Meie võitlus ämblikuhirmuga

Meie kuueaastasel tütrel tekkis tõsine ämblikukartus siis, kui kolisime linnast maale. Nii nagu meiegi, pi­dasid meie uut kodu heaks pesapaigaks hiigelsuured majaämblikud. Hirmuäratava välimu­sega tegelased tulid oma peidupaikadest välja õhtuti – välkkiirelt silkasid nad üle toa ja ehmatasid täiskasvanuid, lastest rääki­mata.

See, et meie, suured, neid natuke pelgasime, nakatas tõenäoliselt tütartki. Ämblikuhirm süvenes ning päädis lapsel öiste õudusunenägudega. Teadmine, et ämblikud luusivad öösel ringi, tekitas omakorda pimedusekartuse. Seejärel tuli hirm üksi­oleku ees.

Nii olime puntras mitmesuguste hirmudega ja õigupoolest ei teadnudki, millisega neist kõigepealt tegelda tuleks. Olime juba üpris jännis ja igaöistest nutuhoogudest väsinud.

Kui hirmust saab foobia

Lastepsühholoog Katrin Kaljula ütleb meie lugu kommenteerides, et vanem võib süütu eakohase hirmu iseenda käitumisega muuta lapsele foobiaks. Meie pelgasime ämblikke ja nakatasime hirmuga ka tütre. Tema hirm aga paisus palju suuremaks kui meie oma, hakates lõpuks segama pere igapäevaelu.

“Laps õppis ära seose, et ämblikud ilmuvad välja pimedas ning pimedus omakorda vähendab kontrolli olukorra üle. Pimedusega võivad veel seostuda õudusunenäod. Kontrollitunde suurendamiseks hakkas laps otsima vanemate lähedust,” seletab psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse Sensus psühholoog Katrin Kaljula.

Et vanemate mõjul foobiaid ei tekiks, soovitab Kaljula järgnevat.

• Teadvustage oma hirme, mis võivad üle kanduda lapsele.
• Ärge vältige hirmutavaid olukordi ja asju nii, et see torkab lapsele silma. See vaid suurendab tema hirmu.

Mida me hirmu leevendamiseks tegime?

Selleks, et ämblikukartust leevendada, ei osanud me ette võtta muud, kui otsisime koos lapsega internetist infot ämblike kohta. Vaatasime pilte ja lugesime nende elust. Püüdsime kinni ka ühe meie maja asuka ning määrasime liigi. Tegu on Eestis veel haruldase, kuid kaubavahetuse elavnedes ka siin järjest enam leviva tegelinskiga – Kesk-Euroopa majaämblikuga (Tegenaria atrica).

Teadmine, et meie majas pesitsevad ühed kummalised elukad, tekitas tütres isegi natuke positiivset hämmastust. See leevendas tema hirmu ämbliku ebameeldiva välimuse ees. Ta mõistis, et ka ämblikel on maailmas oma otstarve. Hirm pole küll päriselt kadunud ja kätte võtma tütar neid endiselt ei kipu, kuid öised õudusunenäod on õnneks läinud. Küllap aitas ka aeg, aga rohkem ikka see, et me teemaga tege­lesime.

Meie käitumise kiidab heaks ka Katrin Kaljula. “Esimene eeldus on ikkagi vanema enda valmisolek olla hirmutunnetest üle ja koos lapsega katsetada,” ütleb ta. “Alustada tuleb algallikast ehk hirmust, mis on esmane. Hirmutavad olukorrad tuleks paigutada hierarhiasse. Laste puhul on hea kasutada redeli või trepi kujundit. Kõige alumisele astmele paigutage vähim ärevust tekitav olukord (nt ämblike piltide vaatamine) ning kõige viimasele astmele hirmutavaim olukord (nt üksi ämblikuga toas viibimine). Kui hirmutavad olukorrad on paika pandud, tuleb nendega aste-astmelt tegelema hakata. Järgmisele astmele ei astuta enne, kui laps tunneb end eelmisel turvaliselt. Mida väiksem laps, seda mängulisemaks tuleks tegevus planeerida.”

Meid aitas aste-astmelt lähenemine nii ämblike kui ka pimedusehirmu puhul. Sellest viimasest saime võitu reguleeritava öölambi abil. Lubasime valguse tugevust tütrel endal määrata. Leppisime kokku, et igal õhtul teeb ta ise toa aina hämaramaks. Praegu pole öölampi enam vaja.

Ega sa ära ei lähe?

Hirmude teemat laiemalt kommenteerides ütleb lastearst ja -psühholoog Ruth Raielo, et laste hirmud kolmandast eluaastast kuni teismeeani on normaalsed. “Väga hirmutavana tajutakse lähedase inimese võimalikku kaotust. Väikelastel ilmneb see lahutamiskartusena vanematest.”

Väikelaste hirmud on põhiliselt seotud mõistmisega, et kõik olukorrad ei ole nende kontrolli all. Lisaks ei oska mudilased reaalsust väljamõeldistest eristada. Nii võib tekkida hirm halbade inimeste, koletiste või muu televiisorist nähtu ees.

