpetajale vastu hauguks. See vastastikune austus tuleb tõenäoliselt õpetaja positsioonist. Eestis on õpetaja autoriteet autoriteedi pärast – juht, kes otsustab. See tekitabki vastuseisu. Koolides, mida külastasin, oli õpetaja juhendaja, kes ei lähtunud võimupositsioonilt. Tal puudus hoiak: mina ütlen ja sina teed. Tajusin häid suhteid ja võrdväärsust: kõik võisid üksteist puudutada; kui õpetaja rääkis istuva lapsega, kükitas ta tema juurde, mitte ei ajanud last püsti. Õpilased paistsid aru saavat, et õpetaja on osa neist, et ta aitab neil minna sinna, kuhu neil vaja. Võimupositsioonilt läheneb vaid kehv õpetaja.
See oli kõnekas kogemus – anna lastele vabadus ja vastutus ning keegi ei laamenda.

Mil moel pandi rühmatöö toimima?
Meil on sageli nii, et kaks aktiivset teevad kõik ära ja teised vahivad lakke.
Rühm jagab esimese asjana ära vastutusalad. Mitte nii, et sina oled hea joonistaja, sina joonistad. Rühmaülesanded on õpetaja välja mõelnud nii, et need polegi üksi lahendatavad. Enamik ülesandeid tuleb teha koos teistega. Õpilased võtavad aega ja arutlevad, kuidas jagada, milline oleks meie parim tulemus ja kuidas me seda saavutame. Nii arutledes ei ole võimalik looderdada. Ja kuna kohe hindeid ei panda, on kõik huvitatud rühma töö tulemusest. Kolme kuu pärast hinnatakse protsessi tulemust ja siis mõjutab sinu panuse hinnangut väga tugevalt kaaslaste arvamus.

Nii on neil möödapääsmatu õppida ülesandeid jagama, neid üksteisele selgitama, tagasisidet andma, üksteist tagant utsitama, ütlema otse välja, kui miski ei meeldi – tegema koostööd.
Mulle tundub, et Eestis on koostöö koostöö pärast. Nii koolis kui ka ühiskonnas. Sageli annab õpetaja ülesande, mis tegelikult ei vaja koostöö tegemist. Lihtsalt õppekavas on öeldud, et koostööd peab harjutama.

Kas aluse koostööle annab riiklik õppekava?
Ma usun, et riiklik õppekava on oluline, aga olulisem on ühiskondlik hoiak. Hollandis ongi nii: kui sa ei ole koostööaldis inimene, siis sind lihtsalt ei võeta tööle. Võimuvahekordi ei peeta tähtsaks. Koostöö koolides toimib igal tasandil: õpilane õpilasega, õpetaja õpilastega, õpetaja õpetajatega, õpetaja juhtkonnaga, kool lapsevanematega. Kool on kogukonna kese ja vanemad on nõus sellesse panustama. Õpetaja kutsub sageli vanemaid tunni osa läbi viima või midagi korraldama.

Eestlasi huvitavad õpitulemused – kuidas nendega Hollandis lood on?
Hollandit ongi hea Eestiga võrrelda sellepärast, et Hollandil on PISA testi tulemused sama kõrged kui Eesti omad. Erinevus on selles, et Holland ei ole õpitulemustele orienteeritud maa. Tulemused on samad, aga tee sinna erinev. Ja nad on tuntud oma koolirõõmu poolest. Hollandlased on üks õnnelikumaid rahvaid Euroopas, ka lapsed on koolis õnnelikud.

Millised puudused Hollandi koolisüsteemis silma jäid?
Hollandis on väga ebamugav see, et kuni 12. eluaastani käib laps algkoolis ja siis teeb riiklikud testid, mis panevad paika tema tuleviku. Nende põhjal lähed sa kunagi kutsekooli, rakenduskõrgkooli või ülikooli. 13aastasena läheb igaüks eri kooli, mis on vaheaste edasisel teel, ja neid koole vahetada on väga keeruline. Holland tahab seda süsteemi paindlikumaks muuta.

Mis kõnetas neist käikudest enim?
Laste esinemisoskus ja eneseusaldus. Koolielu tundus väga vähe reguleeritud – aga inimeseks kasvamine ei käi ju käskude-keeldudega. Räägin selle kohta loo. Ühel kohtumisel andsid Hollandi koolitajad meile, mulle sealhulgas, ilma piirideta ülesande, teemaks OECD haridust suunavad trendid. Juhendati umbes nii: mõelge, vaadake, uurige! Hollandlased hakkasid kohe arutlema, aga meie, eestlased, olime ärevuses: mida peab tegema? mis ajaks? kuidas? Me oleme harjunud konkreetsete juhistega: loe see paragrahv läbi, vasta viiele küsimusele, aega 20 minutit. Nii aga kasvatab ühiskond inimese, kes ei ole võimeline oma arengut suunama ega oma valikute eest vastutama. Meie hoiak on siiani: istun, kuulan, teen, mida teha kästi.

See oli minu jaoks masendav kogemus. Meil ei ole ju tarvis roboteid, kes hästi alluvad, vaid inimesi, kes saavad aru, miks nad midagi teevad. Hollandis nägin eriti selgelt, kuidas kasvatatakse julgust arvata omamoodi. Sul on palju õigusi, aga sul on ka väga suur vastutus kõige eest, mida sa otsustad ja teed. Lasteaiast saadik.