Me tahame ise kõike teha!

Kuuene Sonja ronib nobedalt nöörredelist alla, segab verandal tee sisse mett ja mainib kahe sõõmu vahel: “Mina olen täna õuna lõikanud!”

Sonja ema Kristel Kalda (34) ja isa Urmo Mets (32) noogutavad. Tütar tahab vanemaid sageli söögitegemisel aidata, kuid täna hommikul oli õunaviilutamisel mõneti teistsugune eesmärk. Sonja ja väikevend Teodor (3) olid elutuppa onni ehitanud ja seal söödava kerge lõuna – õuna – tahtis tüdruk ise oma kätega hakkida!

Seesama isetegemine, mille esimene väljendus on lapse 3. eluaastal ilmuv nõudmine “mina ise!”, on koolieelses eas kulla hinnaga. Seda lapse tahet tuleb hoida nagu kalliskivi, sest “mina ise!” on seesama, mille toel laps hiljem eesmärke seab ja püsib alustatu juures ka siis, kui pingutama peab.

Tahe kasvab tegudest

Kristelile ja Urmole on tähtis, et lastel oleksid kodus oma ülesanded. “Minu töökasvatus oli lapsena tugev. Kui olin veidi vanem kui Sonja praegu, oli minu kohus juba vannituba koristada,” meenutab Kristel. Seda pole ta tütrel veel teha palunud, kuid oma tuba peavad õde-venda ise korras hoidma. Sonja tahab väga vanemaid aidata, Teodor aga elab praegu mina-ise-tippaega. Poiss ei luba midagi vanemail enda eest ära teha ning ühte trukki võib ta viis-kuus minutit kinni pusida – aga lõpuks saab kinni ja täitsa ise!

Lastehoiu Meie Mängurühm õpetaja Külliki Kook ütleb, et Waldorfi pedagoogika, mille seisukohti tavaõpetus aina rohkem üle võtab, peab tahte arendamist eelkoolieas üheks olulisemaks ülesandeks.

“Tänapäeval pannakse rõhk intellektuaalsele arendamisele, aga see ei tule ilma tahte ja sotsiaalse arenguta,” ütleb ta, “need kaks on vaimse arengu võtmeks. Mis aga arendab tahet? Iga tegu, mida laps ise teeb, iga konkreetne oskus, mille omandamise kaudu ta ennast rohkem usaldada saab.”
Tahe on see, tänu millele tuleb laps hiljem toime koolitöödega. Seetõttu on lasteaia viimasel aastal vaja teha neid asju, mida saab teha vaid lasteaias, ja pole vaja teha neid, mida saab teha koolis. Koolieelik peab saama kehalist osavust harjutada, rassida ja ronida. Tal peab olema tunne, et ta on perele oluline, sest suudab teha juba päris tähtsaid tegusid ja vanemaid aidata.

Mõtestatud töö innustab

Kevadel pakkus Sonja vanematele, et tema on see, kes võib minna ja tuua poest piima, mis äkki otsa oli saanud. Läkski kodu lähedal olevasse väikepoodi ja naasis sealt õnnelikult, piim kotis.
Tartu luterliku Peetri kooli lasteaia juhataja Külvi Teder soovitabki lapsele ülesandeid anda selle järgi, mis last kõnetab. “Kõige paremad on igapäevased praktilised ülesanded,” ütleb ta. “Niisama välja mõeldud töö ei motiveeri, tegevus peab olema mõtestatud. See vastaku lapse vanusele, võimetele ja huvidele, sest tahtejõud on väga tihedalt seotud innu ja rõõmuga.”

Tõsi, tänapäeval peavad poiste vanemad ilmselt rohkem nuputama kui tüdrukute vanemad, et leida oma poegadele ülesandeid, mis neis huvi ärataksid. Poiss ei kipu iseenesest tegema toimetusi, mis aitaks tal enda sees ja ümber korrastatust luua.

