Meie laste igapäevane üksildus
„Soomlased ja eestlased on oma tausta tõttu suhteliselt sarnased: isegi mõned vanasõnad kattuvad, rääkimata mõtteviisist. Ilmselt kehtib see ka väite „rääkimine hõbe, vaikimine kuld” kohta. Nii mõnigi Eesti õpetaja on kurtnud, et üks osa lapsi tuleb koolis esmalt rääkima õpetada, alles seejärel saab aine juurde asuda. Ka kodudes ei räägita lastega piisavalt. Vangistusse jäänud emotsioonid on aga soodsaks pinnaseks üksildusele” kirjutab Mare Leino, Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika dotsent. Ta on laste ja noorte üksildusest rääkiva Niina Junttila raamatu „Sõpradeta elu” (Koolibri 2016) tõlkija.
Niina Junttila on üksilduse teemat põhjalikult uurinud. Paradoksaalselt tehniliste „vidinate” võidukäik pigem süvendab kui leevendab üksildust: näiteks kui Facebookis on mõnel noorel sada „sõpra”, teisel aga ainult neli, võib tekkida alaväärsustunne, sest noored kujundavad oma identiteeti suuresti just võrdluste ning peegelduste kaudu. Ning kui teismeline jälgib Facebookis klassikaaslaste kirevat seltsielu, kuid tema enda postitusi keegi isegi ei märka, süveneb üksildus veelgi.
Soome teadlaste järeldused
Junttila (2016) toob esile ka tõsiasja, et koolimeeldivuse suhtes, eriti poiste puhul, paigutusid soomlased häbiväärselt maailma viimaste sekka. Soome lapsed on seega üldistatult öeldes pigem üksildased, tõrjutud, kiusatud ja oma koolieluga üldsegi mitte rahul. Keegi järeldas ka, et kõike korraga (häid akadeemilisi tulemusi ja koolimeeldivust) polegi võimalik saada ning mingis osas tuleb paratamatult järelandmisi teha. Saab kas tööd teha või lõbutseda — ja soomlased ju, teadagi, rühivad tõsiste nägudega kas või läbi halli kivi, maksku see mis maksab, märgib Junttila.
Mida teha?
Üksildase lapse suurimaks sooviks on, et keegi tuleks temaga lihtsalt juttu rääkima. Täiskasvanu peaks piltlikult öeldes kiskuma kasvõi tangidega välja need mõtted, mis ringlevad üksildase lapse peas. Lihtne ja odav meede, mille abil on võimalik ära hoida tõsisemaid (sotsiaalseid) probleeme tulevikus. Muidugi on ka rääkimisega võimalik probleeme varjata, aga vaikiv laps jääb päris kindlasti tõeliseks (õnnetuks) mõistatuseks. Ja kuna üksildane üldjuhul tegelikult tahab väga suhelda ning suhtlemisoskusi õppida ja kinnistada, siis nö vägisi rääkima sundimine neile südames tegelikult meeldib, isegi kui nad algul üritavad vastupidist väita.
Ega ilmaasjata ei ole Singapuris välja mõeldud sellist süsteemi, kus juhul kui noor pere ostab korteri oma vanade vanemate lähedusse, maksab linnavalitsus ühe osa korteri hinnast kinni. Otsustajad on teadvustanud, et üksilduse tagajärjed osutuvad sotsiaalsüsteemile palju kallimaks kui kinnisvara ostu ühekordne osaline kompenseerimine.
