Mida vanem teha saab, kui laps õpetaja või kaasõpilasega konflikti satub?
Kuidas saab vanem aidata last koolis õppetunnis õpetajaga paremaid suhteid looma, kui ta ise selles tunnis ei osale ja kui õpetaja jutt läheb oluliselt lahku lapse jutust ja tema klassikaaslaste jutust?
Loodan, et ma loen sellest küsimusest õigesti välja, et teie laps tunneb, et õpetaja on tema suhtes olnud mingil moel ebaõiglane või ei võta teda teiste lastega võrdsena. Tunne, et sinu last koheldakse halvasti, teeb väga haiget ja tahaks kohe midagi ette võtta, et last kaista. Ent nagu te ka kirjutate, pole te ise seal tunnis olnud ja seepärast on oluline enne tegutsema hakkamist saada juhtunust nii hea ülevaade kui võimalik.
Soovitan lapsega sel teemal põhjalikult rääkida. Mõned lapsed on tundlikumad, mõned vähem. Mõni laps võtab juba õpetaja konkreetset ütlemist väga hinge, teisele on see aga nagu hane selga vesi. Kuulake oma last hoolega ja püüdke jääda neutraalseks: uurige, millised on tema meelest märgid, mis viitavad ebaõiglasele kohtlemisele, kuidas tema on selles suhtluses reageerinud, mida öelnud, mida tundnud. Kui lapsel läheb rääkides meel kurvaks, siis olge talle toeks ja lubage talle neid tundeid. Ma arvan, et enne, kui tormate suhteid õpetajaga siluma, on vaja just lapsele tuge selles, et teie näete tema haigetsaamist ja olete tema jaoks olemas.
Kui leiate, et märgid, millest laps räägib on piisavalt kõnekad, siis võiks ka õpetajaga rääkida. See vestlus peaks olema aga tõesti kantud soovist suhteid parandada, mitte soovist kellelegi kohta kätte näidata. Sellises vestluses on oluline vältida süüdistusi ja väljendada seda, mida teie laps tunneb. Võib olla pole õpetaja oma mõjust teie lapsele üldse teadlik.
Heast tahtest kantud vestlus võib tuua loodetud muutuse, ent paraku pole tegu võluvitsaga. Oleme kõik inimesed, keegi meist pole täiuslik ja põhjused, miks me ühel või teisel moel reageerime, pole meile endilegi alati nii selged. Teile jääb teadmine, et olete teinud oma lapse jaoks kõik, mis võimalik, ent teist inimest te muuta ei saa. Ega peagi muutma. Seda tarkust ja selle olukorraga toimetulekut saategi õpetada oma lapsele, sest ebaõiglast kohtlemist tuleb elus ikka ette.
Tahan teie tähelepanu juhtida veel sellele, et väga valulikud reaktsioonid on enamasti märk sellest, et juhtunu puudutas midagi meie sees. Ehk meenutab see olukord teile mõnd oma lapsepõlvekogemust, kus ebaõiglane kohtlemine on teile osaks langenud ja keegi ei kaitsnud teid.
Mida peaks või saaks oma lapse heaks teha, kui kool ja õpetajad ainult last ja vanemat süüdistavad, mõistmata seda, et igal konfliktil on vähemalt kaks osapoolt?
Tõepoolest on igas konfliktis kaks osapoolt. Loen teie küsimusest välja, et näib justkui ei võtaks kool ega õpetajad endale oma osa vastutusest. Ainus mida teha saate, on võtta vastutus oma poole eest.
Ma ei tea, milles teid täpselt süüdistatakse, aga võtke endale aega, et mõtiskleda, millised nendest süüdistustest teie meelest paika peavad ja mis mitte. Kuna need teid puudutavad ja ärritavad, siis midagi seal taga on. Süüdistuste peale on meie esmane reaktsioon sageli kaitse ja soov teisele poolele samaga vastata. Teile on aga oluline oma lapse käekäik, seepärast jätke haigetsanud ego hetkeks kõrvale ja mõelge, mida saate teie vanemana oma hoiakutes ja käitumises muuta. Hoiatan, et seda pole kerge teha! Soovin teile selles edu!