Kui tüdrukutes on rohkem harmooniat ja loomupärast kalduvust näiteks tuba korrastada, siis poiste märksõnad eelkoolieas on jõud, energia ja kaos. Ent kuna poisi hing on eriti õrnake, peavad nad tunda saama, et see, mis neile on oluline, on tähtis ka vanematele. Seega pole muud varianti, kui tuleb pea tööle panna ja leida ülesanne, mis on vajalik, poisile jõukohane ning seotud jõu, kiiruse või osavusega.

Külliki Kook ütleb, et aina rohkem vahetavad vanemad just laste pärast elukeskkonda, kolivad linnakorterist maale, et õues oleks poegadel vajalikke töid ja tegemisi. “Aga ka linnas annab leiutada: paluda pojal tolmuimejaga põrand puhtaks võtta, lauda katta, tainast segada, poekotte tassida,” viitab Külliki. “On ülitähtis anda lapsele teadmine, et ta on oluline osa perest. Mis oluline ma olen, kui vedelen teleka ees või arvuti taga!?”

Rütm ja rõõm

Hea on leida kohustus, mida laps saab teha regulaarselt. Ei tasu siiski loota, et koolieelik kohustusi igapäevaselt kanda jaksab. Tahe väsib ära ka suurel, pealegi on laps alles vanemas eelkoolieas võimeline kestvamaks tahtepingutuseks.

Ülesande jaotamine etappideks aitab lapsel rajal püsida. Sestap on nutikas mitte anda väikelapsele korraldust tuba ära koristada, vaid suunata teda järk-järgult: korjame kõigepealt mänguasjad põrandalt kokku ja siis viime laua pealt paberiprahi prügikasti. Ka on vaja sageli alustada koos. “Laps ei oska enda jaoks lahti mõtestada, miks ikkagi on vaja tuba koristada,” ütleb Külvi Teder. “Mäng on tähtis, protsess on tähtis, aga toakoristus? Siin aitab täiskasvanu initsiatiiv ja eeskuju. Koristame koos!”

Külvi rõhutab, et tähtis on tekitada rütm. “Võib öelda, et tahtekasvatus algab tegelikult juba imikueast, kui vanemad loovad lapsele kindla rütmi päevakava näol. Kui hiljem seavad vanemad väikelapsele reegli, et pärast mängu koristame mänguasjad kokku, tekitab see lapses harjumuse. Harjumuse rütm kannab teda ka kehvematest päevadest läbi.”

See nõuab palju vanemalt endalt – kui oleme reegli kokku leppinud, peab vanem selle täitmist jälgima. Tänapäeva lapsed oskavad hästi diskuteerida ja mõni laps suudabki ära põhjendada, miks on parem, kui ema koristab. Erandid on lubatud, aga kui ema koristabki alatasa, ei saa rääkida tahtekasvatusest.

Natuke ebamugavust

Paraku näevad lasteaiaõpetajad järjest rohkem lapsi, kelle käed oleksid justkui ülearused – need on põnnid, kellele on aina jopet selga ja saapaid jalga aidatud. “Me võiksime olla nii targad, et ei aita last liiga palju,” soovitab Külliki. “Just sellega aitame teda kõige rohkem, kui me teda ei aita.”
Lapsevanema roll on luua lapsele ise hakkamasaamise õppimiseks sobilik keskkond: osta lapsele jope, mille lukk läheb lahedasti kinni, natuke laiema suuga ja heade krõpsudega jalatsid.

Ka Külvile tundub, et laste tahe on muutunud nõrgemaks. “Mõnel lapsel on tahet vaja kasvatada iga liigutuse juures,” ütleb ta. “Eelkoolieas võiks anda selliseid ülesandeid, et laps peaks natuke üle oma võime pingutama. Siis tekib harjumus pingutada. Ja ikka tuleb last innustada, mitte sundida.”
Põhjusi, miks laste tahe nõrgeneb, võib otsida ka meie mugavast elust. Mugavused võtavad ära vajaduse ise liikuda, ise teha ja ise nuputada. Leidub lapsi, kel pole vaja jalgsi väravastki välja minna, ja selle tulemuseks on lodev kehahoiak. On sümboolne, et tugeva tahtega laps on sirge seljaga, sest kõik füüsilist pingutust nõudvad tegevused on head tahtekasvatajad.

