Meie teleka- ja arvutivaba elu

Meie pere kuulub sellesse teise leeri. Otse välja öeldes: me proovime lapsi arvutist ja telekast tuleva massikultuuri liigvarase mõju eest kaitsta. Teleka on oma maja­pidamisest välja arvanud peaaegu kõik mu sõbrapered. Arvuti on siiski paljudel olemas, aga konkreetses rollis: ema-isa tööriist, mitte laste mänguasi.

Sellist kodukultuuri rakendada pole lihtne, sest koolis ja lasteaias käivaid lapsi ei saa kasvatada isolatsioonis: suurel osal eakaaslastest on need masinad kodus ja lausa piiramatus kasutuses. Või liialdavad lapsed? Tont seda teab, aga ikka tullakse koju jutuga: “Aga Maril küll lubatakse telekat vaadata ja arvutimänge mängida nii palju, kui ta tahab.”

Kas selle Mari ema ja isa tõesti on niisuguse olukorraga rahul?

Lihtsam on täiega loobuda

Mulle tundub, et meie leeri kuulub tegelikult väga palju noori Eesti peresid, kes on mures selle pärast, et laps ei taha enam õues joosta. “No aga mis ma teha saan, kui ta tuleb lasteaiast koju ja nuiab arvutisse? Enam ei taha sõpru, ei taha õue mängima minna.” Niisugust juttu kuulsin hiljuti ühe nelja-aastase tüdruku vanema suust.

Mul hakkas sellest tüdrukust kahju. Sellised lapsed tuleks arvutilõksust päästa, ja ainukesed, kes seda teha saavad, on nende oma vanemad. Isegi kui võõrutamise ajal on konflikte, siis hiljem on laps sisimas tänulik ning naudib elu, kus ta tuleb lasteaiast koju, sööb kõhu täis ja läheb sõpradega õue mängima.

Arvan ka, et sama õnnelikud on vanemad, sest lapsi lõksust välja aidates pääsevad nad sealt ka ise. Meenub, kuidas üks tuttav pereema kirjeldas rõõmu, kui ta suutis teleri kodust minema kupatada. “Mul oli endal ka üsna nõrk kontroll. Tunnid möödusid mõttetute programmide saatel. Mis sa siis veel lastest räägid, kui endalgi on raske piiri pidada? Kõige lihtsam lahendus oli täiega loobuda.”

Ta kirjeldab, mismoodi ta nägi, kuidas lastel oli raske taluda infovoogu. “Nägin, kuidas nad räägivadki ainult multifilmi sõnadega. Need kummitavad peas, sinna ei mahu enam oma mõtted ja fantaasia on kokku kuivanud... Lapsed olid sisuliselt programmi poolt üle võetud!”

Ta märkas ka, mismoodi toimis laste füüsis: teleka ees istusid muidu elavad võsukesed täiesti vaikselt, tardunud pilgul. “Aga kui telekas kinni panna, tuleb topelt! Lapsel on ju vaja end välja elada. Kui sa vaatad normaalset tegutsevat last, siis ta ju liigub kogu aeg.”

Agressiivne kaklus pärast telekavaatamist ei tule mitte ainult liigutamisvajaduse tasategemisest, vaid ka sellest, et lapse mõtted on täidetud võõra ja intensiivse sisuga. Mina olen kindel, et tänapäeva laste kurikuulsad käitumisprobleemid on suures osas tingitud sisseahmitud massikultuurist (mida toetavad värv- ja säilitusained, aga see on juba üks teine jutt).

Olen oma silmaga näinud telekaperesid ja telekavabu perekondi ning see innustab mind endale kindlaks jääma. Vahel tuleb lastega seletada, seda küll. Näiteks: miks meil ei ole, aga neil on? (“Sest meie pere tahab elada tervislikult ja kaua, aga nemad selle peale veel ei mõtle,” olen ma vastanud.) Kui konfliktihetk välja kannatada, läheb aga kohe paremaks. Iga laps oskab tegelikult mängida ja oma loomingulisust rakendada, kui talle selleks aega ja ruumi jätta.

Masinate asemele väiksed nipid

Kuidas siis elada ilma? Üks nipp on tuua lapse ellu võimalikult palju põnevaid päriselu-alternatiive. Meil näiteks on kodus kaks jänkut, kelle eluolu jälgida. Sõprade hoovis on hiiglasuur batuut, millel end hingetuks hüpata. Ning alati polegi vaja erilist atraktsiooni: parim nipp on külla tulev sõber. Ka vanasti elasid külas lapsed koos ja toimetasid oma tegemisi.

Hästi mõjub arvutitest võõrutamisel lapse kütkestamine hobidega. Trennid ja kunstiringid ja muusikakool on siin abiks (muidugi ei tasu nendega üle pingutada). Ent võib ka kodus mängida luurekat, joonistada väljamõeldud maailmu, õppida süüa tegema... Maailmas on nii palju põnevaid tegevusi.

Võib ju küsida, mis on vahet näiteks arvutimängu nukkude riietamisel ja ise pabernukkude joonistamisel. Mina vastaksin, et väga suur vahe. Esimene tegevus viib passiivse tarbimiseni, teisest saab alguse looming.

Samamoodi võiks küsida, mis vahe on raamatu ja filmi või raamatu ja arvutiprogrammi vahel, või siis hoopis ema jutustatud loo ning multika vahel. Minu meelest on vahe üüratu. Sõnade kaudu sündivaid pilte tekitab lapsuke ise oma peas, oma fantaasiat kasutades ning samas ise kontrollides, kui palju ta suudab taluda. Telekast või arvutist tuleb aga võimalikult intensiivseks timmitud valmistoodang, mis end lapsele sisse surub ja teda painama jääb.