Millega võiks olla põhjendatud õpetajate ootused, et lapsevanemad kodus on kasvatusega seotud küsimustes targemad kui õpetaja, kes ise ei saa enesekehtestamisega hakkama muul moel, kui vaimset vägivalda kasutades (karjub, mõnitab, kritiseerib, nõuab, on juba ette teada, et ei eksi kunagi jne)?
Kõlab, et õpetajatel on ootused teie suhtes ja samal moel on teil ootused õpetajate suhtes. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Muidugi oleks tore elada maailmas, kus kõik pedagoogid on vaimselt väga heas tasakaalus, ent paraku ei ela me ideaalses maailmas. Mina eksin, sina eksid, tema eksib. Kõiki mõjutavad stress, kiirustamine, lisaks veel paljude inimeste ootused sellele, millised peaksime olema…
Ent vanemana on teil kindlasti selles olukorras suurem vastutus. Kui tunnete, et jääte kasvatusküsimustes hätta, siis otsige abi. Mina usun, et kõik teadmised on teie sees olemas, aga ehk jääb puudu sisemisest toest, et ennast kehtestada.
Mida peaks lõpuks ütlema lapsele ja vanemale, kes on korduvalt oma murest (tunnetest, konkreetsetest faktidest jne.) rääkinud ja/või seda teha püüdnud, kuid mis on alati lõppenud sellega, et kõiges on alati süüdi laps ja kodu?
Ma ei saa täpselt ehk küsimusest aru, aga tundub, et üks osapool (ilmselt laps ja tema vanem) on teinud kõik selleks, et leida mõistmist ja seda pole juhtunud. Et teema on teie jaoks eelnevatest tegevustest hoolimata aktiivne, on märk sellest, et asi on teie jaoks jäänud lõpetamata.
Teil on probleem ja seega on teie ülesanne see lahendada. Mõtisklege selle üle, milles kodu ja laps siis süüdi on ja milles mitte. Olge enda vastu aus ja õiglane. Soov näha ennast eksimatuna on meile kõigile väga omane kaitserefleks, ent see hoiab meid tagasi ka midagi muutmast. Samas olge ka hoolikas valima, kui suur on teie vastutuse osa ja mille üle teil puudub kontroll. Tehke rahu iseendaga.
Kas on õigustatud minu kui ema ootus, et õpetajad, kes ei suuda ise areneda ja muutuda koos ajaga, ei peaks koolis olema, sest nad ei suuda olla eeskujuks ja kaasajaks laste arengule?
Muidugi võib teil olla ootusi, ent kui need on väga ebarealistlikud, siis peate arvestama ka sellega, et suure tõenäosusega need ootused ei täitu. Ütlete õpetajate aadressil üsna teravaid etteheiteid. Tahan teile tagasi peegeldada seda, et enamasti näeme inimestes seda, mis on olemas ka meis endis. Me ei tunneks neid asju teistes ära, kui need poleks meile omased. Üldiselt ärritavad meid teistes just need küljed, kus tunneme endil suurimaid vajakajäämisi. Seega küsige endalt: kuidas on minul lood muutumis- ja erenemisvõimega? Kas olen ise eeskujuks lastele? Milliseks eeskujuks ma olen, kui võtan endale õiguse hinnata ja halvustada teiste arenemisvõimet?
Mida mina lapsevanemana saan teha, kui laps satub koolis konflikti kas õpilase või õpetajaga?
Esmalt hingake rahulikult sisse ja välja, lugege kümneni ja ärge tormake lahingusse. Võidelda jõuab alati, aga see ei pruugi olla vajalik. Nagu eelnevalt juba ka kirjutasin, soovitan alustada vestlusest oma lapsega. Uurige juhtunu kohta välja nii palju kui võimalik ja arvestage ka võimalusega, et teie laps pisendab oma osa konfliktis. Meile kellelegi ei meeldi tunnistada, et oleme ise ka midagi valesti teinud.