Kõige rohkem kardavad koolieelikud pimedust, emast või isast ilmajäämist, ebameeldivaid või hirmuäratavaid loomi. Palju mõjutavad hirmude teket ka maailmas toimuvad sündmused, näiteks sõjad ja pommiplahvatused. Samuti võivad väikelapsed karta tormi, äikest (välgu ja müristamise tõttu) ning ka arste, kui neil on tohtritega olnud ebameeldivaid kogemusi.
“Suuremad lapsed ja teismelised ta­juvad ohtlikuna isiksusliku läbikukkumise ja enesehinnangu järsu langusega seotud olukordi, näiteks naeruväärsesse seisu
sattumist eakaaslaste ees,” räägib Ruth Raielo.

Miks tekib hirm?

Laps ei saa aru, mis on päriselt, mis mitte. Hirm tundmatu või ohuolukorra ees iseloomustab eelkõige lasteaiaealisi. Filmidest nähtud vägivald või ulmelised olendid on lapsele sama reaalsed kui kõik muu ümbritsev. Seetõttu ei tasu mitteeakohaseid saateid lastele näidata. “Ma ei näe põhjust, miks peaksid mudilased vaatama õudustunnet või eksistentsiaalseid hirme tekitavaid filme. Kui nad hirmutavaid asju telerist siiski näevad, aitab selgitamine, et ekraanil nähtu ei ole tegelikkus, ja koos arutamine, kuidas sellised efektid on tehtud,” soovitab Ruth Raielo.

Laps mõtleb asja hulluks. Sündmus, mille tagajärjel tekib lapsel hirm, ei pruugi olla tegelikult hirmuäratav. Hirmu võib põhjustada kellegi lause, et voodi all elavad kollid. Oluline on lapse hinnang sellele lausele. Voodialuste kollide kartus võib alguse saada tühisest lausest, ent kujuneda suureks hirmuks, mille järel tekivad lapsel unehäired, nutuhood, hirm üksi magada ning allapissimine. Hirmutunne võib põhjustada ka kõhuvalu, agressiivset käitumist ja depressiooni.

Laps on loomult arglik. Isiksus ja iseloomuomadused on kaasasündinud. Seega võib peaaegu kindlalt väita, et laps, kes on aastasena arglik ja vanemate külge klammerdunud, vajab toetust ja julgustust ka lasteaiaealisena. Arglikel lastel on suurem soodumus tõsise ärevushäire tekkimiseks. Hirmu teke sõltub ka lapsest – mis pelutab üht, võib teise hoopis külmaks jätta.
Hirmutundes on ka midagi head. See aitab kaasa iseseisvuse ja -teadlikkuse tekkele. Kui laps võidab hirmu, tunnetab ta oma võimu takistuste ületamisel. “Enamik lapseea hirme on normaalsed ning neist ülesaamine aitab lastel kasvada, identiteeti saavutada ja elus toime tulla,” toonitab Ruth Raielo. Seega tuleb hirmudesse suhtuda tõsiselt, kuid üle reageerida ka ei maksa.

Kuidas aidata hirmunud last?

• Sisenda lapsele usaldust, kuid õpeta ka normaalset ettevaatlikkust.
• Julgusta teda oma muredest rääkima.
• Väldi naeruvääristamist, näiteks lausega: “Ära ole rumal!” või “Sa oled tõeline titt!”
• Last ei saa sundida mitte kartma, näiteks: “Mine tee koerale pai, ta ei hammusta!” Rohkem võib abi olla koerte vältimisest, kuni suurem hirm on möödas.
• Ka loogikast ei pruugi olla abi, näiteks: “Kolle pole olemas!” Pigem aitab üheskoos voodi alla vaatamine ja voodialuse valgustamine.
• Lapsed võidavad hirmu kergemini tegevuste ja rollimängude kaudu.

Paku lapsele turvatunnet

Katrin Kaljula, psühholoog

• Beebi. Vanema ja kuni aastase lapse vahel kujunev kiindumussuhe on lapse edaspidises elus määrava tähtsusega. Kui ema või hooldaja on lapse jaoks olemas – annab süüa, vahetab mähkmeid, pakub lähedust –, soodustab see lapse emotsionaalse stabiilsuse arenemist, mis omakorda vähendab edaspidi ärevushäirete võimalust.
• Väikelaps. Selles eas võib hirmude tekke allikaks olla meedia. Kui põnn istub omapäi teleri ees, võib ta vaatama sattuda arusaamatuid ja hirmutavaid stseene. Neid on ka saadetevahelistes reklaamklippides. Televiisori vaatamine, nii nagu arvutiga mängimine, olgu planeeritud tegevus, mitte elustiil.
• Koolilaps. Sageli on täiskasvanute ootused koolilastele liiga kõrged. Lapse nõrkuste esiletoomine ja tema kritiseerimine tekitab häbi- ja süütunnet. Laps võib hakata kogelema või tekivad tal füüsilised sümptomid, nt kõhuvalu. Kesken­duge lapse väikestelegi edusammudele, tunnustage tema pingutusi! Nii suudab laps keskenduda tähelepanu nõudvale ülesandele, mitte kõrgetele ootustele ja ebaõnnestumisele.