Üks meie pere nipp raamatute vallas on see, et need tuleb algusest peale võimalikult ahvatlevaks muuta, näiteks ettelugemise või ümberjutustamise abil. Last ei tohiks raamatut lugema sundida, muidu võib juhtuda, et masinamaailmast saab igatsetud-keelatud vili ja raamatuid hakkavad lapsed hoopis vihkama.
Ent võib-olla kõige olulisem “nipp” laste arvutist-telekast kaugemale peletamiseks on vanemate endi eeskuju. Kahtlustan, et üha enam on Eestis kodusid, kus õhtuid veedetakse nii: ema-zombi ühes nurgas, isa-zombi teises nurgas ja laps-zombi kolmandas nurgas, igaüks oma masina ees, pilk tardunud. Keegi pole tegelikult rahul, aga muuta seda ei suudeta.

Võib öelda, et ka mina ja mu abikaasa võime hommikutundidel mõjuda pealtnäha zombidena: meil on vaja kasutada arvutit töö tegemiseks. Aga me üritame selle töö ära teha siis, kui lapsi nägemisulatuses pole. Muul ajal aga... lastega tuleb tegelda – seda enam, et neisse panustatud emotsionaalne laeng tuleb pea kohe tagasi. Ma tean, millest räägin: mul on olnud piinavalt kahju arvutis mõttetult kulutatud tundide pärast ja mul on olnud ülevoolavalt hea tunne, kui õnnestub oma lastega teha midagi “päriselt”. Näiteks matkal käia.

Kus on piirid?

Pean tunnistama, et meie pere pole ideaalne, sest lapsed on saanud arvuti kasutamisest liiga hea maigu suhu ja nüüd on meil raske piiri hoida. Oleme proovinud: veerand tundi päevas venib pooltunniks, venib tunniks... Oleme katsetanud ka nädalavahetustel teha valitud filmidega õhtuid. On ju olemas vana kooli multikaid ja filme, mis võiksid lastele rohkem pakkuda kui neilt ära võtta. Oma suurte rahulike plaanidega meenutavad need filmid loomult vägagi raamatuid.
Häda on selles, et lapsed kipuvad piire aina ületama. Ühe filmi sai, äkki saaks teise veel? Ja koolis kuulsin sellisest lauljast, las ma vaatan YouTube’ist, mis ta endast kujutab? Ja las ma vaatan ühe ja teise video veel? Nii on džinn pudelist välja lastud.

Ideaalilähedasem tundub meie sõbrapere lahendus, kus on küll kodus arvuti isa töö jaoks, aga see on oma boksis ja ülejäänud elutoast eraldatud, nii et isegi sinakalt kiirgava ekraani varje teistele ei paista. Ka pere reegel on täiesti konkreetne: lapsed seal boksis ei käi ja arvutit ei puutu. See sõnum on selge ning seetõttu on stressi palju vähem. Lapse elu on ju omamoodi raske, kui ta ei tea, mis täna keelatud ja mis homme äkki ikkagi lubatud on.

Miks ikkagi piirata?

Eriti olen pidanud oma põhimõtteid kaitsma ameeriklastest mehevanemate ees. “Meil siin näiteks on juba lasteaias arvutid,” kirjeldab mu ämm. “Koolides kindlasti juba algklassides! Kõigil lastel, keda ma tean, on kodus oma arvutid. Mõtle, kui maha jääb su laps eakaaslastest, kui ta arvutit kasutada ei mõista?”

Mina aga pole sellega päri, ja nagu näha, on minuga sama meelt ka üsna paljud USA lapsevanemad. Toon näiteks tehnoloogiarevolutsiooni keskuses Silicon Valleys asuva Waldorfi kooli, kus käivad paljude tehnoloogia­firmade bosside lapsed ning kus arvutid ei ole õrnas eas lubatud.

Millistest oskustest need lapsed ilma jäävad? Kas sotsiaalsetest? Pigem võiks väita, et sotsiaalsed oskused on just need, mida arvuti taga istuvad inimesed kaotama kipuvad. Selleks, et arenev laps õpiks emotsioone tajuma, tuleb tal teisele inimesele otsa vaadata, mitte ekraani jõllitada.

Või räägime tehnilistest oskustest? 20 aastat tagasi pidi ehk tõesti õppima, kuidas arvutit kasutada, pidi teadma teatud käsklusi, aga tehnoloogia on läinud aasta-aastalt järjest lollikindlamaks. Mulle meeldib ühe sõbra toodud näide: kui ta jätaks oma nutitelefoni lauale ja selle leiaks ta neljane poeg, oskaks poiss seda mängeldes sõrmitsedes paari minuti pärast kasutada.

Ei mina ega mu sõbrad ela illusioonis, et me peaksime oma lapsi igavesti tehnoloogiast kõrvale hoidma. Nagunii lõimuvad nad tulevikus, ilmselt kunagi teismeeas, tehnika­maailma, aga selleks ajaks on neil all vundament: nad suudavad oma tähelepanu hoida ja neil on säilinud oskus raamatuid lugeda. (Uuringud näitavad, et tänapäeva kliki­põlvkond on seda oskust minetamas, eriti raske on neil lugeda pikemate kirjeldustega klassikalisi romaane.)

Praeguseks on juba olemas ridamisi uuringuid, millest ilmneb, et telekat ohtralt vaatavatel lastel on tulevikus rohkem probleeme. Nende akadeemiline võimekus on madalam, neil on vähem sõpru, neil on rohkem ülekaalu, nad ei ole eriti rahul oma eluga... Miks see nii on, sellel on palju põhjusi ja sellest on kirjutatud raamatuid. Eesti keelde tõlgitutest võib soovitada näiteks Rainer Patzlaffi teost “Tardunud pilk”.