Ka kõndimine nõuab pingutust. Peetri lasteaed teeb kaks korda nädalas matku jõe äärde. “Kui algul ütlesid väiksemad lapsed juba pärast viiendat sammu, et ei jõua, siis nüüd käivad pika maa ära,” räägib Külvi. Ta mäletab oma kunagist ehmatust emana, kui ta kord lapsi jalgsi lasteaeda viies kuulis kurtmist: ema, ei jõua! Ema lõpetas selle peale laste autoga vedamise ära.

Sonja hakkas sel kevadel sõitma abiratasteta jalgrattal. Ta on ka väga osav ronija. Kui vanemad leidsid tütre lasteaias pidevalt puu otsast, panid nad ka koduõuele nöörredeli üles. Maakodus lõi isa redelipulgad puu külge ja Sonja nõudis õigust kohe järgmisel hommikul puu otsas võileibu süüa.
Ja võib-olla – nagu arvavad Sonja vanemad – on nende laste püsivusele ja füüsilisele osavusele kaasa aidanud ka ekraaniajastu muutmine “ebamugavaks”: telekas on neil juba kuus aastat kuurinurgas. Lastele jääb aega ja mahti õues rassida.

Soovitusi tahte arendamiseks

Godi Keller, Norra pedagoogikalektor ja õpetaja

Tahe on võime teha tööd ja mitte alla anda, kui miski su teele takistusi veeretab. See on võime visalt raskustest üle saada ja uuesti tõusta, kui oled kukkunud.
• Sea sisse kindel argipäevarütm: enam-vähem samal kellaajal äratus, siis pesemine ja söök. See annab lapsele kogemuse, et kindel, rahulik elu on teatud struktuuriga. Et ellu kuuluvad nii mõnusad kui ka mittemõnusad, kuid vajalikud toimingud. Selline struktuur on esimene samm, et lapsel saaks hiljem kujuneda enesedistsipliin.
• Ära anna lapsele liiga vara liiga palju valikuid. Varased valikud teevad ta närviliseks ja nõrgendavad tahet, sest laps kardab ilma jääda sellest, mida ta ei vali. Lapse elu on palju lihtsam ja selgem, kui ta ei pea valima mitme söögi vahel, vaid pelgalt selle vahel, kas süüa või mitte.
• Anna lapsele kodus kindlad kohustused, näiteks hoida oma tuba või mänguasjad korras. Kuigi laps võib selle vastu tõrkuda, saab varases lapseeas täidetud kohustusest aja jooksul harjumus ja seejärel vajadus.
• Täida ka ise oma kohustusi kui osa oma heast, naudingut pakkuvast elust.

Sammhaaval

• Innusta väikelast, kes sülle nõuab, astuma veel veidi: “Kõnnime selle puuni seal ja siis puhkame!” Ära lase tal esimese nõudmise peale kõndimisest loobuda.
• Julgusta last järjekindlalt väikestele tegudele. Kui põnn ei soostu nõusid laualt ära viima, ütle: “Viime koos – sina võta taldrik, mina viin tassi.” Või kui ta kaebab, et ei saa saabast jalga, vasta: “Ei ole hullu: ma hoian säärest, sa pista jalg sisse.”
• Pane paika ajapiirid hommikuse kiire riietumise jaoks. Väikelapse ajatunnetus on veel nõrk, seepärast ütle näiteks nii: “Kui oleme söönud, paneme õueriided selga. Kui ma mütsi pähe panen, läheme uksest välja. Sina oled selleks ajaks ka ennast riidesse pannud.”